Sinimustvalge lipu heiskamine Pika Hermanni torni 24.02.1989. Fotod: Veiko Vihuri

Iseseisev Eesti sündis 24. veebruaril 1918 vabariigina, aga see ei tähenda, et meie omariiklus kui selline peaks olema igavesti seotud vabariikliku korraga. Lojaalsus Eestile kui isamaale või kodumaale seisab kõrgemal kodaniku lojaalsusest riigile kui konkreetsele õiguslikule kehandile. Eriti juhul, kui kitsas poliitiline seltskond samastab meie riigi liberaalse demokraatia silti kandva režiimiga, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Kusagil sügaval hingesopis on ikka veel tallel see ülev tunne, mis mind valdas 1989. aasta 24. veebruari hommikul, kui Pika Hermanni torni tõusis esimest korda pärast nõukogude okupatsiooni taastumist 1944. aastal sinimustvalge lipp. Eestis oli üles kasvanud mitu põlvkonda, kes polnud midagi taolist näinud. Tegin sellest sündmusest mõned slaidifotod, mis on küll kehva kvaliteediga, ent seda ehedamad.

Toona oli neid, kes leidsid, et on liiga vara heisata sinimustvalget lippu, sest tegelikkuses kehtis alles nõukogude võim, mis ei tohtinuks end ehtida Eesti Vabariigi sümbolitega. Olin selle argumendiga sisuliselt nõus, aga ikkagi oli seletamatult ülev tunne – trikoloor oli selge märk sellest, et meie oma Eesti riik tuleb tagasi.

Oma riik hajub, aated kustuvad

Sellest ajast on möödunud üle 30 aasta. Eesti riik tuli, aga juba 2003. aastal loovutati suveräänsus Euroopa Liidule. Euroopa õigus on Eesti põhiseaduse suhtes ülimuslik. Ehkki Pika Hermanni tornis lehvib jätkuvalt sinimustvalge lipp, jääb oma riiki aasta-aastalt üha vähemaks ja tasapisi kustuvad või muunduvad ka need aated, mis inspireerisid meie rahvast rahvusliku taassünni aastatel.

Möödunud nädalal kirjutas Jüri Kotšinev Objektiivis: „Sellist Eestit, nagu ma lootsin koos oma kaasteelistega näha, ei ole ma juba ammu näinud. Käest lähevad viimased riismed minu kujutluses olevast õigest Eesti riigist. Jääb üle vaid loota, et õhkõrn võimalus Eesti asumisel õigele teele – see tee saab olla traditsioonidele toetuv ja sõltumatu rahvusriik – ei haju lõplikult. See on ainus, mida ma veel soovida ja loota jaksan.“

Need sõnad väljendavad üsna täpselt ka minu mõtteid ja tundeid. Teisalt mõtlen, et võib-olla ei peakski riiki sakraliseerima ja idealiseerima, eriti kui tegu on ilmaliku vabariigiga, mitte mõne Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi taolise institutsiooniga. Kuid viis, kuidas me 1939.–1940. aastal oma riigi kaotasime ja pärast poole sajandi pikkust okupatsiooni tagasi saime, tekitab paratamatult tunde, et teatud mõttes on tegemist püha asjaga – lausa taeva kingitusega ühele väikesele rahvale, keda on aastasadade jooksul tugevamate naabrite poolt korduvalt vallutatud ja allutatud.

Kui Eesti riik on üksnes ilmalik vabariik, mille olemasolu mõtteks ei ole tagada selle maa rahva, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade, vaid garanteerida heaolu ja võimalused vabaks eneseteostuseks kõigile siia elama asuvatele ilmakodanikele, siis oleks narr ehtida seda mingisuguste religioossete tunnete või tsiviilreligiooni aupaistega. Sel juhul oleks põhimõtteliselt tegu hiigelsuure korteriühistuga, mille juhatus peab tagama teenused nagu vesi, elekter, prügivedu jms. Mis mõte on tähistada korteriühistu asutamise aastapäeva?

Ustavus põhiseaduslikule korrale

Eesti Vabariigi kehtiva põhiseaduse paragrahv 54 sätestab, et „Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale“. Viimasel ajal küsin endalt üha sagedamini, mida see minu jaoks tähendab. Kellele või millele kuulub minu lojaalsus? Mida üldse kujutab endast see põhiseaduslik kord, mille suhtes nõuab võim minult kui kodanikult kuulekust ja lojaalsust?

Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne (2002) ütleb mainitud paragrahvi kommentaaris muu hulgas järgmist: „Kui riik on rajatud vabaduse põhimõttele, et tagada üksikisikule vaba eneseteostust, siis peab riik piirama nende isikute vabadust, kelle eesmärk on teistsuguse riigikorra loomisega selline vabadus kaotada“. Nii saab vajaduse korral tõkestada näiteks kommunistide katseid muuta kehtivat riigikorda ja rajada totalitaarne utoopia, millele allutatakse kogu ühiskond. Samamoodi saab vastu astuda monarhistidele, näiteks Vene Keisririigi taastajatele, kes tahavad vabariiki kukutada.

Uus väljaanne (2020) esitab eelnevalt osundatu asemel järgmise kommentaari: „Nõue olla ustav põhiseaduslikule korrale piirab § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Vabaduse põhimõttele rajatud riigis on vajalik selle põhiõiguse kuritarvitamist vältides ära hoida, et keegi ei asuks kaotama sellist riigikorda, mis üksikisiku vabadused tagab. Et § 19 lg-s 2 on juba nähtud ette kohustus järgida seadusi (sh PS) ja austada ning arvestada teiste isikute vabadusi ja õigusi, saab § 54 lg 1 esimeses pooles sisalduvat kohustust pidada oluliseks rõhuasetuse ja moraalse tähenduse seisukohalt.“

Arvestades tendentsi lugeda üksikisikute vabadusteks ja õigusteks üha uusi asju – näiteks „abieluvõrdsust“ ehk samasooliste paaride „õigust abielluda“ või immigrantide väidetavat õigust asuda elama mistahes riiki – võib arusaam sellest, mida kõike põhiseaduslik kord tagama peab, üsna kiiresti muutuda. Ja sellest tulenevalt võidakse hakata käsitama ohuna põhiseaduslikule korrale rahvuslasi, konservatiive, kristlasi ja teisi, kellele võidakse ette heita kas üksikisikute või teatud gruppide õiguste ja vabaduste eitamist.

Me peame olema valmis, et ühel hetkel pöördub see riik paljude oma kodanike vastu, kes ei ole nõus liberaalse demokraatia nime kandva ideoloogilise diktatuuriga. Nägime äsja „süvariigi“ sekkumist poliitikasse eesmärgiga nurjata rahvahääletus abielu küsimuses. Päevakorda on tõusmas meedia suukorvistamine ja kodanike suu sulgemine „vihakõne“ vaigistamise ettekäändel. Meie oma „ilus vabariik“ näitab paljude eestlaste vastu oma ähvardavat palet, taustal rahvusvaheline globalistlik süsteem, mis on täis otsustavust suruda maha patriotismiilmingud, konservatiivsus ja kristlikud väärtused. Kuidas on need autoritaarsed tendentsid kooskõlas nõudega olla ustav põhiseaduslikule korrale?

Eesti – riik – vabariik

Vahest tuleks vahet teha Eestil kui maa-alal, kus elab ühtseks kujunenud ajaloolis-kultuurilise identiteediga rahvas ja kelle rahvuskoduks see on, omariikluse ideel ja vabariiklikul riigikorral. Need on praegu ühte põimunud, ent pole mitte tingimata samad asjad.

See, mida praeguse põhiseaduse preambuli järgi riik tagama peab, on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Niisiis on rahvus, keel ja kultuur (selle osana ka meie traditsiooniline religioon) iseendast olulisemad väärtused kui riik, mis on loodud nende kaitseks. Muide, „Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“ deklareeriti, et Eesti kui iseseisev demokraatlik vabariik luuakse ühe etnose ajaloolistes piirides: „Eestimaa tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokratiliseks vabariigiks“. Just etnos ja tema elu- ja komberuum võeti pehastunud Vene impeeriumi kokkuvarisemisel tekkinud uue riigi lähtealuseks.

Jah, iseseisev Eesti sündis 24. veebruaril 1918 vabariigina, aga see ei tähenda, et meie omariiklus kui selline peaks olema igavesti seotud vabariikliku korraga. Lojaalsus Eestile kui isamaale või kodumaale seisab kahtlemata kõrgemal kodaniku lojaalsusest riigile kui konkreetsele õiguslikule kehandile. Eriti juhul, kui kitsas poliitiline seltskond samastab meie riigi liberaalse demokraatiaga, mis ei ole midagi muud kui valelik ideoloogiline diktatuur.

Eesti ja omariikluse aade on palju enam kui Kersti Kaljulaidi, Kaja Kallase, Arnold Sinisalu jt juhitud võimuaparaat.