Kolumn: väljaöeldud sõna on nagu lendulastud lind

Sõna kui lendulastud lind. Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Minu soov uueks, vabariigi sajandaks aastaks on, et me õpiksime taas hindama SÕNA väge ning jõudu. Ja hakkaksime üksteisest ja iseendast, ka rahvusena, lugu pidama, kirjutab kolumnist Malle Pärn.

Iga päev ilmub meil mitmeid ajalehti, iga nädal ja iga kuu mitmeid ajakirju, internetis on lugematu hulk portaale ja blogisid. Artiklitele kirjutatakse lisaks veel kommentaare, suhtlusportaalides arutatakse omavahel valusaid probleeme. See tähendab tohutut hulka trükitud SÕNU.

Kas kõik nende sõnade kirjutajad annavad endale alati aru, mida tähendab SÕNA – missugune on selle võim ja vägi, mida see endas kannab ja mida see maailmas edasi rännates ära teha võib?

Eks ole kellestki või millestki kirjutamine alati nagu mängimine kõne all olevate inimeste eludega? Ja muidugi loob iga kirjutaja oma kirjutises nii-öelda omajoonistatud pildi sellest inimesest või sündmusest. Vastavalt sellele, kuidas ta midagi või kedagi näeb ja kirjeldab, mida oluliseks peab, mille ütlemata jätab. Mida ta hetkel saavutada tahab. Ja kui hästi ta joonistada oskab. Arukas inimene oskab seda teksti lugeda ning mõistab, et see on vaid üks suvaline killuke tollest inimesest või sündmusest, kirjeldatud ühe konkreetse inimese silmade läbi. Ja selle killukese vastavus tõele sõltub selle kirjeldaja isikuomadustest, haridusest, maailmavaatest, ideoloogiast, meelsusest, isiklikust suhtumisest objektisse, sageli ka ülemuste otsesest käsust.

Vähem-arukas võtab labast laimu või valetki puhta kullana ning kujundab endale selle abiga kõne all olevast inimesest või sündmusest hoopis veidra pildi. Ja kui ta on lisaks veel pahatahtlik, siis hakkab ta seda moonutatud pildikest edasi  levitama, oma blogide ja muude netivahendite kaudu. Ja kui ta on juhtumisi ühiskonnas tähtis isik, siis teeb ta sellega väga palju kurja. Tema järgi hakkab laimu edasi levitama ka ideoloogiline meedia. Ja paljud lihtsameelsed usuvad seda. Arukamad inimesed muidugi ei usu. Nende jaoks on selline isik diskrediteerinud vaid iseennast, nad ei usalda teda enam, olgu ta pealegi karjääriredelil kõrgele tõstetud poliitik.

Kui me laseme kotitäie udusulgi tuulde lendama, siis me ei saa neid enam kokku korjata ja kotti tagasi panna. Niisamuti on lugu meie räägitud või kirjutatud sõnadega. Me ei saa neid enam kokku koguda ega olematuks teha.

Vanarahva tarkusesõna ütleb: sõna on nagu lind, lased ta lendu, enam teda kinni ei püüa.

Jah, me ütleme midagi kellegi kohta, see lause läheb lendu ja hakkab elama oma elu. Keegi püüab selle kinni ja kasutab seda oma huvides, ja oma meelsust mööda. Me ei oska enamasti ette arvata, missugune mõju võib olla meie hoolimatult väljaöeldud sõnadel. Eks ole me kõik kunagi olnud olukorras, kus meil on tulnud kellelegi kinnitada: oih, vabandust, ma ei mõelnud seda niimoodi!

Ent see mõtlematus on väljendatud, hoolimatusele on antud iseseisev elu. Ja sageli meie kahetsus ega vabandus enam ei aita. Keegi on haiget saanud, halb sõnum on lendu lastud, ehk on mõne ausa inimese maine rikutud, mingi hea ettevõtmine on põhja lastud.

