Lugeja kirjutab: ei, lugupeetud president Kaljulaid, samasooliste seadus ei vii meid edasi!

Kooseluseaduse vastane pikett Toompeal 2014. aastal. Foto: SAPTK

Tuleb kord ometi aru saada, et kogu ühiskond ei eksisteeri selleks, et samasoolisi paare või seksuaalvähemusi õnnelikuks teha. Ühiskonnas on palju valusamad probleemid, millega millegipärast ei tegelda, kirjutab EKRE Kristlaste Ühenduse esimees Tarmo Hints.

Eesti president Kersti Kaljulaid viibis selle nädala alguses Soomes visiidil, kus loomulikult jõuti ka arutlustega samasooliste temaatikani. Põhjuseks ilmselt see, et Soome on otsustanud astuda selle sammu, et minna abielu mõiste ümberkujundamisele ja võtta vastu “sooneutraalne” abieluseadus. Eks sellest innustust saades ütleski Eesti president need sõnad, et suund samasooliste paaride suhete registreerimisele aitab meil edasi liikuda.

Kuid… need sõnad on küsitavad. Kristlasena ütlen ma oma arvamuse ka välja ning ma arvan, et see vastus ei ole ühegi kristlase suust ilmselt teistsugune. Kooseluseadus samasoolistele ei ole mitte samm edasi, vaid tegelikult paar sammu tagasi. Või täpsemalt öeldes samm, mida me tegelikult ei peakski astuma. Sest kui otse öelda, ei muuda see ühte riiki mitte mingil moel paremaks. Ainult et saab kõva häälega rääkida inimõigustest, mis tegelikult on mõõk, mis ripub ühiskonna moraalsete ja perekonna aluste pea kohal.

Aga ma arvan, et see ei ole kellelegi uudiseks. Minu jaoks on pigem küsimuseks see, et millal me inimese kubeme juurest jõuame asjadeni, mis on tõsiselt vajaka meie ühiskonnas. Saagem ometi aru, et kogu ühiskond ei eksisteeri selleks, et samasoolisi paare või seksuaalvähemusi õnnelikuks teha. Ühiskonnas on palju valusamad probleemid, millega millegipärast ei tegelda. Sest tundub nii, et energia läheb just pseudoprobleemide otsimisele ja püüdlusele neid lahendada.

Reaalsuskontroll on aga järgmine: meil on ühiskonnas naiste turvakodud ja kriisikeskused, kus inimesed tegutsevad paljuski missioonitundest. Alles äsja oli ajakirjanduses teemaks see, miks kriisikodude töötajad läbi põlevad. Et miks neil ei ole võimalik võtta puhkust. Ühes Tallinna kriisikodus pole inimesed puhata saanud üle 10 aasta. Et ühes Eesti paigas tehti leping tugikeskuse teenusepakkujaga ainult üheks aastaks, mille jooksul ei teki kindlasti stabiilsust, sest kui ollakse inimestele oma abikätt ulatamas vaid aasta, ei muuda see abivajajate elus suurt midagi. Kui see ei ole probleem, siis võib-olla tasuks selle peale mõelda.

Või kui palju on üldse oma abikätt ulatatud ühele koguduse ettevõtmisele, milleks on Lootuse Küla? Neid on Eestis isegi kaks, aga ei ole kuulda olnud, et riik oleks soovinud seda ettevõtmist aidata. Pastorid (Märt Vähi ja Villi Võrk) on tegemas tänuväärset tööd, tuues elu hammasrataste vahele jäänud mehi ja naisi ellu tagasi ning andes neile Jumala abiga tagasi nii väärikuse kui ka tuleviku. Abi ja tuge on need keskused saanud teiste kristlaste toetustest. Ning loomulikult usust. Riik on aga pühkinud oma käed puhtaks, andes justkui mõista, et las nad ise rabelevad. Kuid samas tuuakse seal tagasi reaalseid inimesi, kellest on tulevikus ühiskonnas ka kasu ning kes panustavad ühiskonda, mitte ei ole ainult abivajajad.

Ja loomulikult abordi teema. Pigem tasuks teha kampaaniat noorte seas pereväärtuste esiletõstmiseks. Või kardetakse, et äkki noored peavad kedagi “vanamoeliseks”? Pidagu! Abort ei ole ju pereplaneerimine. Abort on siiski tapmine, millele on antud siis meil seaduslik alus. Kahjuks.

Nii et need on reaalsed probleemid, millega võiks tegeleda ja millega tegelemine viiks meid edasi. Reaalselt edasi. Ja kohe mitme sammu võrra. Ühiskonna tugevust näitabki see, kuidas ta kohtleb oma kõige nõrgemaid liikmeid. Ja seksuaalvähemused ei kuulu meil kõige nõrgemate hulka, sest minu teada saavad nad oma asjadega hakkama ka ilma kõrvalise abita. Ehk oleks aeg pseudoprobleemide loomise ja pseudoprobleemide lahendamise juurest tulla reaalsete probleemide ja reaalsete lahenduste juurde. Ma ei jõudnud sõnagi rääkida neist, keda pole samuti piisavalt väärtustatud: päästjad, politseinikud, meditsiinitöötajad, õpetajad. Nemad on aga vaid jäämäe veepealne osa ning nende võitlemistest oleme juba nagunii kuulnud.

Tarmo Hints

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Kristlaste Ühenduse esimees

 

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!