Pekka Halonen. Lapsed lugemas. Õlimaal, 1916. Espoo Moodsa Kunsti Muuseum. Allikas: Wikimedia Commons.

Ka kirjanduslik raihein võib täita oma eesmärki, näidates meile võrdluse kaudu, kui suurepärane on nisu. Me ei saa küll raiheina välja juurida, aga saame külvata head seemet, arutleb Laura Roan McKeegan tänapäeva lastekirjanduse üle.

“Need on veidrad, aga… peaasi, et lapsed loevad,” ütles raamatukoguhoidja raamatukogu lasteosakonnas, võttes samast riiulist raamatuid ning ulatades need minu kõrval seisvale naisele. See ema oli küsinud lugemissoovitusi oma poja jaoks ning tahes-tahtmata kuulsin ma nende vestlust pealt.

Raamatukoguhoidja ladus letile ühe trendika raamatuseeria teise järel (ja mitte kahjutut sorti trendika, vaid valusalt hälbivat ja kõlbluse piire nihutavat sorti), jättes seda kassikulda eelistades kõrvale sadu teoseid puhast kirjanduslikku kulda. Selle poisi maailm pidi peagi täituma mõttelagedate ja üleolevate raamatutega, teadmatuses olev ema aga väljendas siirast tänu. Surusin käed laubale ja kulutasin arvestatava hulga energiat, et end talitseda ja mitte prahvatada: “Ei! Pidage! Mitte neid raamatuid!”

Toimuv ei puutunud minusse ning ma ei tahtnud kellegi üle kohut mõista – mu oma lugemus on täiuslikust kaugel. Sellegipoolest tundsin ülevoolavat kurbust lapse pärast, kelle mõistus on võimeline nii palju enamaks.

Valdava tänapäevase hoiaku lastekirjanduse suhtes võiks kokku võtta mantraga, mida ma olen palju kordi kuulnud: “Peaasi, et nad loevad.”

Selle asemel, et hinnata kõrgelt seda, mis on moraalselt väärtuslik ja kirjutatud tugeva kirjandusliku tähenduse ja stiiliga, näib meie kultuur hindavat lugemist iseeneses. Me pingutame meeleheitlikult, et tekitada lastes soovi lugeda, sest omal initsiatiivil lugevad lapsed ongi meie Ülim Eesmärk. Selle eesmärgi saavutamiseks toodavad kirjastajad raamatuid, mis on lapsikud, moraalselt küsitavad ja kirjanduslikult keskpärased ning heatahtlikud täiskasvanud jagavad lastele nende lugemise eest auhindu ja kiitust, sest “lugemine on mõistusele kasulik”.

Me teame, et on ekslik arvata, et igasugune toit, olgu ta milline tahes, soodustab lapse tervislikku kasvamist. Mispärast siis on aga nii levinud arvamus, et ükskõik, milliste raamatute lugemine on kasulik laste mõistusele?

Maailma on rikkalikult õnnistatud kirjandusteostega, mis esitavad lapse mõistusele väljakutseid ning toidavad tema hinge vooruste ja puhtusega. Milleks pakkuda lastele väärtusetuid raamatuid, kui leidub nii palju aardeid?

Haridustöötajate harimatus

Kui ausalt tunnistada, siis tean ma vastust – vähemalt osa sellest. Kui ma olin noorem ja kooli lõpetasin, polnud ka mina lugemissoovituste puhul alati nii valiv. Mul olid head kavatsused, aga ma ei teadnud, kust parimaid lasteraamatuid otsida. Niisiis toetusin raamatute valikul kirjastajatele. Pöördusin (pealtnäha) ilmselge allikani, eelistades auhinnavõitjaid ja kirjastajate soovitatud raamatuid. Poes kesksele kohale asetatud säravate kuldsete auhinnamärkidega raamatud ongi ilmselt laste jaoks parimad, eks?

Kui ma sain emaks, paranes järk-järgult minu arusaam lastekirjandusest – esmalt tänu Jumala armule ning seejärel tänu igapäevasele imeliste raamatute ettelugemisele. Laste kasvades õppisin iga aastaga üha enam. Ma ei väida, et olen raamatuvalimise kunsti täiuseni viinud – aeg-ajalt toon ka mina koju madalama väärtusega raamatuid –, aga iga loetud väärtteos juhatab meid järgmiste omasugusteni ning väärtusliku kirjanduse ülesleidmine muutub üha lihtsamaks.

