USA Massachusettsi Tehnoloogiaülikooli teadlased jõudsid enda sõnul jälile antiik-Rooma äärmiselt vastupidava betooni koostisele.
Vana-Rooma betooni kestvus on tänaseni jäänud saladuseks. Massachusettsi Tehnoloogiaülikooli (MIT) teadlased on jõudnud järeldusele, et lahendus võib peituda betooni materjalide kuumalt segamises, mis annab sellele ennast parandava võime ja mille tulemusel seisavad Rooma riigi aja ehitised püsti tänaseni, vahendab Daily Caller.
Uuringu juhi, inseneriteaduste professori Admir Masicu sõnul poleks Panteoni täna ilma toonase betoonita olemas.
Uuringus, milles vaadeldi Rooma ajast pärit betooni proove, osalesid MITi ja Harvardi ülikoolide teadlased ning teadlased Itaaliast ja Šveitsist.
Kui Rooma betoon on säilinud tuhandeid aastaid, siis kaasaja betoon hakkab hävima juba mõne aastakümnega.
Iidsest betoonist leiti lubjaklastreid, mis annab alust arvata, et see aitab aja jooksul materjalil ennast parandada. Varem arvati, et lubjasisaldus tuleneb betooni halvasti segamisest.
Teadlaste sõnul kasutati betooni segamisel kustutamata lupja ja sideainet, mille tulemusel moodustusid kõrgetel temperatuuridel lubjaklastrid.
Masic selgitas nõndanimetatud "kuuma segamise" protsessi eeliseid järgmiselt: "Esiteks, kui kogu betoon soojeneb kõrgete temperatuurideni, hakkavad toimuma keemilised protsessid, mis kustutatud lubja puhul poleks võimalikud ja mille tulemusel tekivad ainult kuuma temperatuuriga saadavad ühendid, mis muul kujul ei tekiks. Teiseks tagab kõrge temperatuur märkimisväärselt lühema tardumisaja, kuna kõik reaktsioonid toimuvad kiirendatud kujul, mis omakorda võimaldab palju kiiremini ehitada."
Toimetas Karol Kallas