Massihüsteerial on revolutsioonide juures olnud oluline roll. Ilja Repin: 17. oktoober 1905 meeleavaldus; 1907. Foto: Wikipedia

Majandusteadlane Philipp Bagus põhjendab, miks suure riigi jaoks on massihüsteeria külvamine oluline ja kuidas keskne kriisijuhtimine – nagu näiteks tänase Covid-19 epideemia ajal – suure riigi puhul mitte ei hõlbusta, vaid hoopis teeb kriisi maandamise keerulisemaks. 

Massihüsteeria, ehk massilise sotsiogeense haiguse, ajalugu on muljetavaldav. Massihüsteeria juhtumeid on üksikasjaliselt dokumenteeritud vähemalt keskajast saadik. Lubage mul osutada lisaks mõnele hilisemale näitele.

Kui 1938. aastal, pisut aega peale Müncheni lepingute sõlmimist, lasti eetrisse Orson Wellsi kuuldemäng “Maailmade sõda”, põhjustas see kuulajate seas paanika, kuna usuti tõsimeeli, et marslased ründavad Maad.

Teiseks asjakohaseks näiteks on 2006. aastal Portugali noorteseriaali “Maasikad suhkruga” ühe osaga kaasas käinud sündmused. Nimetatud osas nakatusid tegelased eluohtlikku viirusesse. Peale osa vaatamist teatas rohkem kui kolmsada kooliõpilast, et neid on tabanud samasugused sümptomid – lööve ja raskendatud hingamine –, nagu seriaalitegelastel. Suleti isegi mõned koolid. Portugali Rahvuslik Meditsiiniliste Hädaolukordade Instituut leidis uurimise tulemusena, et mingit viirust olemas ei olnud ja tegemist oli ainult massihüsteeria juhtumiga. 

2018. aasta septembris toimunud lennuettevõtte Emirates lend 203 ajal võis täheldada sarnast massihüsteeria juhtumit. Kümned lennureisijad hakkasid peale seda, kui nad märkasid gripilaadsete haigustunnustega kaasreisijaid uskuma, et nemadki on jäänud haigeks. Puhkes korralik paanika, mille tulemusena terve lennuk pandi karantiini. Lähemalt uurides selgus, et ainult mõnel reisijal oli tavaline külmetus või hooajaline gripp.

Tuntud on ka nõndanimetatud notseebo efektid, mis on vastupidised platseebo toimimisele. Kui platseebo manustamise tulemusel võib inimene seda oodates terveneda, siis notseebo efekti mõjul jääb inimene haigeks, kuna ta usub ennast haige olevat. Tegemist on isetäituva ennustusega, kus haiguse ootus põhjustab nähud. Äng ja hirm omakorda võimendavad notseebo protsessi.

Massihüsteeria võib kaasa tuua haigusnähtude ilmnemise. Enamgi, hüsteeria, olgu see siis kollektiivne või mitte, paneb inimesed käituma viisil, mida täie mõistuse juures olev isik peaks absurdseks. Käesoleval hetkel pole veel tehtud põhjalikke empiirilisi uuringuid, kas, kuidas ja millisel määral on massihüsteeria mõjutanud maailma Covid-19 pandeemia ajal. Me kõik oleme näinud, kuidas inimesed ostavad hunnikute viisi kokku tualettpaberit, kannavad üksi autoga sõites maske ja mõned inimesed pole kuude viisi julgenud õues käia. Ilmselt meist igaüks teab ka mõnda inimest, kellel on viiruse ees surmahirm, kuigi oht nende elule on minimaalne.

Koroonaviirusega seotud massihüsteeria uurimine võib olla küll põnev, kuid siinkohal sooviksin ma esitada palju olulisema küsimuse: kui palju aitab riik kui selline kaasa massihüsteeria võimendamisele. Kuna inimese aju on negatiivselt kallutatud, võib massihüsteeria levida ka vabas ühiskonnas. Me keskendume negatiivsetele uudistele, mis toovad kaasa psühholoogilise stressi ja me leiame, et me ei kontrolli olukorda. Samas vabas ühiskonnas on kontrollimatu massihüsteeria leviku vastu olemas teatud eneseregulatsiooni mehhanismid.

