Füüsik elu ja surma piiril

“Minu jaoks oli surm selliseks rõõmuks, mida on võimatu võrrelda millegagi siin maa peal. Isegi armastus naise vastu on võrreldes seal kogetuga tühisus. Surm ei ole praegu minu jaoks hirmus. Ma tean, et see on uks teise maailma,” kõneleb ootamatult surnud Vladimir Jefremov.

Inseneribüroo Impulss juhtiv konstruktor Vladimir Jefremov suri ootamatult oma sugulasi külastades. Teda tabas köhahoog, ta istus diivanile ja jäi vait. Sugulased ei saanud alguses arugi, et on juhtunud hirmus õnnetus, ning arvasid, et ta heitis puhkama. Vladimiri õde Natalia sai esimesena aru, et kõik ei ole korras. Ta puudutas venda õlast: “Volodja, mis sinuga on?”

Jefremov vajus jõuetult külili. Õde proovis leida pulssi. Süda ei löönud! Ta hakkas tegema kunstlikku hingamist, ent venna hingamine ei taastunud.

Natalia, olles ise meedik, teadis, et šansid pääsemiseks vähenevad iga minutiga. Ta proovis rindkeret masseerides südant “käivitada”. Kaheksa minuti pärast tundsid ta peopesad nõrka tõuget. Süda hakkas tööle. Vladimir Grigorjevitš Jefremov hakkas ise hingama.

“Elus!” embas teda õde. “Me arvasime, et oled surnud. Et nüüd on kõik, lõpp!”

“Lõppu ei ole,” sosistas Vladimir Grigorjevitš. “Seal on ka elu. Aga teistsugune. Parem…”

Vladimir Grigorjevitš Jefremov kirjutas kliinilise surma ajal üleelatu üksikasjalikult üles. Tema tunnistusel on hindamatu väärtus. See on esimene uurimistöö teispoolsusest, mille on läbi viinud teadlane, kes on ise surma üle elanud. Oma vaatlused avaldas Vladimir Jefremov ajakirjas “Sankt-Peterburi Riikliku Tehnilise Ülikooli teadus-tehnilised uudised”. Seejärel rääkis neist teaduslikul konverentsil. Tema ettekanne “hauatagusest elust” kujunes sensatsiooniks.

“Seda välja mõelda ei ole võimalik!” avaldas oma arvamust professor Anatoli Smirnov, ühe rahvusvahelise teadlaste klubi esimees.

Üleminek

Vladimir Jefremovil on teadusringkondades laitmatu reputatsioon. Ta on suur asjatundja tehisintellekti valdkonnas ning ta töötas kaua inseneribüroos Impulss. Osales Gagarini kosmosesse saatmise protsessis ja on andnud oma panuse uudseimate raketisüsteemide väljatöötamisse. Tema teaduskollektiiv on saanud riiklikke preemiaid.

“Oma kliinilise surmani pidasin end absoluutseks ateistiks,” ütleb Vladimir Grigorjevitš. “Usaldasin ainult fakte. Kõiki arutelusid surmajärgsest elust pidasin religioosseks lollitamiseks. Ausalt öeldes ei mõelnudki ma toona surma peale. Tööl oli asju nii palju ees, et kümnest elust ei oleks jätkunud. End ravidagi ei olnud aega – süda puperdas, vaevas krooniline bronhiit ja muud hädad vaevasid samuti.

Olles külas oma õe juures tabas mind köhahoog. Kopsud ei kuulanud enam sõna. Püüdsin sisse hingata – ega suutnud! Keha muutus vatiseks, süda seiskus. Kopsudes väljus krigina ja vahuga viimane õhk. Ajus välgatas mõte, et see on minu elu viimane sekund. Ent teadvus millegipärast välja ei lülitunud. Äkitselt ilmus ebatavalise kerguse tunne. Mul ei valutanud enam miski – ei kurk, ei süda, ei magu. Nii hästi tundsin ma end viimati lapsepõlves. Ma ei tundnud oma keha ega näinud seda, ent minuga olid kõik mu tunded ja mälestused.

