Briti poliitvangi Tommy Robinsoni kaasusest kollektiivselt vaikinud Eesti peavoolumeedia tõestas ühe juhtumiga laiemalt, et neil pole vaba ajakirjandusega mingit asja, leiab ajakirjanik Aldo Maksimov.

Vaba ajakirjandusega on Eestis lood halvasti, seda pole vaja eraldi korrata. Sama protsess toimub ka sotsiaalmeedias. Tundlikuma närviga inimesed valivad juba ammu sõnu.

Ühest näitest sooviks siiski kõnelda, mis kinnitab kahetsusväärselt just esimest.

Pöördusin kümme päeva tagasi Eesti tähtsamate peavoolumeediakanalite – ERR-i, Postimehe, Eesti Päevalehe ja Õhtulehe vastutavate väljaandjate, peatoimetajate, arvamustoimetajate ja välisuudiste toimetajate poole küsimusega, mis puudutas Suurbritannias ja ka laias maailmas suurt kõlapinda leidnud juhtumit.

Juhtum ise on Suurbritanniast, kus moslemi pedofiilide kohtuprotsessist kõnelenud ajakirjanik ja poliitik Tommy Robinson alusetult vangi mõisteti. Süüdi selle eest, et ta sellest protsessist rääkis, seda tänaval kohtumaja ees filmis ja sellest kõneles sotsiaalmeedia kaudu. Tegelikult tsiteeris ta informatsioonina ainult seda, millest BBC oli juba kirjutanud…

Sellest märgilisest sündmusest (aktivist ja ajakirjanik pandi vangi vaba sõna levitamise eest) vaikis ja vaikib kogu Vana Maailma peavoolumeedia, kuna sotsiaal- ja muu meedia sellest varasuvel kihas ning sellele elatakse igapäevaselt kaasa tänagi (Tommy Robinsonil on näiteks Facebookis miljon jälgijat, Twitteris on ta blokeeritud – toim).

Kas pole juba iseenesest kõnekas fakt – millest räägivad inimesed, millest kirjutab meedia…? Paralleelsed maailmad, paralleelne fookus, üks ja sama ruum.

Täpselt sama ilming nagu vägivallatsemine Rootsis, milles tuleb kirjutada kas korrektsete väljenditega või parem üldse kirjutamata jätta. Ka viimane autode põletamine (üks 4000 hulgas) oleks jäänud Eestis kajastuseta, kui see poleks olnud nii mastaapne. Seega – vaja on ohvrite kriitilist hulka, et ületada uudiskünnis… Robinson on aga vaid üksik ohver.

Robinsoni elu on suures ohus

Eesti, nagu ka Soome, Rootsi, Saksa ja Briti meedia väldib Tommy Robinsoni kui sõnavabadusvõitleja teemat, samal ajal kui riigid, kus vaba meedia veel toimib, on sellest omajagu kirjutanud (Visegradi riigid, USA, Ida-Euroopa osad riigid).

Briti valitsus lausa keelas kõigil suurematel meediaväljaannetel kajastada viie päeva jooksul Robinsoni vabastamist vanglast (1.–5. augustil). Sellist “soovitusliku iseloomuga juhtnööri” kahtepidi mõista on keeruline. Kuulub pigem Sitsiilia maffia käitumismustrisse.

Robinsoni juhtumi puhul on tegu kaasusega, mis kõige halvema stsenaariumi kohaselt  võib vallandada Albionil kodusõja. Sest Robinson kajastas kohtuprotsessi, kus peategelasteks olid moslemi pedofiilid, lisaks laste vahendamine nomenklatuurile, poliitikutele. Väga sensitiivne värk ühesõnaga.

Robinson aga tegi seda seadust järgides, tänaval (mitte kohtumajas), isikliku nutitelefoniga. Teise astme kohus tegi esimese astme kohtu otsuse (mees koheselt vangistada, ilma õiguseta enda kaitsele) maatasa ning käskis üksikkongis istunud Robinson koheselt vabastada. Mida tähendab vabadus Robinsonile, seda saame näha.

20 kilo kaalus kaotanud Tommy Robinson vabaneb Tema Majesteedi vanglast, 1. august 2018. Foto: Scanpix

Tommy Robinson tegeles teemaga, kuna ülejäänud Briti meedia juhtumit ei kajastanud (see teema on tabu, keelatud). Seega – loeme tagurpidi: kui Briti meedia oleks võtnud vaevaks, oleks julgenud teemaga tegeleda, poleks Robinson pidanud ambrasuurile viskuma ning oma elu sellega ohtu seadma. Piisanuks, kui “vaba Briti meedia” teinuks oma tööd.

Ning Robinson pandi kinni, leidmata seekord seaduslikku alust; varem on ta vales kohas filmimisega seaduse piiri ületanud. On ilmselge, et Robinsoni elu on rohkem kui ohus, kuna talle surma sooviv kogukond ei ole vallutanud mitte ainult Briti vanglad, vaid ka kogu muu eluruumi. Põhimõtteliselt on kolme lapse isa oma elu lõpuni lindprii ning tema surm võib ligineda kiiremini kui 26-aastasel Jim Morrisonil. Kahjuks tuleb seda nentida.

