Eesti patrioodil ei jää peagi enam muud üle kui tõmmata selge eraldusjoon Eesti kui eesti rahva ajaloolise kodumaa ning Eesti Vabariigi nime kandva riigi kui institutsiooni vahele, sest viimane on pöördunud omaenda rahva vastu, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Kui meie ideaaliks on vaba ühiskond ja mitte mingite pseudovabaduste edendamine, siis peaksime praegu kartma ennekõike neid muutusi, mis vähendavad inimese õiguspärast autonoomiat ning suurendavad tema sõltuvust riigivõimust, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Täna on justkui kohustuslik omada seisukohta peaaegu kõiges.
Ungari valitsuses peaministri bürood juhatav minister Gergely Gulyás ütles läinud nädalavahetusel ajakirjanikele, et "ootab huviga Rootsi valimisi pärast sealse valitsuse sekkumist Ungari asjadesse.
Miks valitsus pigistab rahva rahakotti?
Meie riik käitub koole, postkontoreid, apteeke jne sulgedes nagu allaandja.
Riigi maksupoliitika üle mõtiskleb maksundushuviline Janno Tults.
Niikaua, kuni rahva arvamust ei kuulata ja rahvale öeldakse vaid, mida ja kuidas arvata, ei saa demokraatiast rääkida.
See lihtne tõde on ometi kättesaadav kõigile: mida sa külvad, seda ka lõikad, kirjutab kolumnist Malle Pärn.
Eesti vajab jälle Päästekomiteed, ausaid, vastutustundlikke, tarku mõtlejaid, kes analüüsiksid objektiivselt meie riigi ja rahva olukorda ning otsiksid siiralt võimalusi meie kõigi elu normaalseks arendamiseks, kirjutab Malle Pärn.
