Ajaloolane Jaak Valge vaatleb oma ettekandes, kuidas marksistid defineerisid mõistet "fašism" ning kuidas Eesti kommunistid ja sotsialistid rakendasid seda koduses poliitikas.
Selle üle, mis on fašism, hakati vaidlema veel varem, peaaegu sada aastat tagasi, isegi enne Benito Mussolini võimuletulekut Itaalias. Ning nagu paari kuu tagune nn natsiskandaal Eestis tõestas, pole teema oma teravust kaotanud senini, ning julgen arvata, et niipea ei kaota ka.
Kuidas defineerisid fašismi marksistlikud maailmaorganisatsioonid Komintern ja Sotsialistlik Töölisinternatsionaal, ning kuidas need määratlused kajastusid Eesti kommunistide ja sotsialistide poliitilistes rakendustes kohapeal Eestis? Keskendun 1930. aastate algusele, majandus- ja poliitilise kriisi ajajärgule, mil nende definitsioonide rakendamisel oli tõesti oluline sisepoliitiline tähtsus. Võrdluseks kasutan maailma ühe autoriteetsema fašismiuurija Stanley Payne'i määratlusi. Tema jagab autoritaarse natsionalismi poliitilise voolu kolmeks haruks: paremkonservatiivseks, paremradikaalseks ja fašistlikuks.
Alustan Kominternist. Esimene levinum kommunistlik fašismi kontseptsioon ehk nn agenditeooria sõnastati 1923. aastal Ungari kommunisti Gyula Sasi ja Vene kommunisti German Sandomirski poolt ning see tugines arusaamale, et fašismi tuleb mõista kapitalismi, suuräri, finantskapitali, kodanluse, riiklik-monopolistliku kapitali või nende erinevate jõudude kombinatsiooni tööriistana, selleks, et võidelda ühiskonna progressiivse osaga, s.t eelkõige töölisklassiga. 1924. aastal Kominterni V kongressil sai see enam-vähem lõpliku sisu, täpsustati küll ka hiljem, viimati 1935. aastal, aga praktikasse rakendamise seisukohalt polnud sel enam suurt tähendust. Fašismiks peeti "kõige reaktsioonilisemat, kõige šovinistlikumat ja finantskapitali kõige imperialistlikumate elementidega avalikku terroristlikku diktatuuri." Fašismi hulka loeti ka Saksa natsionaalsotsialism.
Seda kommunistlikku kontseptsiooni laiendati peaaegu kohe peale termini kasutuselevõtmist nii, et ka kõik teised jõud, kes Moskva arvates teenisid kapitalismi ehk teisisõnu olid kommunismivastased, olid ühtlasi n-ö objektiivselt fašistlikud. Seega kuulusid fašistide hulka ka sotsiaaldemokraadid ehk sotsiaalfašistid. "Sotsiaaldemokraatia ja fašism," rääkis 1924. aastal üks Saksa kommunistide liidreid Hermann Remmele, "on ühe ja sama ühiskondliku funktsiooni kaks vahendit, kaks relva." Ning Stalin täpsustas seda järgmiselt: "Fašism on kodanluse sõjakas organisatsioon, mis toetub sotsiaaldemokraatiale. Sotsiaaldemokraatia on, objektiivselt võttes, fašismi mõõdukas tiib. Need organisatsioonid täiendavad üksteist. Nad on kaksikvennad." Sotsiaaldemokraate nimetati sotsiaalfašistideks kuni 1934.–1935. aastani, mil läks käiku Kominterni ja Sotsialistliku Töölisinternatsionaali ühisrinde poliitika.
Niimoodi – ning eriti arvestades asjaolu, et Nõukogude liidrid samastasid Nõukogude Liitu kõigi maade tööliste isamaaga – võiski fašistiks määratleda kõik kommunismi, Kominterni ja Moskva vastased poliitilised jõud. Mida vastasem, seda fašistlikum. Märkigem siinkohal, et seda lähenemist oli ilma igasuguse teooriata kasutanud juba varem, 1922. aastal ka Lenin, kes siis samastas fašistidega vene mustasadalased.
Eesti poliitiliste jõudude iseloomustamiseks läks fašismi termin käiku ka juba 1923. aasta kevadel. Fašistideks nimetas Nõukogude saadik Leonid Stark 1923. aasta aprillis admiral Pitka poolehoidjaid, kes korraldasid Nõukogude-vastase meeleavalduse. Nädal hiljem saatis Stark oma ülemusele välisasjade rahvakomissariaati aga teksti pealkirjaga "Fašism Eestis", mille kohta märkis, et see on "koostatud ühe eesti seltsimehe poolt" ja artikkel "pakub tähelepanuväärset huvi". Kõne all olev tekst pärines Jaan Anvelti või Otto Rästase või nende mõlema sulest ja seal väideti, et Eesti majandus on pankroti äärel ja neis tingimustes võetakse fašistlikud ideed vastu kui ainsad, mis on võimelised kodanlust päästma. Autor leidis, et Eestis pole töölisi terroriseerivaid fašistlikke organisatsioone, kuid Eesti valitsus ise on fašistlik. Tegemist oli Pätsi valitsusega ja Pätsi ja tema erakonda nimetasid eesti soost kommunistid edaspidigi jätkuvalt fašistlikuks.
Niisiis olid eesti soost kommunistid värske kommunistliku teooriaga kursis ning oma emaorganisatsiooni truud järgijad. Võiks tuua veel palju toredaid näiteid, keda ja mis sõnastuses nad sellest sisuliselt vabast Kominterni definitsioonist lähtudes fašistideks nimetasid, aga akadeemilises mõttes sel tähtsust pole – samuti nagu Moskva nimetas fašistideks kõiki oma vaenlasi, samuti tegid seda ka eesti soost kommunistid, ning rohkem kui selle poliitilise jõu olemust, keda parasjagu kõige fašistlikumaks peeti, kajastab see hoopis seda, keda Moskva parasjagu kõige suuremaks vaenlaseks pidas.
Märkigem siinkohal, et see suund, mille kohaselt fašism tähendab lihtsalt kommunismi- ja Moskva-vastasust, jõudis aastatel 1965–75, mil Nõukogude Liidu juhtkonnas kasvas uuesti antisemitism, loogiliselt ka arusaamiseni, et fašism, eriti silmapaistvalt aga just natsism, on tegelikult juudi päritoluga. Ning selle suuna järgijaid, mille kohaselt fašism on lihtsalt igasugune selge Moskva poliitika vastasus, on ka kaasaegsete vene ajaloolaste hulgas, nimetagem näiteks Mihhail Krõsinit, ning nagu ma eile teada sain, on ka Aleksander Djukovil meeskonnal värskelt ilmunud kogumik Baltikumi fašismist, ning ma millegipärast arvan, et küllap sealgi sama teed käiakse. Aga samas tuleb tõele au anda ja toonitada, et kindlasti pole see kaugeltki mitte kõigi tänapäeva vene ajaloolaste vaade: näiteks Dmitri Žukov kriipsutab alla – ning on ühel meelel Stanley Payne'ga, et kahe maailmasõja vahel ei kuulu Euroopa fašistlike režiimide hulka Bulgaaria, Poola, Rumeenia, Ungari, Soome, Eesti, Läti või Leedu, kus võib küll leida fašismi elemente, mis olid aga pigem esteetilisteks, konjunktuurseteks või n-ö ajastu märkideks.
Tulen nüüd teema juurde tagasi. Erinevalt eesti soost kommunistidest, kelle mõju ühiskonnas vähenes järsult peale 1924. aastat, olid Eesti sotsialistid Eesti ühiskonnas mõjukad, nad olid aastatel 1926–1932 Eesti kõige populaarsemaks erakonnaks. Seega see, keda nemad fašistideks pidasid ning kuidas sellele vastavalt käitusid, oli Eesti sisepoliitikas väga oluline.
Kui kommunistid töötasid fašismi iseloomustamiseks välja nn agenditeooria, siis sotsialistid Julius Braunthal, Otto Bauer ja Rudolf Hilferding arendasid – tõsi – mõnevõrra erinevate versioonidena välja nn bonapartismi teooria, mis tugines Marxi ja Engelsi käsitlusele Louis-Napoleoni autoritaarsest režiimist. Selle kohaselt oli fašism diktatuurile ja autoritaarsele riigile orienteeritud poliitiline liikumine, mis kasutab anti-elitistlikku, paljudele erinevatele sotsiaalsetele kihtidele suunatud retoorikat ja omab ühte karismaatilist liidrit. Niisugune fašism oli loomulikult Mussolini-Itaalias. Aga kui lugeda Sotsialistliku Internatsionaali dokumente, siis leiab seal ka Kominterni laia tõlgenduse sügavaid jälgi, nii teooria mõttes, kui ka selles mõttes, et peagi hakkasid ka sotsialistid Kominterni eeskujul fašistideks nimetama kõiki oma poliitilisi vastaseid. Sotsialistliku Töölisinternatsionaali dokumentides ei esine otseseid definitsioone, küll aga esineb just palju erinevate tegelaste, organisatsioonide, riikide või ideoloogiate fašistlikuks nimetamist. Tegelikult on see poliitika rakendamise seisukohalt isegi olulisem.
