Isamaa ja Res Publica Liidu uue juhi avaldused perekonna, kooseluseaduse ja rahvuslik-konservatiivse identiteedi osas võivad olla sümpaatsed ja ühele tõelisele konservatiivile igati kohased, ent tõenäoliselt tulevad need liiga hilja. Kui nii, siis saab IRL-ist õpikunäide ennast süstemaatiliselt maha mänginud konservatiivsest erakonnast ning sellisena hoiatus kõikidele tänastele ja tulevastele konservatiividele kodumaisel poliitmaastikul, leitakse Objektiivi juhtkirjas.

“Rahvuslik konservatiivne valija seisab keerulise valiku ees, sest ükski tema häälele pretendeeriv poliitiline jõud ei paku päriselt seda, mida ta ootab,” arvab Postimehe kuu aja tagune juhtkiri, jättes targu määratlemata, millisest müstilisest komponendist konservatiivne valija kõige rohkem puudust peaks tundma.

Selle asemel konstateeritakse enesest mõistetavalt probleem ja räägitakse sellest, kuidas poliitilisel paremtiival on viimane aeg hakata sisustama “nüüdisaegset konservatiivset maailmavaadet” – termin, mis ise jääb pehmelt öeldes ähmaseks.

Tegelik olukord tundub olevat Postimehe diagnoosile aga risti vastupidine. Just “nüüdisaegse konservatiivse maailmavaate sisustamisega” on paremtiiva kaks erakonda IRL ja Vabaerakond juba pikemat aega tegelenud. Kohalik konservatiivne valija on aga aru saanud, et selline “sisustamine” kuulub osana probleemi, mitte lahenduse juurde. Erakondade reitingutabelites on IRL oma 4%-se toetusega kukkunud alla valimiskünnise.

Nüüdisaegset konservatiivset maailmavaadet on vana Euroopa konservatiivide toimest sisustatud juba pikemat aega pahemliberaalse ideoloogiaga. Kristliku tsivilisatsiooni ja loomuseaduse varemeil suslikuna silkava nüüdisaegse konservatiivi arsenali kuulub peamise enesekaitserelvana natukene tõrges, ent samas aeglaselt aga kindlalt kõikidele liberalismi dogmade ees kapituleeruv hoiak. Seal, kus sotsid ja liberaalid marsivad kristliku Euroopa enesehävituse eesliinil, sörgivad nüüdisaegsed konservatiivid pimedate poolt juhitud rongkäigu tagumises reas ning sisustavad oma maailmavaadet revolutsionääride poolt aastakümnete jooksul ära nätsutatud ja edumeelsema rahva poolt juba ammu aegunuks tunnustatud loosungitega.

Nüüdisaegse konservatiivi peamiseks hooleks on see, kuidas teha halva mängu juures head nägu ning milliste nippide ja poliittehnoloogiliste konksudega panna oma valijaskond uskuma, et hoolimata päevselgetest kompromissidest liberaalse ideoloogiaga ja omakasupüüdlikest mahhinatsioonidest, seistakse kõigest hoolimata igipõliste väärtuste eest. Kodumaisesse konteksti asetatuna on mureks ka see, kuidas hoolimata tülikast faktist, et Eesti majanduslik iseseisvus loovutati rahvusvahelisele kapitalile ja suurtele panganduskontsernidele ning riiklik iseseisvus rahvusülestele suurorganisatsioonidele, teha vaesuva rahva ees nägu, nagu oleks needsamad loovutajad ja mahamüüjad alati ajanud vaid “Eesti asja”.

Nüüdisaegse konservatiivse maailmavaate sisustamisele ehk selle globalistidele ja liberaalidele mahamüümisele on Eesti poliitikas oma kolmetäheline sünonüüm – IRL.

IRL-i langus on olnud pidev, süstemaatiline ja põhjalik ning kulgenud samas rütmis partei juhtkonna katastroofiliste otsustega, mis liberaalidega kompromissi tehes taotlesid poliitilist kasu, ent tegelikult pole õnnestunud kummaski. Liberalismi asemel haigutab ähmane sudu, poliitilise kasu asemel valijate põlgus ja naer.

Olukorda sümboliseerib kõige paremini tulevase kontrollikoja liikme Juhan Partsi koomiline figuur ostujärjekorras mune lugemas. Selle asemel, et võtta vahetult peale kooseluseaduse madinat lipp enda kätte ja kaitsta valimistel perekonna ja abielu traditsioonilisi määratlusi ning nende aluseks olevaid väärtusi, otsustas IRL minna valijaid püüdma arusaamatute maksumuudatusega, millest “poiste” poolt viimase trumbina välja käidud vaene Maire Aunaste ei jaganud avalikult – paljude teiste teemade hulgas – ei ööd ega mütsi. Tulemus: IRL kaotab parlamendis üheksa mandaati. Sellise klassi möödapanekud ei vaja vaid katastroofilisi otsuseid, selleks on vaja silmapaistvat talenti.

Olukorra võtab kokku politoloog, Res Publica asutaja ja esimene esimees Rein Taagepera: “Ainult osava poliitilise tehnoloogia varal suudab alguses võita, aga ei ole, mida edasi kanda. See ei ole enam isamaalik partei, see on irvitus isamaa üle. Irlitus, kui soovite. Ja selles mõttes on isegi huvitav, et Res Publica poiste poolne ülevõtt niigi palju aega on võtnud. Sest enam sisu ei ole peale selle, et on üks punt, kes on harjunud koos töötama.”

Kogenud politoloogi Rein Taagepera sõnad jäävad suure tõenäosusega ilmestama ka IRL-i uue esimehe Helir-Valdor Seederi kavandatud konservatiivset pööret erakonnas: “Kui Res Publica poisid möönavad, et kõik, mida nad puudutavad, läheb pika peale raisku, ja tulevad tulema, lähevad poliitiliselt 40-aastaselt erru, siis võib-olla oleks Isamaal veel mingit lootust, aga pole loota, et Res Publica poisid niisama lahkuksid ja isegi kui nad seda teeksid suureks üllatuseks, on ikka IRL-i kõdunemine juba väga kaugele arenenud.”

Seederi avaldused perekonna, kooseluseaduse ja rahvuslik-konservatiivse identiteedi osas võivad olla sümpaatsed ja ühele tõelisele konservatiivile igati kohased, ent tõenäoliselt ilmuvad nad IRL-i retoorikasse liiga hilja, et ühe sahkerdava ja kasuistliku erakonna luigelaulu segada. Kui nii, siis saab IRL-ist ajalooline õpikunäide ennast süstemaatiliselt maha mänginud konservatiivsest erakonnast ning sellisena hoiatus kõikidele tänastele ja tulevastele konservatiividele kodumaisel poliitmaastikul.

Tõetund selles osas, kas IRL on reaalselt suuteline uue juhi taktikepi all konservatiivsete väärtuste kaitseks mobiliseeruma, saabub peagi seoses uue võimalusega toetada riigikogus in corpore kooseluseaduse tühistamist.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!