Ma lendasin kuhugi gigantses torus. Lendamise tunne tuli tuttav – olin seda kogenud varemalt unes. Proovisin oma mõttes lendu aeglustada, muuta selle suunda. Õnnestus! Õudu ja hirmu ei olnud. Ainult õndsusetunne.

Proovisin toimuvat analüüsida. Järeldused saabusid silmapilkselt. Maailm, kuhu ma sattusin, oli reaalne. Ma mõtlen, järelikult olen samuti olemas. Ja minu mõtetel on tulemuslik jõud, sest suudan muuta oma lennu suunda ning kiirust.”

Toru

“Kõik oli värske, särav ja huvitav,” jätkab oma jutustust Vladimir Grigorjevitš. “Minu teadvus töötas täiesti teisiti kui enne. Ta haaras kõike korraga ja samaaegselt, tema jaoks ei eksisteerinud ei aega ega vahemaad. Uudistasin ümbritsevat maailma. See oli otsekui toruks kokku keeratud. Päikest ma ei näinud, kõikjal oli ühtlane valgus, mis ei heitnud varju. Toru seintel oli näha reljeefe meenutavaid struktuure. Ei olud võimalik kindlaks teha, kus on all-, kus ülalpool. Üritasin jätta meelde maastikku, mille kohal lendasin. See meenutas mägesid. Maastik jäi meelde ilma mingisuguste raskusteta, minu mälumaht oli tõeliselt põhjatu. Proovisin naasta selle koha juurde, millest juba üle lendasin, kujutasin seda endale mõtteis ette. Kõik õnnestus! See meenutas teleportatsiooni.”

Televiisor

“Tuli riukalik mõte,” jätkab oma meenutusega Jefremov. “Kui suures ulatuses võib mõjutada ümbritsevat maailma? Kas on võimalik minna tagasi oma maailma? Kujutasin ette vana katkist televiisorit oma korteris. Ja nägin teda kohe kõigist küljest. Mingil moel teadsin ma temast kõike. Kuidas ja kus ta konstrueeriti. Teadsin, kustkohast oli võetud maak, millest sulatati konstrueerimisel vajalikud metallid. Teadsin, kes metallitöölistest oli selle protsessi juures tegev. Teadsin, et ta on abielus, et tal on probleemid ämmaga. Nägin kõike televiisoriga seonduvat globaalselt, teadvustades iga pisiasja. Ja teadsin täpselt, milline detail on rikkis. Hiljem, kui mind reanimeeriti, vahetasin selle transistori T-350 välja ja televiisor hakkas tööle…

Mul oli tunne, et mu mõte on kõikvõimas. Meie inseneribüroo oli maadelnud kaks aastat ühe eriti keerulise tiibrakettidega seotud ülesandega. Ja mina, olles seda konstruktsiooni ette kujutanud, nägin äkki probleemi kogu tema mitmekülgsuses ning ahenduse algoritm tekkis nagu iseenesest. Hiljem kirjutasin selle üles ja juurutasin.”

Jumal

Tasahilju jõudis Jefremovini teadmine, et ta ei ole üksi selles ilmas.

“Minu informatiivne koostöö ümbritsevaga kaotas aegamisi ühepoolset iseloomu,” räägib Vladimir Grigorjevitš. “Minu poolt formuleeritud küsimusele ilmusid vastused. Esiteks suhtusin neisse kui omaenda arutluste loomulikku resultaati, ent minuni hakkas jõudma informatsioon, mis ületas minu elu ajal omandatu. Selles torus saadud teadmised ületasid mitmekordselt minu eelneva pagasi! Ma teadvustasin endale, et mind juhib Keegi kõikjal olev, piire mitteomav jõud. Tal on piiramatud võimalused, kõikvõimsus, ja Ta on täidetud armastusega. See nähtamatu, ent kogu minu olemusega tajutav subjekt tegi kõik, et mind mitte hirmutada. Ma taipasin, et just nimelt Tema näitas mulle põhjus-tagajärg suhete olemust ja probleeme. Ma ei näinud Teda, ent tundsin üliteravalt. Ja ma teadsin, et see on Jumal…

Siis märkasin korraga, et miski mind segab. Mind tassiti välja, nagu porgandit peenrast. Ma ei tahtnud tagasi minna, kõik oli ju nii hästi. Kõik hakkas virvendama ning ma nägin oma õde. Tema oli hirmunud, aga mina särasin vaimustusest.”