Üks, mida oleme perena õppinud, on asjaolu, et auhindu võitnud raamatud, mida ma varem nii tugevalt eelistasin, on mõnikord head ja mõnikord mitte. Mõnda aega tagasi võtsin riiulilt raamatu, mida üks õpetaja oli mulle kunagi soovitanud. See oli kuulus pärast 1970ndaid kirjutatud raamat, mis võitis tunnustatud lastekirjanduse auhinna ning mida tänini koolides loetakse. Ka mina olin õpetajana seda raamatut oma õpilastele lugeda andnud, ehkki tänaseks olin suurema osa selle sisust unustanud. Sellegipoolest mäletasin, et see oli mulle meeldinud, niisiis pühkisin sellelt tolmu maha ja hakkasin seda oma lastele ette lugema.

Seda kuulsat raamatut valjusti lugedes nägin üsna ruttu seda uues valguses. Vedasime end läbi selle kahvatust proosast ning ma pidin jätma vahele mõned osad, mis olid ebasobivad. Kui olime umbes poole peale jõudnud, jätsime raamatu kõrvale. Mitte keegi ei nautinud seda. See polnud ligilähedaseltki nii hea, kui raamatud, mida me tavaliselt loeme.

Vangutasin oma endise mina suunas pead ning tundsin kaasa õpilastele, kes olid minu pärast pidanud seda raamatut lugema. Mida ma ometi mõtlesin?! Tõtt-öelda mõtlesin ma toona, et see on hea raamat ning et selle lugemine tuleb lastele kasuks. Mul olid head kavatsused, aga olin ümbritsevast kultuurist läbiimbunud ning mul puudus piisav kokkupuude paremate raamatutega, et võinuks tekkida viljakas võrdlusmoment.

Olen kindel, et ka paljudel lapsevanematel ja haridustöötajatel, kes on kinni väheväärtuslike raamatute tsüklis, on head kavatsused – nad lihtsalt ei tea, kui palju paremaid variante on olemas.

Mürk suhkruploomis

Tõsi, ka tänasel päeval antakse välja häid raamatuid. Siiski saan ma vaid imestada, miks väärtteoste leidmine tundub täna palju raskem. Kui võtan lahti saja aasta vanuse lasteajakirja, võin olla kindel, et leian sealt väärtuslikke lugusid. Miks ei kehti see aga eelmisel kuul väljaantud ajakirja kohta?

Minevikku vaadates näen, et see ei ole täiesti uus probleem. Kiusatus toota laste jaoks väheväärtuslikku kirjandust eksisteeris ka Louisa May Alcotti “Väikeste naiste” tegelaskuju Jo Marchi elus, kes elas ajastul, mida me seostame laste mõistust austava lastekirjandusega.

Jo hakkab raha teenimise eesmärgil kirjutama ajalehele “sensatsioonilugusid” – lugusid, mis on täidetud draama, romansi, hädade, müsteeriumite ja mõrvadega. “Sa suudad paremat, Jo. Sihi kõrgemale ja ära mõtle rahale,” ütleb tema isa talle pärast esimese loo ilmumist.

Jo on aga teenimisvõimalusest lummatud ning ta jätkab lugude kirjutamist kuni valgustava märkuseni mehelt, kellest saab hiljem tema abikaasa. Nähes ajalehes üht taolist lugu koos illustratsioonidega, millel kujutatakse “hullumeelsust, laipa, kurjategijat ja rästikut”, väljendab härra Bhaer, tark ja hooliv saksa keele õpetaja, tülgastust: “Ma soovin, et neid ajalehti majja ei toodaks. Lapsed ei tohiks neid näha ega noored inimesed lugeda. See ei ole õige ja mul pole kannatust inimestega, kes seesugust kurja teevad. … Annaksin pigem oma poegadele mängimiseks püssirohtu kui seda rämpsu.”

“Kõik need lood ei pruugi olla halvad, lihtsalt rumalad,” vastab Jo närviliselt, lootes, et Bhaer ei saa teada, et ka tema seesugust jama kirjutab. “Kui selliste lugude järele on nõudlus, mis kahju on siis sellest, et neid pakutakse? Paljud austusväärsed inimesed teenivad nende niinimetatud sensatsioonilugudega ausat leiba.”

“Kui need austusväärsed inimesed teaksid, kui palju kurja nad teevad, ei peaks nad seda leiba ausaks,” vastab härra Bhaer. “Neil pole õigust suhkruploomi mürgitada ning seda siis lastele süüa anda. Ei, nad peaksid pisut mõtlema, ja pigem tänavat pühkima kui sellist asja tegema.”

Tema sõnad veenavad Jod, kes hiljem põletab oma teosed ning lõpetab selles žanris kirjutamise.