Korrektsioonimehhanismina on hirmu ja ängi vähendamiseks olemas tuntud ja järele proovitud strateegiad. Vabas ühiskonnas võivad kõik inimesed neid oma äranägemise järele ja millal iganes kasutada. Keha pingeid saab vähendada sportimise ja füüsilise koormuse abil. Oluline on, et leitakse midagi, mis mõtted negatiivsete uudiste juurest eemale viib ja sotsialiseerutakse. Vabas ühiskonnas peaks igasuguseid positiivseid häirijaid jaguma küllaga.

Tõde on seegi, et hüsteerias inimene võib põhjustada korvamatut kahju nii enesele kui teistele inimestele. Siiski vabas ühiskonnas on teatud piir, milleni massihüsteeria võib kahju teha ja selleks on eraomand. Vabas ühiskonnas ei saa massihüsteeria viia riigipoolsete eraomandi õiguste rikkumisteni sel lihtsal põhjusel, et [suurt] riiki pole olemas.

Kui vabas ühiskonnas võib igaüks, keda tabab tervisehüsteeria, panna kinni oma ettevõtte, kanda maski ja püsida kodus, siis samal ajal ei saa keegi sundida teisi inimesi oma ettevõtteid sulgema, kandma maski ja istuma karantiinis. Kui järele jääb pisike hulk normaalseid inimesi, kes elavad [tervisehüsteeria ajal] edasi oma normaalset elu ja neid selle eest ei karistata, siis võib see paljude inimeste, kes on alistunud massihüsteeriale, jaoks olla äratuskellaks. Kujutage ette väikest gruppi inimesi, kes teevad jätkuvalt sisseoste, käivad tööl, hingavad vabalt, kohtuvad pere ja sõpradega ning kõige selle juures nad ei sure ära. Kaaskondsed hakkavad nende moodi käituma ja grupihüsteeriat jääb vähemaks.

Kui vabas ühiskonnas jääb massihüsteeriast põhjustatud kahju tänu eraomandi õigustele piiratuks, siis sellised piirangud ei kehti juhul kui olemas on [suur] riik. Riigi puhul võib näiteks piisavalt hästi organiseeritud grupp inimesi sattuda massihüsteeria küüsi, haarata riigiaparaadi üle võimu, sundida massihüsteeriast ajendatud meetmed peale ülejänud elanikkonnale ja põhjustada nii kohutavat kahju. Massihüsteeria võimalus on ka üks põhjus, miks riigi kui sellise organisatsioon on niivõrd ohtlik.

Veelgi enam, kui vabas ühiskonnas on olemas mehhanismid, mis piiravad massipaanikat, siis riik võib massihüsteeriat mitmel viisil hoopis võimendada.

Esiteks riik võib, ja mis on ka Covid-19 epideemia puhul juhtunud, keelata ning piirata tegevusi, mis vähendavad hirmu ja ängi, nagu näiteks sportimine ning meelelahutus. Käesoleval juhul riik isegi soosib sotsiaalset eraldatust, mis süvendab ängi ja psühholoogilist pinget, elik seisundeid, mis on soodne kasvupinnas massihüsteeriale.

Teiseks võtab riik hüsteeria allikale, käesoleval juhul reageerides viirusega kaasnevale tajutavale ohule, reageerides tsentraliseeritud seisukoha. Riik surub inimestele peale oma kitsalt piiritletud lahendused ja kui üldse, siis katsetatakse konkureerivate probleemi lahendamise viisidega väga minimaalselt. Inimesi, kes ei ole andnud massihüsteeriale järele ja kes pole riigi lähenemisega rahul, hakatakse diskrimineerima. Neil ei lubata näiteks rääkida alternatiivsetest lahendustest, sest kõik konkureerivad probleemi lahendamise võimalused on riigi poolt keelatud. Sellise riigi poolse lähenemise tulemusena suureneb grupimõtlemine ja kuna alternatiivsed lahendused on keelatud, hakkab hüsteeria iseennast taastootma.