1928. aastal toimunud Sotsialistliku Töölisinternatsionaali III kongressi manifestis muretseti rahu, vähemusrahvuste ja demokraatia pärast. Kinnitati, et kapitalism on muutunud agressiivsemaks, tööstustrustid ja finantskartellid jõulisemaks. Deklareeriti, et demokraatia, kui ta on seotud klassisüsteemiga, ei ole iseenesest töölisklassi eesmärk, küll aga oluline vahend, et jõuda peale poliitilise võrdsuse saavutamist sotsiaalse võrdsuseni. Manifesti fasismile pühendatud osas tauniti Itaalia fašismi ja Rumeenia, Jugoslaavia, Ungari, Poola ja Leedu diktatuure, viimaseid siiski otse fašistlikeks nimetamata. Kuid Sotsialistliku Töölisinternatsionaali esimees Emile Vandervelde tõi oma kõnes definitsiooni seisukohalt kujuka näite: kõikjal neis mais, kus käigus on hobujõud, on demokraatia, aga neis maades, kus töötab elav hobune, domineerib fašism või monarhism. Seega peeti eelnimetatud Rumeenia, Jugoslaavia, Ungari, Poola ja Leedu autoritaarrežiime samuti fašistlikeks. Märkigem, et Stanley Payne'i tüpoloogia järgi pole need isegi mitte paremradikaalsed, vaid paremkonservatiivsed.
Sedasama, et need režiimid on fašistlikud, kinnitas Sotsialistliku Töölisinternatsionaali IV kongress 1931. aasta augustis. Tõsi, sotsiaaldemokraatide peateoreetik Otto Bauer leidis, et hobuse ja hobujõu lähenemine ei pea enam paika ja fašism on kokku varisenud hobuse-maades, nagu Hispaania, ent saanud tõsiseks hädaohuks hobujõu-maal ehk Saksamaal. Bauer defineeris taas fašistlikeks kõik autoritaarsed Lõuna- ja Ida-Euroopa riigid, eriti taunis Itaaliat ja Poolat, aga liikumistest määratles fašistlikuks ka Soome Lapua liikumise ning Heimwehri Austrias. Võrdluseks: Stanley Payne Lapua liikumist ei defineeri, ent Heimwehri määratleb ta paremkonservatiivseks. Niisiis on sotsialistid määratlenud fašistlikuks kõik parempoolsed režiimid ja liikumised, millel võib tuvastada suunda autoritaarsuse poole.
Kaks aastat hiljem, 1933. aasta augustis toimunud Sotsialistliku Töölisinternatsionaali Pariisi konverentsil nimetas Emile Vandervelde fašismi natsionalismi patoloogiaks ning kutsus taas üles demokraatiat kaitsma, seal, kus see veel säilinud on. "Kus fašismi ussiseemet leidub, tuleb see puruks tampida enne, kui oras haljendama lööb." Pariisi konverentsi resolutsioonis teatati, et fašismi juured on kapitalistliku korra ebahumaansuses. Deklareeriti, et riikides, kus fašism on võitnud, võib fašistliku diktatuuri kukutada vaid rahvamasside revolutsioonilise ülestõusuga, ning see uus revolutsiooniline võim, mis tõusnud revolutsioonist fašismi vastu, hävitab julgete löökidega ka kapitalismi majanduslikud alused – suurkapitali ja suurmaapidamise eraomanduse ning loob uuele ühiskonna korrale aluse, millele ehitada sotsialistlik demokraatia. Nendes maades aga, kus püsib demokraatia, pidi töölisklass seda kogu jõuga ja kõigi vahenditega kaitsma. Deklareeriti, et sotsialistid peavad lükkama tagasi igasuguse järeleandmise natsionalismile, igasuguse koostöö viimasega. Ning konverents tegi Sotsialistliku Töölisinternatsionaali Täitevkomiteele ülesandeks astuda läbirääkimistesse Kominterniga ühisfrondi loomiseks.
