Kas tõesti ei võta kooseluseadus meilt midagi ära?

Malle Pärn. Foto: SAPTK

Riik vajab eluterveid perekondi, vajab rahvastiku taastootmist. Normaalne riik on huvitatud sellest, et tulevased põlvkonnad oleksid terved ja arukad. Sellepärast on abielu riigi kaitse all, mitte sellepärast, et mehed ja naised kipuvad üksteisesse armuma, kirjutab kolumnist Malle Pärn.

Suuri lahinguid tekitanud kooseluseadus on ikka veel pooleli. Aeg-ajalt tõstab keegi häält ja nõuab, et riigikogulased “täidaksid oma kohust”. Juba on mõni paarike ka kohtu poole pöördunud, sest neile pole kätte antud kõiki “mugavusi”.

Kui koguda kokku kõik arvestatavad sel teemal kirjutatud artiklid, saaks juba väga paksu raamatu. Ent miskipärast ei võta selle läbisurujad ühtki vastuargumenti tõsiselt.

Aina uuesti ja uuesti ütlevad nad: see pole teie asi, kooseluseadus ei puuduta ju teid!

Muidugi pole see minu asi, kui nad minult (ja kõigilt teistelt) ei nõua selle tunnustamist. Kui nõuavad, siis nad ju ise TEEVAD selle minu asjaks, sest ma tahan sellest aru saada, enne kui selle tunnustuse neile annan.

Olen täiesti nõus pooldama kasvõi “sooneutraalset” abielu, kui mulle ära tõestatakse, et see on niisama normaalne nagu tavaline abielu. OOTAN, juba kaua, keegi pole seda teinud! Aetakse selle ümber ainult mingit abstraktset udu võrdsusest ja inimõigustest, diskrimineerimisest, millel pole homoseksuaalse vahekorraga mitte midagi pistmist.

Iseasi on, et see tegelikult EI peaks üldse olema riigi asi, mida üks ennast “seksuaalvähemuseks” nimetav inimgrupp oma eraeluga teeb. Keegi ei kiusa neid, meil on avalikud geibaarid, kedagi pole töölt lahti lastud seksuaalse orientatsiooni pärast.

Riik ei tohiks sekkuda kodaniku eraellu.

Veel öeldakse: see ei võta teilt midagi ära, see ei lõhu ära teie abielu, see ei tee teie lastest homosid.

Otseselt ja otsekohe mitte, see on tõsi. Tõesti, perekonnad jäävad alles, sellisteks, nagu nad on, midagi ei muutu. Normaalne inimene suudab igasugusele propagandale vastu panna, ta oskab vahet teha vale ja tõe vahel. Kas aga suudavad seda lapsed, kui neile seda “uut seksuaalnormaalsust” lastevanemate teadmata juba lasteaias propageerima hakatakse? See pole väljamõeldis, seda tehakse juba Euroopas.

Ja mis hakkab juhtuma siis, kui see seadus täielikult jõustub?

Meile on paraku juba tõestatud, et sellel teemal pole meil mingit rahu lootagi. Tarvitses Aadu Luukase sihtasutusel anda preemia geiaktivistide arvates “valedele” inimestele, kui vallandus pahameeletorm ja läks lahti uus laimukampaania. Ilma ühegi mõistusliku põhjenduseta, emotsionaalse ataki mõjul sai pank hakkama enneolematu kurioosumiga: küsis tagasi heategevusliku annetuse, sest PAARILE tema kliendile ei meeldinud see kodanikualgatus, millele anti preemia!

Kõrgepalgaline euroametnik, kes perekonnakaitsjaid labaselt laimas, tehti nüüd Euroopas aasta kodanikuks!

Paraku ei ole see orientatsiooniküsimus nii endastmõistetav asi, et võiks olla kõigile otsekohe vastuvõetav. Ja sellepärast on vaja uuel ideoloogial sundida ühiskond oma vastumeelsust vähemalt varjama, või veel parem: häbenema… Paradoksaalne: inimene sunnitakse häbenema oma normaalsust?

Keegi ilmselt ei protestiks, kui tegemist oleks seadusega, mis reguleeriks ainult geipaaride eraelu. Paraku puudutab see praegu kõiki inimesi, sest abiellumine tähendab perekonna loomist, ja perekond on riigi, ühiskonna alus, algrakuke, mille järgi terve ühiskond üles ehitub. Kui perekonna mõiste laiendatakse suvalisele, iharusele ja mõnule, ainult emotsioonidele rajatud viljatule kooselule, siis kaotab perekond kui niisugune oma algtähenduse ja riikliku tähtsuse.

Võiks muidugi öelda, et ega riigil ei tohiks olla ka abieluga asja, sest seegi on eraelu. Aga riik püsib ju tänu sellele, et mehed ja naised armuvad, abielluvad ja “toodavad” juurde uusi inimesi – riigi kodanikke.

Ühiskond uueneb põlvkonniti. Ja laste üleskasvatamine ei ole kerge. Et lapsed võiksid olla meie riigis õnnelikud ja terved, selleks on vaja neid tähtsustada. Ja perekondi toetada. On loomulik, et perekondadele ja lastele võimaldatakse erilisi soodustusi, millest ei saa osa üksikud inimesed või ka paaris elavad inimesed, kes ei “taastooda” rahvastikku. Kui me neid soodustusi hakkame jagama suvalistele koos elavatele paaridele, siis perekond kaotab mõtte ja tähtsuse. Riik alandab perekonna võrdsele tasandile suvalise isikliku mõnu või meelelahutusega.

Riik vajab eluterveid perekondi, vajab rahvastiku taastootmist. Normaalne riik on huvitatud sellest, et tulevased põlvkonnad oleksid terved ja arukad. Sellepärast on abielu riigi kaitse all, mitte sellepärast, et mehed ja naised kipuvad üksteisesse armuma.

Samast soost isikute vahekorrast ei sünni lapsi. Nad võivad saada lapsi, aga ainult väljastpoolt, lapsed ei sünni nende kooselust oma armuobjektiga! Järelikult, nende kooselu on nende isiklik asi, millesse riik ei tohiks sekkuda.

Praegu on riik teinud homoseksuaalid ühiskonna erilise tähelepanu objektideks, mida enamus neist kohe päris kindlasti EI SOOVI. Jätame nad ometi rahule!

Aktivistide edevus ja võimujanu on seevastu maksimaalselt rahuldatud. Kas see ongi olnud kogu selle tralli eesmärk?

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!