Eestlasteks teebki meid see, et me erineme teistest, see, et oleme jonnakad, sööme kama ja verivorsti, tantsime tuljakut ja laulame regilaulu. Kui kõik see internatsionaliseerida, hälloviinistada, tõmmuks muuta ja koraani lugema panna, ei ole me enam eestlased, kirjutab ajakirjanik ja rahvuslane Jüri Kukk.
Eesti määratud president Kersti Kaljulaid kordas oma aastapäevakõnes taas juba tuntud väidet, et eestlaseks võib saada igaüks, kes selleks soovi avaldab ning eestlaste keelt ja kultuuri austab (teised inimesed nimetavad neid küll lihtsalt oma rahva sõpradeks). Varem on midagi sarnast väitnud ka IRL-i liider Margus Tsahkna, kes lubas lisaks olemasolevale miljonile eestlasele kiirkorras juurde toota teise miljoni tehiseestlasi. Selliste väidete puhul jääb küll vaid nentida, et tegu on väga lõhkise hingega poliitikutega, kes küll väidavad ennast Eesti ja eestluse eest seisvat, kuid kelle hingest on kõik eestipärane juba välja voolanud. Nende arvates on eestlus nagu riidekalts, mille võib igaüks selga panna. Täpsemalt öeldes kõlab riigipea väide nagu "Je suis Charlie" — me oleme justkui kõik Charlied, kuigi keegi meist rünnaku hetkel toimetuses ei viibinud ega kuulidega pihta ei saanud. Ehk siis nüüd uues kuues "Je suis Estonien".
Et seda probleemi mitte tavapäraseks heietuseks muuta, vaatame asja teisest küljest, nende inimeste poolelt, kellest peaksid saama uuseestlased. Pange tähele, president Kaljulaid ei soovi mitte ainult eestlust lahjendada, vaid ta tahab ka seda, et teised oma identiteedist lahti ütleksid. Kui inimene tahab muutuda kellekski, kes ta siiani pole olnud, siis peab ta oma senisest minast lahti ütlema. Kui ta aga säilitab ka endise mina, siis saab tast lõhestunud isiksus. Edasi pole palju vaja, tuleb kahe rahvuse kokkupanekust tekkinud moodustisele lisada inglise keel, ja multikultuurlane ongi valmis. Ja seda president Kaljulaidi ettepanek ilmselt sisaldabki.
Kujutagem ette, et eestlased on nõus vastu võtma teatud arvu pagulasi. Mida me neilt ootame? Esiteks, et nad oleksid lojaalsed asukohariigile. Teiseks, et nad õpiksid suhtluskeelena selgeks eesti keele. Kolmandaks, et nad austaksid eesti keelt, kombeid ja kultuuri. Aga kas meil on vaja neid kui eestistunud muulasi? Miks peaksid Kaljulaidi arvates näiteks süürlased või ukrainlased loobuma oma juurest ja identiteedist, oma rikkalikust kultuuritaustast? Seda enam, et tegu on kahe raske saatusega rahvaga, kes peaks oma juuri kaitsma ka võõrsil olles. Meil pole neid eestlastena vaja ja ma ei austaks ühtegi rahvust, kes avalikult oma juured lahti raiub ja rahvusest lahti ütleb! Nagu meie oma Jaak Urmet, kes on sellest ka avalikult teada andnud. Aga ma pole kuulnud, et suur Eesti patrioot Viktoria Ladõnskaja ennast eestlaseks nimetaks…
Mina räägin väga hästi vene keelt, mulle meeldib Venemaa võimas loodus ja olen isegi mõelnud, kui tore võiks vanaduses mõnda aega Baikali kallastel elada. Aga kas minust saaks venelast tema avara ja pisut kurva hingega? Kindlasti mitte! Aga president Kaljulaid arvab, et hea tahtmise korral on see võimalik. Ma võin oma kodu rajada Sevani järve äärde, aga ma ei mõistaks kunagi armeenlaste tunnet, mis valdab neid endises, 1,5 miljoni armeenlase verega läbi imbunud Lääne-Armeenias, nüüd Türgis asuvat Ararati mäge vaadates. Meie riigipea aga saab sellest ideaalselt aru! Ma võiksin mõnda aega elada Ameerika navaho indiaanlaste seas, aga kas ma kuuleksin kunagi preeriarohu sahinas ja Kaljumägede ulguvas tuules nende esivanemate hingede laulu? President Kaljulaid vist kuuleks, tema igal juhul usub, et Gaboni neeger võiks tuljakut oma rahvatantsudele eelistada ja tailane kamast rohkem lugu pidada, kui oma vürtsikast rahvustoidust.
Paljud ütlevad, et me ei peaks oma rahvusluses kinni olema, sest maailm ju areneb ja meie koos sellega, loobume aga sellest, mis on meid rahvusena alles hoidnud! Jah, me võime omavahel ka inglise keeles rääkida ja mardipäeva asemel halloweeni tähistada. Aga siis me ei ole enam eestlased, me oleme osake suurest kosmopoliitsest maailmarahvusest. Kui te seda tahate, siis öelgegi nii, aga ärge rääkige eestluse säilitamisest uut moodi. Eestistunud muulased pole eestlased, nad on keegi, kes nad pole. Olete tähele pannud, et kogu maailmas koonduvad immigrandid linnadesse, sest maal ja looduses ei kannata nad olla, nad ei ammuta sealt jõudu, sest juured on mujal. Tehiskeskkonnas on lihtsam, aga seal muutuvad inimesed ka kiiremini vägivaldseks, sest süürlane on alateadvuses endiselt seotud kõrbega, kuigi ta ise ehk seda ei teadvusta. See miski, mis hinges rõhub, sandistab teda ja see võib viia sisemise plahvatuseni. Mina arvan, et Eestimaast ammutavad väge vaid siinsed põlisasukad, sest ükski võõras pole siin täielikult kohanenud, ei Lasnamäel ega Ida-Virumaal.
Eestlasteks teebki meid see, et me erineme teistest, see, et oleme jonnakad, sööme kama, tantsime tuljakut, laulame regilaulu ja sööme verivorsti. Kui kõik see internatsionaliseerida, hälloviinistada, tõmmuks muuta ja koraani lugema panna, ei ole me enam eestlased, oleme kas jeestlased, estonians või nagu bosnialased, kunagised seblased ja horvaadid, kes on nüüd identifitseerunud vaid islami usul. Tegelik eestlus jääb siis hingitsema metsakülla, kus memm pikal talveõhtul kinnast kududes eestikeelset laulu laulab ja kuhu turistid tulevad vaatama viimast tõelist eestlast, maarohte korjavat vanamammit. Vähemalt mina eestlasena seda ei soovi, mina soovin elujõulist eestlust omal maal, nii linnades kui külas, võõraste sissevalgumine ja nende sundeestistamine aga on otsene hävitav oht sellele! Kui president sellest aru ei saa, tuleks endale Brüsseli kuberneri tiitel võtta!