Millist konservatiivsust me vajame?

Markus Järvi sõnul peaks ühiskond liikuma konservatiivsuselt radikaalsuse suunas, ehk oma juurte juurde, millega kaasneb taasavastamine, mõtestamine, läbielamine ja uueks loomine.

Konservatiivsuse mõiste üle tänapäeva Eestis avalikkuses debatt sisuliselt puudub. Vaidluste tuhinas piirdutakse parimal juhul konservatiivsusele omaste väärtuste nimetamisega või konservatiivsele maailmavaatele vastanduvate ühiskondlike suundumuste ja ideede mainimisega. Pahatihti ilmestab debatti aga hoopis ähmane ja määratlemata eelduste kogu, teatav “ignorantsuse müür”, mille tagant poetatavad süüdistused konservatiivide aadressil kuuluvad parimal juhul humoorika fantaasia ja vandenõuteooriate valdkonda, halvimal juhul annavad aga tunnistust süstemaatilisest laimukampaaniast.

Kahjuks jääb konservatiividel endil nii mõnigi kord vajaka selgest nägemusest, millisele vundamendile nende maailmavaade tugineb. Avalikkuse ees ilmestab nende kuvandit pigem reaktsiooniline vastandumine parasjagu valitseva ideoloogia positsiooni nautiva vasakliberalismi viimastele pürgimustele.

Head ja pahad konservatiivid

Debati liberaalne pool üritab konservatiivide kaitsepositsioone rünnates neile juurde pookida tähendusi, mis konservatiivide maailmavaates vähimalgi määral ei sisaldu – nagu natsismi, mis oli ja on sügavalt revolutsiooniline ja mitte konservatiivne liikumine –, või üritab konservatiivide laengut angloameerika poliitilise kultuuri rüppe juhtides tasalülitada.

Üks selliseid üritusi oli Rein Raua artikkel “Konservatismist” (Sirp, 19.02.2016), milles esinevad nauditaval kujul kõik eelnevalt kirjeldatud strateegilised lükked ja natukene veel rohkemgi. Esiteks üritab Raud maandada konservatiivsuse mõistesse viimastel aastatel kogunenud kineetilist energiat, lülitades selle aastasadade jooksul etableerunud briti konservatiivide traditsiooni.

Nii samastab Raud konservatiivse hoiaku keskklassi inertsiga, mis parimal juhul lohiseb kaasa ühiskonna “edumeelsete jõudude” läbimarsiga. Sellises käsitluses määratleb konservatiive teatav sportlik piiratus. Teel, kus revolutsionäär tahab joosta, eelistavad nemad mõnusat jalutuskäiku. Tee ise on aga mõlemale sama ja pannakse paika nende poolt, kes eesliinil edasi rühivad.

Sellised konservatiivid Rein Rauale meeldivad. Neid võib iga liberaal usaldada, kuna nad on varjud tema enda minevikust. Pole võimatu, et nad kutsuvad liberaalis esile isegi õrna ja kurvameelset nostalgiat. Selline konservatiivsus on liberalismi konserv.

Nende jaoks, kes aga kahtlevad liberaalide poolt valitud tees, näevad selles hukatust ning soovivad ühiskonda suunata alternatiivsele rajale, on Raual reserveeritud kõrvaline koht ühiskonna ääremail. Neid jõude kirjeldatakse vandenõuteooriatele omase fantaasiarohkusega ning neile omistatakse ajaloo kõige hirmsamate peatükkide taaselustajate tiitel.

“Selle koha peal aga tuleb tähele panna, et nii, nagu Venemaa liberaaldemokraadid ei ole ei liberaalid ega demokraadid, pole ka paljud end meil või mujalgi konservatiivideks nimetavad poliitilised rühmitused seda sõna otseses mõttes kohe üldse. Kui kellelgi tekib soov kehtestada tänapäeva ühiskonnas šariaati, keskaegse Euroopa kultuurinorme või hilisemat seisuseühiskonda, siis on need hoopis radikaalid, keda eristab Robespierre’i jakobiinidest eeskätt kehvem juurdepääs giljotiinile,” arutleb Rein Raud oma artiklis.