Võrdlus

Jefremov kirjeldas oma teaduslikes töödes sealpoolsust matemaatika- ja füüsikaterminitega. Selles artiklis otsustasime saada hakkama ilma keeruliste mõistete ja vormeliteta.

“Vladimir Grigorjevitš, millega võib võrrelda maailma, kuhu te sattusite pärast surma?”

“Ükskõik milline võrdlus ei ole tõene, protsessid ei kulge seal lineaarselt, nagu meil. Nad ei ole ajaliselt jagunenud. Nad toimivad samaaegselt ja igas suunas. Objektid on “sealilmas” esitatud infoblokkidena, mille sisu määrab nende asukoha ja omadused. Kõik ja kogu olemine on omavahel seotud põhjuse-tagajärje läbi. Objektid ja omadused on ühendatud globaalsesse informatsioonistruktuuri, kus kõik kulgeb juhtiva subjekti – see tähendab, Jumala – seaduste järgi. Tema võimuses on igasuguste objektide, omaduste, protsesside esiletoomine, muutmine või eemaldamine. Sinna hulka kuulub ka aeg.”

“Kui vaba on seal oma tegudes inimene, tema teadvus, hing?”

“Inimene kui infoallikas võib samuti mõjuda objektidele temale kättesaadavas sfääris. Minu tahtel muutus “toru” reljeef, tekkisid maised objektid.”

“Meenutab filme “Solaris” ja “Matrix”.

“Ja gigantset arvutimängu. Ent mõlemad maailmad, meie oma ja “hauatagune”, on reaalsed. Nad on pidevas koostöös ja kuigi üksteisest eraldatud, moodustavad koos juhtiva subjekti Jumalaga globaalse intellektuaalse süsteemi.

Meie maailm on oma olemuse mõtestamiseks oluliselt lihtsam, tal on kindel, muutumatute väärtuste karkass, mis tagab loodusseaduste kindla püsimise ja pühaduse. Sündmustele alusepanijaks on aeg.

“Hauataguses” elus konstantsus (püsivus) kas puudub üldse või on seda oluliselt vähemal määral kui meie maailmas, ning see võib muutuda. Tolle maailma alustaladeks on informatsioonilised moodustised, mis sisaldavad materiaalsete objektide kõiki meile teada olevaid ja teadmata omadusi ning need avanevad meile ka siis, kui objekte ennast ligi ei ole. Nii nagu maa peal teeme seda arvutis.”

Piibel

Pühakirja luges Vladimir Grigorjevitš läbi juba pärast oma ellu naasmist ning leidis sealt kinnituse oma surmajärgsele kogemusele ning oma mõtetele maailma informatiivsest olemusest.

“Johannese evangeeliumis on öeldud, et “Alguses oli Sõna”,” tsiteerib Jefremov Piiblit. “Ja Sõna oli Jumala juures ja ilma Temata ei ole midagi sündinud, mis on sündinud.”

“Kas see ei ole siis vihje sellele, et “Sõna” all peetakse silmas teatud globaalset informatsiooni, mis sisaldab ja haarab kogu olemust?”

Oma surmajärgse kogemuse rakendas Jefremov praktikasse. Lahendused mitmetele küsimustele, mis tuleb korda saada siin elus, tõi ta “sealt”.

“Kõikide inimeste mõtlemisel on tagajärg, kausaalsus, mis taasloob põhjuse. Vähesed teavad seda. Et mitte endale ja teistele kurja teha, on vaja järgida religioosseid elunorme. Pühakiri on Looja poolt meile antud. See on inimkonna ohutustehnika käsiraamat.

Minu jaoks oli surm selliseks rõõmuks, mida on võimatu võrrelda millegagi siin maa peal. Isegi armastus naise vastu on võrreldes seal kogetuga tühisus. Surm ei ole praegu minu jaoks hirmus. Ma tean, et see on uks teise maailma.”

Veebilehelt Psifactor.info tõlkinud Roland Tõnisson

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA