Eesti lipp Pika Hermanni tornis. Foto: Veiko Vihuri

Eesti patrioodil ei jää peagi enam muud üle kui tõmmata selge eraldusjoon Eesti kui eesti rahva ajaloolise kodumaa ning Eesti Vabariigi nime kandva riigi kui institutsiooni vahele, sest viimane on pöördunud omaenda rahva vastu, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand;
sind tänan mina alati
ja jään sull' truuiks surmani,
mull' kõige armsam oled sa,
mu kallis isamaa!

Eesti patrioodil ei jää peagi enam muud üle kui tõmmata selge eraldusjoon Eesti kui eesti rahva ajaloolise kodumaa ning Eesti Vabariigi nime kandva riigi kui institutsiooni vahele. Esimene on meie igavene Eesti – isamaa, kodumaa, sünnimaa –, millesse on kätketud kogu meie ajalugu, kultuur, identiteet, teine aga kujutab endast midagi, mis on, Valdur Mikita sõnu laenates, „paksude kardinate varjus muteerunud tülgastavaks koloniaalvõimuks“.

See rahvusüleseid, globalistlikke huve ja väärtusi esindav koloniaalvõim on pöördunud oma rahva vastu ning näitab seda välja üha jultunumalt. Riiki ja riigivõimu esindavad riiklikud institutsioonid – parlament, president, valitsusasutused, kohtud. Kõigis võimuharudes võib täheldada koloniaalvõimuks muteerumise protsessi. See riik justkui ei hooliks enam inimeste õiglustundest, nende väärtushoiakutest ja ideaalidest. Mis sellest, et põhiseaduse järgi on kõrgeima riigivõimu kandja rahvas.

Meile räägitakse küll paatoslikult õigusriigist, aga see õigusriik lakkab olemast, kui seaduserikkumine on koloniaalvõimu ideoloogilistes huvides. Siis jätkab riigiaparaat paksude kardinate varjus maksumaksja raha ebaseaduslikku kühveldamist teatud ideoloogilistele ühendustele, et need tegeleksid riigivõimu käepikendusena kodanike ideoloogilise kasvatustööga. Kusjuures selle kasvatustöö eesmärk on purustada ühiskonna väärtushinnangud ja moraal.

Ka Mikk Pärnitsale auhinna andmine ei olnud tööõnnetus. See on koloniaalvõimu modus operandi – tõsta eeskujuna esile inimesi, kes vihkavad alistamisele, tasalülitamisele kuuluvat kultuuri. Tänase Eesti riigivõimu sümboliks jääb ikooniline foto justiitsminister Raivo Aegist, president Kersti Kaljulaidist ja roosas kleidist Mikk Pärnitsast. See foto kõneleb koloniaalvõimuks muteerunud Eesti Vabariigi olemusest ja väärtustest rohkem kui miski muu.

Kusjuures asi ei ole roosas kleidis mehepoja seljas, vaid selle inimeselooma sisemaailmas, mis tänukirjaga pjedestaalile tõsteti. Eesti sõimamine apartheidiriigiks ning laulupeo pidamine ajuloputuseks – see on lapse lalin võrreldes sellega, mida Pärnits on kirjutanud näiteks konservatiivse kolumnisti Malle Pärna kohta. See on midagi nii jälki ja väärastunut, et seda ei tahaks rohkem meenutada. Küllap on Pärnitsa taolisi inimesi alati olnud, kuid antud juhul tõstab Eesti Vabariik oma ametnike ja presidendi näol selle deemonitest seestunud tegelase ühiskonna eeskujuna esile ning pakub talle avalikku tribüüni!

Samasse ritta kuulub ka Kadrioru roosiaias tribüüni pakkumine Sveta Grigorjevale, kes on luuleliselt teada andnud, et vihkab kõiki inimesi. Küllap kutsuti ta sinna presidendi suuvoodriks, sest ka president on teatanud, et ta vihkab – vihkab nimelt üht erakonda.

Miks saavad sellised vihkamist täis inimesed Eesti Vabariigi egiidi all sõna? Miks neid tõstetakse esile eeskujude ja arvamusliidritena? Veel enam, neist on tehtud liberaaldemokraatliku Eesti Vabariigi n-ö prophetic voice, prohvetlik hääl, mis peaks ühiskonda äratama ja tegudele ärgitama. Aga see on mõistagi valeprohvetlus, sest nende mõttemaailm esindab äraspidist revolutsioonilist vaimsust. See on ühiskonna lõhkumisele ja lammutamisele suunatud ning vihkamisest kantud nihilistlik, jumalatu, kuratlik vaimsus.

Sellest vaimust on vaevatud riik, mis põhiseaduse järgi kannab nime Eesti Vabariik. Seesama paha vaim hõljub riiklike institutsioonide kohal ja sünnitab üha veidramaid ja võikamaid spektaakleid.

Selle riigi taastamisele kaasa elamine ja kaasa aitamine oli kahtlemata üks ilusamaid aegu paljude inimeste elus. Eesti riik sündis uuesti meie kõigi usust, lootusest ja armastusest. Selle riigi muteerumine, moondumine millekski muuks – võõraks, lausa vaenulikuks jõuks – on üks kurvastavamaid asju, mida võib ette kujutada.

Tahaks püstitada loosungi: võtame oma riigi tagasi! Aga ma ei tea, kas on enam midagi võtta või kas sellel on mingit mõtet…