Peavoolumeediast on kujunenud praeguse globalistliku vasakliberaalse režiimi truu teener, kes põhimõtteliselt mitte kunagi ei sea kahtluse alla režiimi ja selle ideoloogilist raamistikku, kirjutab Veiko Vihuri.
Ma ei mõista ennast vabaks, demokraatlikuks riigiks nimetavat moodustist, mille kodanikud teda kardavad ja kes ässitab oma ketikoeri purema tema poliitikaga mittenõustuvaid inimesi, nendib Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Nali, satiir või koomiline liialdus ei ole mingiks indulgentsiks ning oma verbaalsete ja kirjalike väljaheidete kuulutamine huumoriks au teotamist olematuks ei tee, kirjutab keeleteadlane ja Inimõiguste Instituudi nõukogu esimees Mart Rannut kommentaariks Varro Vooglaiu ja ERR-i vahelisele kohtuvaidlusele.
Facebooki tegevjuht Mark Zuckerberg tõotas teha alanud aastal paremat tööd välistamaks "sekkumisi valimistesse" ning takistada tõhusamalt "vihakõne levikut", vahendab viitega vastavale blogipostitusele Breitbart.
Huvitav, miks keegi globalistlikest analüütikutest ei taha laegast lihtsalt avada, lõpetades kurjategijate importimise oma kodumaale?
Alljärgnevat võiks võtta kui minu isiklikku programmi lähemate aastate jaoks, kus on ära märgitud, mille kaitseks või mille vastu ma püüan välja astuda, ükskõik kas poliitikas, kui mind sinna lubatakse, või igapäevaelus, või kasvõi ainult sotsiaal- ja alternatiivmeedias, kui mind enam kuhugi mujale ei lubata.
Eesti ajakirjandus on kaaperdatud ja muudetud jätkusuutlikku eluhoiakut vaenavaks.
Täna on justkui kohustuslik omada seisukohta peaaegu kõiges.
"Liberaalses demokraatias" ei ole Pavlik Morozovi eeskuju kuhugi kadunud.
Liberaalse peavoolumeedia täielik huvipuudus selle vastu, kes esitavad Eestis Facebookile konservatiivide vastu massiliselt valekaebusi, annab tunnistust, et tegelikult meediat sõnavabadus ei huvita ning et see on taandatud paljuski vabaduseks väljendada n-ö poliitiliselt korrektseid seisukohti, kirjutab Varro Vooglaid.
