Hiina plaan minna naftatehingutes arveldamisel üle omaenda valuuta ehk jüaani kasutamisele tõotab anda tõsise hoobi USA rahandus- ja majanduspoliitilistele huvidele, mille keskmes on dollari ülemvõimu säilitamine globaalse reservvaluutana ja ka naftatehingute arveldusvaluutana. Naftajüaani kasutuselevõtt tähistaks ilmselt üht kõige tõsisemat geopoliitilist nihet viimasel poolsajandil.

Maailma suurimaks energiaimportijaks olev Hiina teeb tõsiseid ettevalmistusi, et hakata naftatehingutes arveldama mitte seni selleks globaalselt kasutatavas valuutas ehk USA dollarites, vaid omaenda rahas ehk Hiina jüaanides.

Kõnealuse sammu elluviimiseks töötatakse välja süsteemi, mis võimaldaks vahetada jüaane kulla vastu – taustaprotsessina on nii Hiina sarnaselt Venemaale suurendanud viimastel aastatel järjepidevalt oma kullavarusid. Selline käik annaks jüaanides arveldajatele kindluse, et arvelduseks kasutatav valuuta omab tagatist ning et põhimõtteliselt saab nafta eest tasuda ka kullas.

Niisugune samm tõotab tuua geopoliitilistes jõuvahekordades kaasa tõsise nihke, kuna viimased 40 aastat on praktiliselt kõigi naftatehingute arveldamiseks kasutatavaks valuutaks olnud USA dollar.

1974. aastal USA toonase välisministri Henry Kissingeri ja Saudi-Araabia koostöös sisse seatud naftadollari süsteemi on püütud kõigutada varemgi, ent mitmel puhul on see lõppenud kõigutajatele traagiliste tagajärgedega.

1974. aastal USA toonase välisministri Henry Kissingeri ja Saudi-Araabia koostöös sisse seatud naftadollari süsteemi on püütud kõigutada varemgi, ent mitmel puhul on see lõppenud kõigutajatele traagiliste tagajärgedega. Näiteks Iraagi liider Saddam Hussein soovis hakata naftatehinguid arveldama dollarite asemel eurodes ning Liibüa juht Muammar Gadaffi tegutses selle nimel, et võtta Araabia ning Lähis-Ida riikides dollari asemel kasutusele kulla või muude väärismetallidega tagatud diinar. Teatavasti kõrvaldati mõlemad riigijuhid USA sõjalise sekkumise teel.

Samuti on dollarites naftatehingute arveldamise lõpetamist kavatsenud Iraan, kus sooviti  võtta kasutusele eurod, kuid võimalik, et Iraagi kogemuse kordumise kartuses on sellest plaanist vähemalt ajutiselt loobutud.

Nüüd üritab aga naftadollari monopoli kukutada Hiina, seades sisse naftafutuuridega jüaanides kauplemise süsteemi, mis on tagatud jüaanide kullaks vahetamise võimalusega Shanghai ja Hong Kongi börsidel. Süsteemi valmimist oodati juba eelmise aasta lõpuks, ent eeldatavasti on selle käivitamine lähituleviku küsimus. Igal juhul arvatakse, et nafta-jüaani-kulla kombinatsioonil baseeruva süsteemi käivitumine annab naftadollarile tõsise hoobi, tähistades dollari kui naftatehingute arveldusvaluuta monopoolse seisundi lõppu.

Hiina on valmistanud seda sammu ette diskreetselt, pööramata plaanile avalikes avaldustes erilist tähelepanu. Samas avaldasid möödunud sügise alguses Xiamenis toimunud kohtumisel naftajüaani projektile toetust kõik BRICS-i riigid ehk lisaks Hiinale ka Brasiilia, Venemaa, India ja Lõuna-Aafrika. Samuti on plaanile oma poolehoiu andnud Venezuela. Seejuures tuleb meeles pidada, et Venemaa on maailma suurim ja Venezuela suuruselt seitsmes naftatootja. Pekingil olevat selles küsimuses Moskvaga tihedad koostöösuhted ning eeldatakse, et naftajüaani klubiga liituvad ka mitmed teised naftat tootvad riigid.