Eesti meedia tegeleb samas pseudoteemadega

Ka Eestis pole, nagu ma juba viitasin, Robinsoni kaasusest kirjutanud keegi peale Objektiivi. Tegu on aga selgelt sõnavabadust käsitleva juhtumiga, ning seda teemat vältides allub ka Eesti meedia tsensuurile, ELi vasallriigina sellele, millest juhindub progressiivne lääs.

Kuna tegu oli Leedsi kohtus pedofiiliakaasusega, oleks õige ka siinkohal küsida, miks meie meedia ei vaikinud siis, kui käisid Toomas H. Liivi, Kaur Hansoni, Margus Luige jmt kohtuprotsessid? Ka nemad mõisteti süüdi pedofiilia protsessides, nii nagu kõnealused moslemid Leedsi kohtus ootavad oma süüdistust.

Mine tea, võibolla paari aasta pärast on pedofiilia kui seksuaalne sättumus LGBT lõputus nimekirjas legitimiseeritud ning SA Archimedese ja MTÜ Inimõiguste Keskuse poolt koolides levitatav kui norm. Asi liigub vaikselt, kuid kindlalt selles suunas. Ahjaa, Kaur Hanson, kes mäletatavasti on Eesti200 palgatud nõustaja Ott Lumi endine kaasvõitleja, vabaneb kinnimajast kaheksa päeva enne märtsi Riigikogu valimisi.

Meie meedia kindlasti soovib Robinsoni juhtumit marginaliseerida, viidata selle kaugusele, geograafilisele asukohale. Meil on tähtsamatki kirjutada! Kuid kas ikka on? Vaadake ise uudiseid neis väljaannetes! “Patune pool” läheb lahku, Igor Mang ahistas, Weekendi kajastus, Margus Tsahkna eest-, tagant- ja kõrvaltvaates, IKEA, #meToo, rääkimata kõige triviaalsematest uudistest. Nn tõsiseltvõetavam meedia kirjutab üles aga iga mõtte või näoilme, mida tegi Putin, Trump, Merkel või Salvini. Lõpmatuseni, sisutult.

Pöördumine toimetuste juhtide poole andis nulltulemuse

Kogu Euroopa Liidu ala ja Eesti peavoolumeeida hoiak on absurdne, naeruväärne. Kõike näidatakse läbi globaliseerumise, multikulti prisma. Teine vaade on keelatud, välditud. Tommy Robinsoni juhtum on selle kõige parem näide. Ning seeläbi ka täiesti arusaadav, miks selle kohta Eesti ja ELi mainstream-meedias ridagi ei ilmu. Sest see oleks ohtlik.

Eesti ei näidanud ka siin selgroogu, ei soovinud olla vaba ajakirjanduse tormilinnuks, või kui soovite siis pääsukeseks, ei võtnud hoiakut, et kõneleda sõnavabaduse poolt.

Minu pöördumine ja küsimus Eesti meedia kõrgematele esindajatele kodaniku, kolme lapse isa ja vabakutselise ajakirjanikuna oli:

“Miks teie poolt tehtavad, toimetatavad meediaväljaanded ei ole kirjutanud/rääkinud/näidanud ridagi Tommy Robinsoni kaasusest? Juhtumist, mis halvemal juhul võib Albionil vallandada kodusõja?

Kas teie kui nö vaba ajakirjanduse esindajad omate selles asjas ka mingit seisukohta, kas see on teie jaoks oluline või ebaoluline teema? Suur osa maailmast on jälginud sündmusi Inglismaal kõrgendatud tähelepanuga. Kas teile tundub, et Eesti lugejat see ei huvita? Või on see mõttetu teema? Või sellepärast, et seda uudist ei ole kajastanud AP, ERR, Deutsche Welle?

Suur tänu ette. Oletan, et te olete julged ja otsusekindlad inimesed vastamaks. Vastamata jätmine võrdub minu hinnangul sellega, et teil kas pole ses asjas seisukohta või olete vaikiva ajastu poolel.”

Tänaseks on pöördumise saatmisest möödas üle kümne päeva. Ei laekunud ühtegi vastust. Loomulikult ei oodanud ma 20 vastust, aga kolm-neli kokkuvõttes oleks meediale üldisemalt võttes siiski au teinud.

Seega võib puhta südametunnistusega järeldused ja üldistused teha. Sain kaks automaatvastust: Sulev Vedler (Eesti Ekspress) ja Andres Eilart (Maaleht) andsid automaatselt teada, et nad on puhkusel ning kiiretes küsimustes tuleks pöörduda kuhugi mujale.

Ülejäänud 18 meedia esindajat ei pidanud vajalikuks üldse vastata. Mis käesolevas kontekstis tähendab (nagu küsimuses viidatud), et neil kas pole oma seisukohta, seda ei saa avaldada või ei suvatsenud nad lihtsalt vastata.

