Politsei suurte jõududega Toompeal 11. aprillil 2021. Foto: Varro Vooglaid

Pärast pühapäevasel meeleavaldusel kogetut elame edasi ebameeldiva teadmisega, et kui kodanike poolt rahumeelselt oma põhiseaduslike õiguste kasutamine osutub riigivõimule ebameeldivaks, siis ollakse valmis kodanikke vägivallaga hirmutama ja ilmselt ka kodanike vastu vägivalda rakendama, kirjutab oma repliigis Varro Vooglaid.

Olles seisnud seaduslikul ja täiesti rahumeelsel meeleavaldusel silmitsi suure hulga politsei eriüksuslaste ja nende poolt kaasa toodud politseikoertega, on minu suhe Eesti Vabariiki põhimõtteliselt muutunud (ametis olevast valitsusest rääkimata). Päris kindlasti ei ole enam tegu usaldussuhtega, sest võimatu on usaldada riigivõimu, mis kaalub võimalust, et rahumeelselt meelt avaldava rahva vastu võib osutuda vajalikuks käiku lasta politseikoerad ja muud erivahendid.

Nüüd olemegi jõudnud nii kaugele, et sellise täiesti skandaalse jõu kuritarvitamise ja jõustruktuuride abil rahva hirmutamise eest, mis on demokraatlikule riigikorraldusele absoluutselt kohatu, ei kavatse ükski poliitik ega ka politseijuht vastutust võtta. Selle asemel läheb politseinikust siseminister riigitelevisiooni eetrisse viletsalt varjatud muigega seletama, et politsei käis meeleavaldusel inimesi abistamas. Kujutate ette – abistamas, absurdselt suure hulga eriüksuslaste, tulirelvade, sireenide saatel rahvast läbi suruvate politseibusside, politseikoerte ja sidumisvahenditega. Mees lihtsalt irvitab inimestele näkku, umbes samas vaimus, nagu NLKP keskkomitee poliitbüroo tegelased irvitasid, rääkides tuima näoga Eesti Vabariigi vabatahtlikust liitumisest Nõukogude Liiduga.

Iga kord pärast SAPTK poolt varem korraldatud meeleavaldusi olen käinud ja isiklikult tänanud taamal viibinud ja reaalselt turvatunnet loonud politseinikke abi eest. Viimati tegin seda 12. veebruaril, kui lõpetasime meeleavalduse riigiprokuratuuri ees, sest siis pakkusid 50 meetrit eemal seisnud bussis viibinud kaks politseinikku reaalselt tuge, olles valmis võimalikele provokatsioonidele operatiivselt reageerima. See kord on aga politsei käitumine sõna otseses mõttes häbiväärne ja ma olen täiesti kindel, et paljud üksnes käsu täitmise pärast kohal viibinud politseinikud said sellest ise ka aru – näod olid neil küll varjatud, aga silmi ei saa peita.

Niisiis elame edasi teadmisega, et oma riiki ei saa usaldada. Elame edasi teadmisega, et kui meie kui kodanike poolt meie põhiseaduslike õiguste kasutamine osutub riigivõimule ebameeldivaks, siis ollakse valmis meid jõustruktuuride abil vägivallaga hirmutama ja ilmselt ka meie vastu vägivalda rakendama. See on tulemus, mille valitsus ja politsei niisuguse vastuvõetamatu käitumisega reaalselt saavutas. Täpselt nii käibki inimeste usalduse lammutamine oma riigi vastu ja sealt edasi arusaamise kujunemine, süvenemine ja kinnistumine, et see, mida varem peeti oma riigiks, on muutunud sinu ja paljude teiste suhtes vaenulikuks jõuks.

Ja ärge nüüd tulge rääkima midagi sellest, et täpselt niisugust usalduse õõnestamist oma riigi vastu loodab Kreml. Seda siin ei ole teinud Kreml ega ükski Kremli käsilane – seda olete teinud teie ise, hea peaminister, siseminister ja politsei. Teie ise olete seda teinud!

Artikkel baseerub autori Facebooki postitusel.