Kolmandaks on riigis tegutsevad meediaorganisatsioonid sageli politiseeritud. Uudistekanalitel ja sotsiaalmeediaplatvormidel on riigiga tihti lähedased suhted. Tihti on uudistekanalid ka riigi omanduses ja/või neil on vaja tegutsemiseks riigi luba (litsentse). Meediaorganisatsioonidel on teatud juhtudel samuti vaja riigiasutuste head tahet ja tihti on meediaorganisatsioonid mehitatud ajakirjanike ning töötajatega, kes on saanud hariduse riigikoolides. Uudisteagentuurid ja sotsiaalmeediaplatvormid korraldavad massiivseid negatiivsete uudiste kampaaniaid, hirmutavad tahtlikult inimesi ja piiravad alternatiivse informatsiooni levikut. Kui inimesed kuulavad, vaatavad ja loevad ühepoolselt kallutatud negatiivseid lugusid, kasvab nende psühholoogiline stress ja äng. Massihüsteeria, kui seda toidab kallutatud meedia, võib kontrolli alt väljuda.

Neljandaks on autoriteetsest allikast pärit negatiivsed uudised psüühilisele tervisele eriti kahjulikud ja tekitavad masendust. Kui ühiskonnas eksisteerib institutsioon, millel on totaalne võim, nagu see on riigil, kellel on õigus sekkuda inimeste ellu alates sünnist kuni surmani, siis sellise institutsiooni esindaja sõnadel on eriti suur kaal. Paljud inimesed peavad selliseid inimesi väga autoriteetseteks ja selliste riigiinstitutsioonide esindajate hoiatustel on nende jaoks suur kaal. Seega kui üks arst, nagu näiteks Anthony Fauci, räägib riigi nimel ja käsib inimestel olla mures ning kanda maske, siis levib massihüsteeria kiiremini kui detsentraliseeritud ühiskonnas.

Viiendaks ongi see mõnikord riigi eesmärk, et rahvas kardaks midagi, mis omakorda aitab kaasa massihüsteeriale. Koroonaviiruse epideemia esimestel kuudel lekkis avalikkuse ette üks Saksamaa Siseministeeriumi ametkonna siseseks kasutamiseks mõeldud dokument, milles mitmed eksperdid soovitasid, et Saksamaa valitsus külvaks Saksamaa elanike seas hirmu. Hirmu külvamiseks soovitati kolme kommunikatsioonimeetodit: esiteks pidid valitsusametnikud rõhutama Covid-19 patsientide hingamisprobleeme, sest inimestesse on sisse kodeeritud ürgne hirm lämbumissurma ees, mis omakorda teeb inimesed paanikaaltiks. Teisena soovitati laste hirmutamist. Soovitati kuulutada, et lapsed nakatuvad teiste lastega suheldes kergesti Covid-19sse. Neile soovitati rääkida, et kui nad ise nakatuvad ja koju lähevad, siis nad nakatavad oma vanemad ja vanavanemad, kes siis kodus nende toodud haiguse kätte ära surevad. Selline meede pidi lastes tekitama süütunnet. Kolmandaks pidid valitsusametnikud rääkima, et Covid-19 põdemine võib kaasa tuua senitundmata pöördumatud kehalised kahjustused ja inimesi, kes on nakatunud, võib tabada äkksurm. Viidatud kolme meetme eesmärgiks oli inimeste seas hirmu külvamine. 

Lõppeks on hirm see, millele toetub iga valitsuse võim. Henry Louis Mencken on selle sõnastanud järgnevalt:

“Praktilise poliitika eesmärgiks on hoida elanikkond häireseisundis (ja keda õilsad poliitikud saavad nii “päästa”), ähvardades neid loendamatute imaginaarsete kurivaimudega.”

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et massihüsteeria on vabas ühiskonnas võimalik, kuid selles on olemas ka enesekorrektsiooni mehhanismid. Kahju, mida hüsteeria võib tekitada, hoiavad vaos eraomandi õigused. Riik seevastu võimendab ja süvendab massipaanikaid, mis põhjustavad märkimisväärse kaose. Mis vabas ühiskonnas on piirkondlikud, piiratud ja lühiajalised massihüsteeriahood, need võib mõni suurem riik pöörata üleilmseks massihüsteeriaks. Kui massihüsteeria võtab mõnes valitsuses võimust, pole kahjudel, mida see võib põhjustada inimeste vabadustele ja elule piire, sest riik ei austa eraomandit. Sellist olukorda illustreerib kõnekalt koroonaepideemia ajal toimuv riigi poolne inimeste põhiõiguste rikkumine. Olukord, kus suur riik õhutab massihüsteeriat, näitab kui ohtlik see institutsioon võib olla.

Tõlkis Karol Kallas