Objektiivi saatesarja “Välgatused” seekordses saates räägib jalgpalliajaloolane ja ajakirjanik Indrek Schwede jalgpalli rollist ja positsioonist sõjaeelses Eesti Vabariigis. Juttu tuleb jalgpalli auväärsest positsioonist tolleaegses Eesti ühiskonnas, nimekamatest mängijatest ja klubidest, toonaste vutiheeroste harjumustest ja eluviisidest, väljakutest, varustusest, taktikast, riigivanemate ja ärimeeste suhtumisest jalgpalli ja paljust muust. Vestlust juhib Indrek Petersoo.

“Jalgpalli roll oli päris algusest peale kuninglik ja põhjused on väga lihtsad. Me peame mõtlema selle üle, millise spordi sai endale Eesti Vabariik kui see 1918. aastal loodi ja hiljem sõlmiti Venemaaga rahuleping. Meil oli olemas raskejõustik ja kuulsad raskejõustiklased Georg Lurich, Georg Hackenschmidt, Aleksander Aberg ning mitmed teised, aga tiitlivõistlusi ega profiturniire tollal väga palju ei olnud. Samuti oli olemas kergejõustik – see kuulus 1916. aasta kui Venemaa 29 kergejõustiku rekordist 16 kuulus eestlastele. See ju näitab, et oli kõva tase! Ega väga palju muud sporti polnudki. Kui jalgpall tuli, siis ta leidis eest suhtleliselt tühja platsi,” rääkis Schwede.

“Jalgpall suutis haarata väga palju rahvast ning pakkuda meelelahutust ja emotsioone. Staadionite ümber said koguneda tuhanded pealtvaatajad. See oli asi, mida muud spordialad ei võimaldanud kuna neid peeti sisetingimustes, aga meil polnud sisehalle, kuhu oleks saanud koguneda tuhandeid pealtvaatajaid. Kui jalgpallielu uues Eesti Vabariigis algas, siis ta võttis mühinal tuule tiibadesse,” selgitas saatekülaline.

Saatesari “Välgatused” keskendub peamiselt olulistele mittepäevakajalistele teemadele, mis Eesti inimesi ja nende argielu paratamatult mõjutavad.

Vaadake lisa saatest!