Ideaalidest ja uus-variserlusest

Kõik algab ideaalidest – kui pole ideaale, siis ei saa olla edasiminekut. Siis on elamine vaimses mõttes “peost suhu”, tänasele päevale, oma tujudele, moodidele, ihadele.

Liikumisel on alati suund. Kuhu poole me liigume? Mille poole? Milleks? Miks just sinnapoole? Mis on see jõud või vägi, mis meid liigutab? Mida me pühaks peame? Kui palju meid on, kes selles suunas liikuda tahaksid?

Kas inimene peab oma elus järgima mingeid piiranguid, reegleid? Või tohib ta elada nõnda, et laseb kõik oma instinktid vabaks, teeb alati seda, mis parajasti pähe tuleb, ilma juurdlemata, kas see on hea või halb, kasulik või kahjulik? Ja kellele kasulik või kahjulik? Kas isiklikult endale, või teistele, või koguni tervele rahvale?

Kui inimesele on antud võim teiste üle, siis saab ta üheainsa vale otsusega väga paljudele kurja teha. Sellepärast peab valitseja alati ka vastutama selle eest, mida ta korda saadab.

Vastutuseta valitsus on orjade nõukogu. Küll isand vastutab, kesiganes ta ei ole. Kas Brüssel või oma rahvas.

Valitsus, kes vastutab, reeglina väga kergemeelseid vigu ei tee. Sest temalt nõutakse aru. Kui ta teeb vea, siis palub andeks, ja püüab halba tegu heaks teha.

Praegu öeldakse: las igaüks teeb seda, mida tahab, ehk: ela ise ja lase teistel elada.

Jah, aga nii see ju tegelikkuses ei ole: meie valitsejate ja aktivistide meelest tohib igaüks teha seda, mida NEMAD tahavad. Ehk otsetõlkes: MINA elan ise (nagu tahan) ja ka sina pead elama nii, nagu mina tahan.

Näiteks traditsioonilist perekonda kaitsta ei tohi. Illegaalsete immigrantide ja vägivaldsete moslemite eest hoiatada ei tohi. Neile, kes seda teevad, kleebitakse peale sildid “homofoob”, “rassist”, “vihkamise õhutaja”. Lihtsustatud keel, jah, aga mis teha, kui avaram keeletaju on tuhmunud. Keel ja mõtlemine on omavahel seotud, keelekasutuse järgi saab hinnata mõtlemise tasandit ja väärtust.

See sobitub hästi uus-variserluse sildi alla, kui ideoloogia aktivistide eeskujul hakata inimesi kastidesse liigitama. Need uus-variserid väljendavad ühist ideoloogiat, isegi sarnaste fraasidega, nende endi poolt väljamõeldud uus-terminitega. Dogmadega, milles ei tohi kahelda.

Variser on see, kes kuulutab enda õigeks ja heaks, aga tegelikult teeb kurja ja nõuab teiste allumist tema valikutele. Väliselt nagu käituks mingi meeldivalt sõnastatud reegli järgi, aga sisimas lähtub omakasust, taotleb endale erilist staatust, ja nõuab, et teisedki elaksid tema õhulossis. Soovib piiramatut võimu teiste üle, kui teisiti öelda.

Uus-variserid räägivad kõlavaid sõnu, aga nende varjus halvustatakse teisitimõtlejad. Nende pakutud ideaal üleüldisest sallivusest ja võrdsest kohtlemisest on ilus, aga see on teoreetiline, justnagu projekt paberil või õhuloss, sellel pole liha ja verd. See ei toimi.

Ja nad ISE ei ole selle järgimises järjekindlad. Ikka nõutakse sallivust ja võrdset kohtlemist vaid valitud gruppidele. Nii mõnegi teise grupi suhtes on uus-variserid äärmiselt sallimatud ja halvustavad.

Seda näitas selgelt see, mis toimus Inglismaal. Need, kes jäid BREXITi hääletusel vähemusse, hakkasid kohe nõudma uut referendumit. Ikka AINULT selleks, et tulemuseks oleks nendepoolne enamus. Liivakasti kemplemine, nii-öelda.

Seda näitas Trumpi vastaste räige ja ropp hüsteeria, seda näitab ka Euroopa Liidu soov karistada neid “sõnakuulmatuid” riike, kes tahavad ISE hakata oma rahva elu korraldama.

Kaks vastandlikku ideoloogiat ei saa rahumeelselt koos eksiteerida. Kumbki ei taha taganeda, tunnistada end võidetuks.

Ühel pool on need, kes tegelikkust näevad enam-vähem tõeselt, arvestavad olemasolevate tingimustega, oskavad mõelda tuleviku peale, analüüsida inimtegutsemise tagajärgi, tunnevad vastutust kaasinimeste ja tulevaste põlvede ees, ning soovivad seda maailma paremaks teha. Selle võiks kokku võtta ühe sõnaga: armastus.

Jah, see ongi armastus. Hoolimine. Aedniku amet. Nagu Looja ütles inimestele: valitsege…

Aga valitsemine tähendab (Jumala maailmas) hoolimist ja armastamist, mitte maksude ja trahvide kogumist omaenda heaolu kindlustamiseks. Mitte teisitimõtlejate või ka ekslikult mõtlejate mahategemist. Eksijaid tuleb aidata ja õpetada, mitte sõimata.

Teisel pool on mingi grupi või üksikisiku poolt konstrueeritud ideoloogiline süsteem, maailmamudel, mis on valitseva klassi poolt vastu võetud ja õigeks kuulutatud, mis aga, paraku, tegeliku eluga kokku ei lähe. Mis ei tunnista inimühiskonna ideaale ega väärtusi, mis ei tunne huvi oma tegude tagajärgede vastu, mis lähtub selle grupi isiklikest soovidest ja ihadest.

Piiratud enesekeskne poliitikasse pürgija ei oska neil vahet teha. Tema on selle teise grupi, ideoloogia, sõdur või ohvitser. Ta teab, et tema saab võimu juurde ainult selle ideoloogia kaudu. Sest tal puuduvad tegeliku juhi isikuomadused. Temas ei ole seda orgaanilise valitseja armastust oma rahva vastu. Tema läheb ülbeks, kui talle antakse võim teiste üle. Ta hakkab ennast teistest paremaks pidama. Tema mõtlemise amplituud ei ulatu eriti kaugemale tema enda isiku piiridest. Ja äraõpitud stampsüsteemidest, mille tema mentorid on välja töötanud.

Ta ei oska enam näha loodust, maailma, inimest, sellistena nagu nad on. Ta elab mudelkujutises ja tegeleb selle mudelkujutise “reformimisega”. Teatud mõttes liivakastimänguga. Rahvas, paraku, jääb sellest liivakastist välja, elama oma elu, oma murede ja tõeliste probleemidega, mis sinna liivakasti ei ulatu.

Kuni elu läheb ükskord nii hulluks, et rahvas vihastab ja rebib katki selle valeliku ideoloogia…

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!