Samaaegselt töötab Hiina ka uute võimsate kaubateede rajamise nimel, nii suurte maanteede, raudteede kui ka sadamate näol. Ennekõike on uuteks siiditeedeks nimetatud kaubateede rajamisel eesmärgiks ühenduste loomine just naftarikaste piirkondadega Kesk-Aasias ja Lähis-Idas. Asjatundjate hinnangul peaks selle ettevõtmise teostumine looma eeldused Hiina kaubandusmahu aastaseks kasvuks koguni 2,5 triljonit USA dollari ulatuses.

Suuremas pildis peetakse võtmetähtsusega küsimuseks seda, mil viisil kavatseb naftajüaani käivitumise korral tegutseda maailma suurimaks naftaeksportijaks oleva Saudi-Araabia kuningakoda. Kui prints Mohammad bin Salman bin Abdulaziz Al Saud peaks järgima Venemaa eeskuju ja loobuma naftatehingutes dollari kasutamisest, siis võib rääkida juba naftadollari süsteemi kokkukukkumisest ning sellisena viimase poolsajandi ilmselt kõige suuremast geopoliitilisest nihkest. Mõnede asjatundjate sõnul on tõenäolisem, et saudid hakkavad esialgu aktsepteerima vähemalt osade tehingute teostamist jüaanides. Hiina kui maailma suurima naftaimportija tellimuse kaotust ei saa saudid endale lubada, mistõttu on läbirääkimistes jäme ots Pekingi käes.

Eeldatavasti on kõige tulisemad naftajüaanile ülemineku toetajad USA sanktsioonide all olevad riigid ehk Venemaa, maailma suuruselt viies naftatootja Iraan ja Venezuela. Väiksemad naftatootjad, nagu Angola ja Nigeeria, müüvad juba praegu Hiinale kui 2014. aastal maailma suurimaks majanduseks tõusnud riigile naftat kui ka gaasi jüaanide eest.

Kui naftadollari ülemvõimu kukkumisest hakkab saama asjade tõenäoline käik, siis võib ilmselt oodata USA tõsiseid vastukäike.

President Vladimir Putin väljendas Venemaa seisukohta septembri alguses Xiamenis toimunud BRICS-i riikide kohtumisel.

“Venemaa jagab BRICS-i riikide muret globaalse rahandus- ja majandussüsteemi arhitektuuri ebaõigluse pärast, mis ei arvesta kohasel määral tõusva majandusega riikidega. Oleme valmis koostööks partneritega, et anda panus sellistesse rahvusvahelistesse finantsregulatsiooni reformidesse, mis aitaks ületada piiratud arvu reservvaluutade liigset domineerimist,” lausus ta.

Asjatundjate hinnangul on selge, et Putini viide soovile “ületada piiratud arvu reservvaluutade liigset domineerimist” tähendab otseselt eesmärki vabaneda rahvusvahelises kaubanduses ja ennekõike naftatehingutes maksevahendina USA dollari kasutamisest.

Kahtlemata on naftajüaani plaan tõsiseks ohuks USA majanduslikele huvidele, mistõttu on selge, et Washington ei lepi Pekingi ambitsioonide elluviimisega ilma võitluseta. USA dollar on siiani globaalne arveldusvaluuta ning ilmselgelt soovivad ameeriklased seda riigi rahanduspoliitika ja majandusliku edu seisukohast kriitilise tähtsusega olukorda säilitada. USA rahanduspoliitikale on eluliselt oluline, et edaspidigi kasutataks rahvusvahelistes arveldustes valuutana dollarit, sest USA ise on ainsana positsioonis, kus saab oma keskpanga kaudu seda valuutat sisuliselt piiramatult juurde trükkida. USA majanduspoliitika huvides on aga see, et teised riigid nõustuksid endiselt müüma oma kaupu USA dollarite eest ning arveldama ka omavahel kasutades seda valuutat.

Samas on tõsiasi, et nii BRICS-i riigid kui ka ühenduse võimalikud tulevased liikmed, nagu näiteks Türgi ja Iraan, kasutavad kahepoolsetes kaubandussuhetes üha enam dollari asemel muud valuutat. Kui naftadollari ülemvõimu kukkumine muutub üha enam tõenäoliseks, siis võib ilmselt oodata USA tõsiseid vastukäike. Mitmete geopoliitika analüütikute hinnangul on tegu sedavõrd tõsise küsimusega, et selle raames oma huvide kaitsmiseks võidakse käivitada järjekordsed valitsuste vahetamise projektid (regime change operations) või nende nurjumisel ka sõjalised operatsioonid.

Suuremas osas on artiklis refereeritud Pepe Escobari temaatilist käsitlust portaalis Asia Times.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!