Riik ei ole legomäng, seda ei saa kokku panna plastikdetailidest. Riik koosneb ennekõike inimestest – kas tõesti meie poliitikud ikka veel sellest aru ei saa või ei lähe see neile korda, küsib kolumnist Malle Pärn.
Niisama nagu suurriigid ei oska näha seda, mis on vajalik väikeriigile, nii ei oska ka suurlinn taibata, kuidas tuleb korrraldada tillukese külakogukonna elu. Sellepärast on meie juhtide algatatud haldusreform Eestimaale eluliselt ohtlik. Mida ligemal on võim rahvale, seda inimlikum ta on, seda rohkem ta tunneb ja teab olukordi, inimesi. Ning inimesed tunnevad ja teavad juhte.
Maarahvas oleks pidanud ise sellele reformile otsustavalt vastu hakkama, siin ei ole neil riigijuhtidelt abi loota. Inimestel peab olema õigus mitte täita juhtide korraldusi, kui need korraldused tema elu hävitavad. Riigikogule ja ministritele tuleb ükskord ometi selgeks teha, et nende kohustuseks on korraldada rahva elu, mitte oma isiklikku elu!
See, et vastuhakk nii väike oli, näitab vaid seda, et meie ühiskonna ülesehitus on taas sisuliselt pärisorjuslik. Me ei julge vastu hakata, ükskõik kui ohtlik mingi korraldus meile ka ei oleks.
Mida ja kui palju tuleb meil selle haldusreformi tagajärjel kanda oma Punasesse Raamatusse? Kogu meie ajalooline maakaart lüüakse segamini, väikesed allutatakse suurematele, vähemkasutatavad teed jäetakse hoopis hooletusse, inimesed küüditatakse veel rohkem küladest linnadesse.
Milleks ometi on vaja miljonite eest meie kõige paremat maanteed "reformida"? Meil ei ole vaja linnadevahelisi võidusõiduradasid! Neljarajalised kiirteed rajatakse sinna, kus liiklejaid jätkub kõigile neljale rajale! Eestis ei ole ühtki niisugust maanteed! Ikka on kõrvalrada vaid hullude kihutajate jaoks. Võidusõidurajad tuleb ehitada kuskile mujale, omaette, kaugemale igapäevasest liiklusest!
Mitu aastat tagasi viibisin ühel rahvusvahelisel konverentsil, kus tõsteti üles küsimus: kas rahvusriik kui selline on oma aja ära elanud? Vastava ettekande tegi loomulikult ameeriklane, kõrgesti haritud ja ühiskondlikult aktiivne. Oli teisigi, kes tema seisukohta jagasid. Sama haritud, ja sama aktiivseid.
Mina, kelle nime taga ei olnud mitte samaväärseid tiitleid, mõtlesin oma lihtsaid eestimeelseid mõtteid, ja mulle hakkas kogu see rahvusriigi-teemaline pingpongimäng rängasti vastu.
Tõstsin siis käe, ja ütlesin, et kõik need põhimõtted on meile väga tuttavad, sest nõukogude ideoloogia püüdis meisse istutada sedasama teooriat. Et vaid suurriikidel on tulevikku, ja kõik väikerahvad peavad suurrahvastesse integreeruma. Et Nõukogudemaa saab olema tulevikus uus Ameerika, õiglasem ja vägevam, muidugi. Sest siin valitseb õige ideoloogia. Ja ühiseks keeleks on vene keel.
Rääkisin sellest, kuidas me terve klassiga spontaanselt vastu hakkasime õpetajale, kes meile sellisest "integratsioonist" rääkis, ja küllap mõndagi muud, mida ma enam ei mäleta. Igatahes – tulemuseks oli see, et see konkreetne konverents kirjutas oma lõppdokumenti, et "me ei saa universaalselt öelda, et rahvusriigi aeg on möödas, me peame alati arvestama kohalikke olusid."
Ma ei tea, kui palju midagi kusagil sõltus sellest lõppdokumendist, ent fakt on see, et ma suutsin sel hetkel ümber veenda teatava hulga rahvusvahelise tähtsusega aktiivseid tegelasi. Et nad ei kannaks maha oma rahvusliku identiteedi taasleidnud väikeriike, vaid suudaksid ära kuulata ka nende seisukohad ja vajadused. Et nad mõistaksid, et need tillukesed rahvad, kes kõigest hingest oma rahvast, oma keelt ja meelt alles hoida püüavad, ei pea sellega sugugi mitte isekat ega tagurlikku võitlust kõigi teiste rahvaste vastu. Ei sõdi pimeda vihaga igasuguste uuenduste vastu. Et neilgi on vaja iseseisvust ja omariiklust, vähemalt mõneks ajaks, mõistmaks, tunnetamaks, kes nad on, ja missugune peaks olema nende tee. Täpselt niisamuti vajavad sellist iseolemist ja iseotsustamist väikseimadki vallad ja külad!
Eesti rahvas on üks neist väikerahvastest, kellele kahekümnenda sajandi lõpus avanes taas võimalus oma riiki rajada. Praegu on erinevaid arvamusi sellest, kui hästi-halvasti see meil õnnestus, ja mis meist edasi saab, aga ma usun, et suurem osa meie rahvast on seisukohal, et Eesti peaks olema omaette ja iseseisev riik, kus meie ise otsustame, mis meile hea ja mis halb on; ning et meie valitud juhid peaksid meie elu korraldamisel eelkõige arvestama meie kohalikke olusid ja inimesi, mitte mingeid abstraktseid ühiskonnamudeleid ega mujal, teistsugustes oludes väljaarendatud süsteeme. Vähemalt mõneks ajaks, härrased!
Vähemalt selleks ajaks, kuni me kõik ühiselt koolipingis istume. Et meie aktiivsetel esmakursuslastel ei oleks voli meie riiki, meie iseseisvust maha parseldada, meie keelt ja kultuuri mõnitada. Kiiresti on võimalik üht rahvast vaid vägivallaga teisele allutada, või mingisse uude süsteemi suruda. Kas meie rahva juhid olid – ja on – tõepoolest nii müüdavad või nii mõistmatud, et nad hakkavad esimesel võimalusel oma rahva vastu vägivalda tarvitama?
Majagi ei ole võimalik ehitada täpselt ettekujutust mööda, arvestamata olemasolevat materjali ja looduslikke tingimusi, mis siis veel riigist kõnelda? Riik ei ole legomäng, seda ei saa kokku panna plastikdetailidest. Riik ei ole ka meie suvaline väljamõeldis, mis meie tahtele kuulekalt allub.
Riik koosneb ennekõike inimestest – kas tõesti meie poliitikud ikka veel sellest aru ei saa?! Või ei lähe see neile korda?
Nemad ehitavad oma legomänge, sõidavad mööda maailma, et näha, kuidas neid mujal ehitatakse, ja usuvad ehk siiraltki (vähemalt mõned neist?), et nad teevad oma rahvale head. Sel juhul ei sobi nad ühiskonnas juhtivatele kohtadele. Juht peab MÕISTMA, mida ta teeb. Juht peab vastutama oma tegude tagajärgede eest.
Tundub, et need otsustajad arvavad, et riik koosneb vaid väikesest osast inimestest – nimelt: otsustajatest. Kõik teised on hädavajalikud ainult siis, kui neid otsustajaid uuesti valima hakatakse.
Ja paraku valitakse needsamad ikka uuesti tagasi, sest nad on oma valitsemisaastate tegevusega kasvatanud endale piisavalt arvukate lülidega toiduahela, kes kaotavad oma positsiooni ja sissetuleku, kui nad oma leivaisakesi tagasi ei vali.