Me ei anna endale enamasti aru, et lausutud sõna ei ole mitte tühipaljas häälikuteühend, vaid seob endas alati mingit mõistet, mingit soovi, mingit vaimu ja mingit väge. Enamasti me ei taipa, et meie öeldud sõna võib maailmas korda saata midagi niisugust, mida me tegelikult ei ole üldse kavatsenud ega soovinudki. Või pöörduda meie enda vastu. Kui me seda taipaksime, siis me oleksime hoolikamad oma sõnalistes väljendustes ja ehk oleks see maailm juba siis pisut meeldivam paik.

Me oleme kriitilised üksteise suhtes. Sageli on see kriitika täiesti õigustatud. Ent sageli see ei ole õigustatud. Nii mõnegi väikese asja suhtes oleme me liiga kriitilised, ja nii mõnegi suure asja võtame vastu ilma mingi kriitikata, ehkki me just seda peaksime vaatama kainelt kahtlustaval pilgul. Või lausa hukka mõistma.

Kui me midagi räägime, siis on ikka keegi, kes meid kuuleb, ja mida rohkem on kuuljaid, seda rohkem on erinevaid arusaamisi, ning vastukajasid sellele, mida me räägime. Ja väga sageli ei saa me üksteisest aru. Ehkki me kõneleme üht ja sama keelt.

Peamine põhjus, miks me sageli üksteist õigesti ei mõista, on see, et meil ei ole kannatust ega tahtmistki üksteist ära kuulata. Veel vähem mõista. Me reageerime teise inimese lausele sageli juba enne, kui ta on oma mõtte lõpetada jõudnud. Me teeme teise inimese mõtte tegelikult ümber, ja hakkame sellele vastu vaidlema, uskudes kindlalt, et üksnes meil on õigus.

Miks me nii käitume? Aga sellepärast, et me ei pea üksteisest lugu. Ja miks me ei pea üksteisest lugu? Sest me ei pea lugu iseendast. Me ei hinda piisavalt kõrgelt oma võimalust, õigust ja KOHUSTUST olla kultuurne ja haritud inimene. Kui paljud meist enam tahavadki (või julgevad) seda olla? Sest rumalus on agressiivne ja kasutab ära kõik võimalused, et tarkust maha teha, et arukalt käituvat inimest laimata, talle demagoogilisi silte külge kleepida.

See, kes endast lugu peab, oskab lugu pidada ka teisest inimesest. Me suhtume teistesse niisamuti, nagu me suhtume endasse. Kui me näeme, et keegi on teiste suhtes liigselt kahtlustav ja üleolev, siis võime olla kindlad, et meil on tegemist ebaausa ja ennast kaunikesti põlgava inimesega, kellel on palju sisemisi lahkhelisid iseendaga.

Lahke, rõõmsatujuline, avatud ja sõbralik inimene on aga ilmselt iseendagagi rahujalal, ta tajub vähemalt oma võimalust olla osa mingist suuremast harmooniast. Nagu mingi noot õiges helistikus.

Tänapäeva inimesele tuleb sageli mõisteid selgitada, sest paljudele sõnadele on antud uus sisu ja tähendus.

Selgitan siis: see rahujalal olemine ei tähenda oma pahede õigustamist. See on pigem soov ja suutmine neid ohjeldada.

Endast lugupidamine ei tähenda enda teistest kõrgemale asetamist, endale eriõiguste nõudmist, ega nende sõimamist, kes näevad maailma teistmoodi. See on pigem klassikalise eetika ja moraaliga arvestamine, mis võimaldab inimesel igas olukorras väärikaks jääda ja oma elu korraldades ka viisakalt teistega arvestada.

Annaks taevas et me nii isikute kui rahvana pääseksime oma sisemisest ebakindlusest, et me nii kergesti ei langeks võõra ja vale mõjutuse alla. Et me ei võtaks omaks postmodernistide poolt laialt heakskiidetud moodsaid ja pealiskaudseid või koguni ennasthävitavaid elumudeleid.

Et me õpiksime taas hindama SÕNA väge ning jõudu. Ja hakkaksime üksteisest ja iseendast, ka rahvusena, lugu pidama.

Selline on minu soov uueks, vabariigi sajandaks aastaks.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!