Niisiis Sotsialistlik Töölisinternatsionaal hakkas fašismi mõistet Itaalia-väliselt kasutama hiljem kui kommunistid, aga kui nad seda tegema hakkasid, siis tegid seda sisuliselt sama laia pintsliga, ainsa suure vahega kommunistidest, et nad ei nimetanud fašistideks iseendid.
Nii, ja nüüd jõuame põhiküsimuse juurde. Kas neis tingimustes, kus Eesti sotsialistide katusorganisatsioon ja sotsialistide juhtteoreetikud olid fašistlikeks nimetanud kõik parempoolsed liikumised, millel tuvastati või arvati tuvastavat suunda autoritaarsuse poole, küsime, kas nendes tingimustes oli Eesti sotsialistidel üldse teisi võimalusi kui defineerida fašistideks ka Eesti vabadussõjalased ning sellest määratlusest lähtudes kuulutada kõik vahendid nendevastases võitluses lubatavaks?
Minu arvates seda valikut ei olnud. Veel enam – ka Eesti sotsialistid olid praktikas kommunistide kombel eesrindlikud ja pidasid fašistideks ka neid, keda Stanley Payne peab paremradikaalideks, paremkonservatiivideks või isegi ei pea üldse parempoolseteks. 1926. aastal nimetas sotsialistide ajaleht Põllumeestekogude ajalehte Kaja fašistlikuks ning Teemanti, Einbundi ja Sootsi poliitikat kodukootud fašismiks. Nigol Andresen nimetas 1920. aastate teisel poolel Eesti kaitseliitu järjekindlalt fašistlikuks organisatsiooniks. 1931. aastal väitis üks sotsialistide juhte Aleksander Oinas, et Jaan Tõnissoni poeg Ilmar Tõnisson organiseerib Tartu Ülikoolis fašistlikku üliõpilaskonda. Sotsialistide parlamendisaadik Aleksander Jõeäär rääkis aga 1933. aastal Nõukogude saatkonnas, et tema parteikaaslased August Rei ja Karl Ast on fašistid.
Niisiis, ehkki Eesti sotsialistidel oli oma erilisi, Eestis olukorrast tulenevaid põhjusi vabadussõjalaste vastu olla – neil põhjustel ma ajapuudusel ei peatu –, oli see justkui eikusagilt tõusnud, rahvuslik ja marksismivastane ning täidesaatvat võimu tugevdada sooviv vabadussõjalaste liikumine, mille Stanley Payne paremradikaalseks defineerib, sotsialistide teooria järgi ideaalselt hobusemaa fašismiks sobiv. Tingimustes, kus vabadussõjalaste sõsarorganisatsioon Soome Lapua liikumine oli juba Sotsialistliku Töölisinternatsionaali poolt fašistlikuks määratletud, oleks Eesti sotsialistidel tulnud oma katusorganisatsioonis tugevasti vaeva näha, et vabadussõjalasi fašismisildist vabastada. Ma ei usu, et see oleks teoreetiliseltki saanud vilja kanda. Aga Eesti sotsialistid seda ka ei tahtnud. Nii oli nende raevukas vabadussõjalaste vastane võitlus, kus olid kõik meetodid lubatud, kaasa arvatud ka koostöö Nõukogude saatkonnaga ja Tõnissoni ning Pätsi kaitseseisukorra väljakuulutamisele õhutamine, väga loogilised. Ning see traagiline vastasseis sotsialistide ja vabadussõjalaste vahel oli rahvusvahelise olukorra või kui soovite, siis transnatsionaalsete jõudude kujundatud paratamatus. Vabadussõjalasi ja sotsialiste polnud lepitada võimalik ja see andis Pätsile võimaluse ühe või teise poolega kokku leppida. Sotsialistid küsisid vähem kui vabadussõjalased ning nii kujunes 12. märtsi riigipööre just selliseks nagu ta kujunes.
Ettekanne Eesti moodsa ajaloo konverentsil 10. juunil 2015. Allikas: Jaak Valge kodulehekülg. Avaldatakse autori loal.