Kui austusväärsed inimesed teaksid, kui palju kurja nad teevad, toimiksid nad teisiti. Kui Jo mõistis, millist kurja ta põhjustab, otsustas ta end muuta. Mürgised raamatud teevad kurja ja me ei tohiks seda ignoreerida. Meie valvsus võib aidata austusväärseid inimesi, kes tahavad aidata lastel koguda julgust, et kurssi muuta.

Nisu ja raihein

On oluline mõista, et on olemas head ja halba lastekirjandust, aga ainult kurtmine ei aita. Kui tunnen pahameelt, et mu lastele antakse lugeda halbu raamatud, mida peaksin siis tegema?

Usun, et vastus seisab Matteuse evangeeliumi 13. peatükis nisu ja raiheina tähendamissõnas. Jeesus räägib rahvahulgale mehest, kes külvas oma põllule head seemet, aga kui ta magama läks, tuli vaenlane ja külvas sinna ka raiheina. Külvaja orjad küsisid, kas peremees tahab, et nad tõmbaks umbrohu välja, aga tema vastas neile: “Ei, sest muidu te kisuksite raiheina korjates üles ka nisu. Laske mõlemaid ühtmoodi kasvada lõikuseni ja lõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: “Koguge esmalt raihein ja siduge kimpu põletamiseks, nisu aga pange kokku mu aita!””

Jeesus ütleb, et Jumalariik on nagu see põld, kus nisu ja raihein koos kasvavad. Raamatud peegeldavad inimeste südant ja mõistust, järelikult on maailmakirjanduses nii nisu kui umbrohtu, nii nagu eluski.

Me ei saa minna ajas tagasi, ja isegi kui me saaks, ei peaks me ka toonast haridust probleemituks. Küll aga saame me säilitada minevikust parima. Me ei saa tellida saja aasta vanuseid ajakirju, aga tänu kirjastustele, mis neid tänini avaldavad, saame nendes ilmunud lugusid siiski oma lastele ette lugeda ning kõige ilusamad põlvest põlve edasi anda. See ongi imeline asi kirjasõna juures: maailm võib küll ajaga muutuda, aga väärt raamatud püsivad muutumatuna. Hinnaline raamat annab oma väärtust ühtviisi edasi lugejatele, keda lahutavad sajandid.

Ehkki ma unistan raamatukogust, mille riiulitel on vaid parimad raamatud, tean, et seesugune paik võib eksisteerida vaid Taevas. Täiuslikkus pole selle maailma jaoks. Kirjanduslik raiheingi võib täita oma eesmärki, näidates meile võrdluse kaudu, kui suurepärane on nisu. Sellegipoolest ei tohiks raiheina ignoreerida – seda ei teinud ei härra Bhaer ega külvaja sulased. Vähemväärtusliku kirjandusega silmitsi seistes on hea oma arvamus austavalt välja öelda. Me ei saa küll raiheina välja juurida, aga saame külvata head seemet.

Üks sõber, kellele sissejuhatuses mainitud raamatukogu-episoodist jutustasin, ütles, et tema oleks minu asemel oodanud, kuni raamatukoguhoidja ära läheb ning seejärel pakkunud sellele emale viisakalt nimekirja parematest raamatutest. Raamatukoguhoidja ja selle naise vaheline vestlus ei puutunud minusse, aga võibolla lasi Issand mul seda vestlust pealt kuulda, sest Temasse see puutus, ja ta tahtis, et ma naist mingil moel aitaksin. Järgmine kord olen selleks paremini valmistunud.

Lõppude lõpuks usun, et oleme kutsutud jäljendama Jumalikku Külvajat. Külvates häid seemneid oma pere, oma laste (ja võibolla ka raamatukogus kohatud võõraste) elude pinnasesse, külvame usku nende põldude tulevikku.

“Seda teed, mida käib perekond, käib ka rahvas, ja kogu maailm, milles me elame,” ütles Püha Johannes Paulus II. Samuti võib öelda, et neid raamatuid, mida pered väärtustavad, väärtustab ka rahvas ja kogu maailm, milles me elame.

Et harida nisu, saame jätkata parimate raamatute ettelugemist oma lastele. Võibolla saavad neist lastest tulevikus raamatukoguhoidjad või õpetajad. Võibolla saavad neist lapsevanemad, vanavanemad, tädid ja onud, kes siis oma lapsepõlve lemmikautoreid tulevaste põlvedega jagavad.

Et hoida eemale umbrohtu, võime paluda, et Püha Vaim annaks hea valikuvõime kõigile, kes lastele raamatuid soovitavad.

Sel viisil – palves ja lootuses – saab meie armastatud raamatutest nisu, mis toidab laste südameid ja mõistust ning lubab olevikus imetleda mineviku ilu.

Tõlkinud Maria Vooglaid