Ülemused, kes küsimusele lihtsalt vastamata jätsid, on: Argo Virkebau, Erik Moora, Urmo Soonvald, Kadri Veermäe, Krister Paris, Tarmo Paju, Laur Uudam (Ekspress Meedia), Martin Šmutov (Õhtuleht Kirjastus), Erik Roose, Rein Veidemann, Eero Spriit, Astrid Kannel, Tarmo Maiberg (ERR), Lauri Hussar, Aivar Reinap, Holger Roonemaa, Neeme Korv, Evelyn Kaldoja (Postimehe grupp).

Õigustused, selgitused, marginaliseerimine

Ainus, kes saatis vastuse, oli Õhtulehe välisuudiste toimetaja Aadu Hiietamm, kelle poole pöördusin otse, eraldi. Ta kirjutas:

“Arvan, et kajastamata jääb ca 80% uudistest, mis tegelikult peaks lehes olema. Robinson oli mul mingil hetkel laual, kuid sinna ta jäi, nagu vähemalt pooled asjad. Valin tõepoolest sajaprotsendiliselt teemad, mis paberlehte lähevad, ja Robinson jäi mulle kaugeks ja on seda tegelikult ka praegu.

Mul elab ka poeg juba 2002. aastast Inglismaal. Käin seal iga aasta vähemalt kaks korda ja jutud kodusõja võimalikust puhkemisest tunduvad liialdatud.

Arvestades, et Objektiiv on Robinsoni teemat põhjalikult kajastanud, siis on ju kõik tegelikult hästi.”

Facebookis võtsid sõna ka Dannar Leitmaa (Õhtuleht) ning sotsiaaldemokraat ning kirjanik-ajakirjanik Kadri Kõusaar, kes mõlemad vaidlustasid Objektiivis esitatud info Tommy Robinsoni kaasuse ja vabastamise kohta (Leitmaa, tõsi, tunnistas lõpuks, et ka Briti kohtusüsteem võib olla ekslik), kuid kumbki ei öelnud midagi ka Robinsoni kaitseks või islamiseerumise vastu (oh ei), pigem vastupidi. Ega ka selle vastu, et meediat selle juhtumi näitel suukorvistatakse.

Kuid tänan neid, nagu ka Aadu Hiietamme, vähemalt elava dispuudi eest. Teistele, kes ei võtnud vaevaks vastata, meenutaks elementaarset viisakust, mis julgustab kodanikule vastama kasvõi seda, et ta pole kas mõelnud, ei oma seisukohta või midagi sellist. Kirjadele mittevastamine on üldse mingi uuema aja komme, mida kohtab kõikjal.

Brittide progressiivne tsensuur töötab ka Eestis

Vanal heal Inglismaal toimunud näidissüüdimõistmine olematu seaduspügala järgi on hea näide sellest, kuidas toimib riik nende ajakirjanikega, kes julgevad kajastada poliitiliselt ebakorrektseid teemasid.

Võrrelgem seda taaskord Rootsi ja nende politseiga, kes teavad, et töökoha huvides ei tohi nad asju õigete nimedega nimetada. Ega ole kasulik ka igale poole oma jalga tõsta, kuna pead sõna otseses mõttes hakkavad lendama.

Et Eesti sellega kaasa on läinud, näitab kahetsusväärselt palju meie meedia kohta ning annab sellele diagnoosi. Ükski Eesti ajakirjanik (peale Objektiivi kirjutiste ja saate “Fookuses”) ei tõtanud selle juhtumi valguses sõnavabadust kaitsma.

Fookuses: Tommy Robinson – 21. sajandi poliitvang “liberaalsel” Inglismaal

Poliitilises ja vaimses eksiilis elav filosoof Mart Raukas (ka teda ei avaldatud ühest hetkest enam Eesti meedias ning ta elab nüüd Kreekas) kirjutas hiljaaegu mulle Pelionist: “Erakordselt tugev tsensuur on praegu. Võimuladvikul on hirm tugevasti naha vahel. Nende peremehed ookeani taga on sisetülis, jalgealune kõigub. Pingsalt jälgitakse iga mõtteavaldust.”

Küsigem lõpetuseks lihtsalt ja retooriliselt. Millest on tehtud meie ajakirjanikud, reporterid, toimetajad, peatoimetajad? Päris tõsiselt kohe?

Kas ühiskonnakriitika, poliitiliselt ebakorrektsed teemad muutuvad üha enam tabuks ning kogu konstruktiivne ühiskondlik dispuut kolib tagasi nurga taha ja sosinal sauna, nagu see oli Nõukogude ajal?

Absurdisuhkrus pugejalikkus ja Eesti ajakirjanduse suukorvid* * *Täna üritas üks Õhtulehe ajakirjanik…

Posted by Aldo Maksimov on Laupäev, 11. august 2018

Oluline võit: islamiseerumise vastane aktivist Tommy Robinson vabastatakse vanglast!

 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!