Kolumn: kas absurditeater on leidnud tee ühiskonnakorraldusse?
Meie ajastut valitsevat meelsust ja vaimsust kokkuvõttev nimi võiks olla "Musta pori näkku – teile, teie endi raha eest".
Meie ajastut valitsevat meelsust ja vaimsust kokkuvõttev nimi võiks olla "Musta pori näkku – teile, teie endi raha eest".
Euroopa Liit, ja tundub, et järjest enam ka Eesti, on ennast ideoloogiliselt niivõrd valede sisse mässinud, et Lääne tsivilisatsiooni päästmiseks on ainus võimalik tee tõde taas üles leida ja vastavalt sellele tegutsema hakata.
Kui soovite osaleda avalikus mõttevahetuses ning samas peate endast lugu, siis ärge end sellistes peavoolumeedia väljaannetes, mis labasuste pealt raha teenivad, häbistada laske.
See lihtne tõde on ometi kättesaadav kõigile: mida sa külvad, seda ka lõikad, kirjutab kolumnist Malle Pärn.
Eesti vajab jälle Päästekomiteed, ausaid, vastutustundlikke, tarku mõtlejaid, kes analüüsiksid objektiivselt meie riigi ja rahva olukorda ning otsiksid siiralt võimalusi meie kõigi elu normaalseks arendamiseks, kirjutab Malle Pärn.
Läänes on suudetud üles kloppida hüsteeria, mis ohustab on mitmeid elementaarseid vabadusi, näiteks sõna- ja veendumusvabadust.
Filantroobiks nimetatud multimiljardär George Soros on saavutanud selle jõu, millest ta on unistanud lapsepõlvest alates – ta manipuleerib valitsustega, kujundab avalikku arvamust meedia kaudu ning poliitikat nii kodu- kui välismaal.
Justiitsminister Urmas Reinsalu sai oma sõnade eest täie rauaga, kuid feminist Nika Kalantari palju antihumaansemat mõtteavaldust lastesaamise kui keskkonda koormava nähtuse kohta nähakse mõtte- ja sõnavabaduse kontekstis normaalsena, nendib Erich Birkhuhn.
Lootus on küll kadunud, kuid rahvusriikluse hävitajatele tuleb kõigiti vastu hakata – meie laste ja lastelaste tuleviku nimel tasub võidelda, leiab vabadusvõitleja Tiit Madison.
Mõtelgem tõsiselt, kes me oleme ja mida meil vaja on selleks, et olla siin maailmas õnnelik.