Kirjelduses minnakse nagu muuseas mööda faktist, et Robespierre’i jakobiinid olid teatavasti revolutsionäärid, kelle eesmärgiks oli traditsioonide purustamine. Samuti jääb ebaselgeks, milline tänapäeva poliitiline jõud üritab taastada Eestis klassiühiskonda. Šariaadi kehtestamise pürgimuste osas leidub arvukalt näiteid Lääne-Euroopa linnade pagulaskvartalitest, ent Eestis selline jõud minu teada siiski puudub.

See ei takista Rauda ja mitmeid teisi nägemast neid omadusi koondunult kodumaiste konservatiivide juures. Samas on ütlematagi ju selge, et sellise jakobiinlik-šariaatliku ja keskaegset klassiühiskonda taastava kimäärina konservatiivid suisa anuvad enese heitmist ühiskonna perifeeriasse, kaelas silt “radikaal”. Jah, kirjeldus on fantaasiarohke ja põnev, ent selles peidab end oluline puudus – ta ei vasta nimelt reaalsusele ning on seetõttu otseselt vale.

Varemete imetlemisest taassünni poole

Libakonservatiivsuse ja progressiivsuse dialektikat on kõige tabavamalt kirjeldanud inglise kirjanik G. K. Chesterton: “Kogu moodne maailm on jaganud end konservatiivideks ja progressivistideks. Progressivistide ülesandeks on vigade tegemine, konservatiivide tööks aga takistada nende vigade parandamist. Isegi kui revolutsionäär ise kahetseb oma revolutsiooni, on traditsionalist seda juba oma traditsiooni osana kaitsmas. Seega on tegu kahe levinud tüübiga: edasipürgiv isik, kes maha lõhub ja tagasivaatav isik, kes varemeid imetleb.” (Illustrated London News, 1924)

Konservatiivsus ja traditsioon pole midagi muud kui sõnad, flatus vocis, millele annavad tähenduse lihast ja luust inimesed, kes suhestuvad oma hinges igavikulise reaalsusega, milleks on tõde. Kus iganes inimlikus sfääris juurdub absoluutne traditsioon, mida kaitseb tõest irdunud konservatiivsus, on tegu siinpoolsuse türanniaga, milles puudub õhk, avarus, looming ja selle kaudu ka traditsiooni pidev uuestisünd.

Sõnad, ideoloogiad ja terved kultuurid ei ole iseenese immanentsusesse sulgunud kookonid. Iga mõiste, iga sõna ja iga kultuur peab olema mõõdetav välise margapuuga. Leidub hulgaliselt traditsioone, mis on oma olemuselt kurjad ning mille lammutamine peab olema iga inimese kohus. Traditsioon, mis konserveerib madalust ja kurjust, on juba eos surnud.

Olemuslikult muutuvas maailmas saab pidevus aset leida vaid seal, kus pidevuse aluseks on igavikuline reaalsus, mis ise ei muutu, kuid mis on alati värske, alati neitsilik, puhas ja uus. Elav traditsioon hoiab endas killukesi lõpmatusest ning liigub igavikule samm sammu haaval lähemale, seda eales kätte saamata. Seetõttu on kõik püsiv ja hüveline, mis traditsioonis leidub, vaid redeliks uutele avastustele ja lõpmatule loomingule igavikus.

Radikaalsus ehk tagasipöördumine kultuuri lätete juurde

Ainult sellises perspektiivis võib mõista tõelise konservatiivi nördimust, kui ta näeb, millise infantiilse enesestmõistetavuse ja ülbusega lammutab vasakliberaalne kultuur viimaseid elementaarseid trepiastmeid, mis aitaksid järeltulevatel põlvedel õppida inimeseks olemist ja millelt järgnevad sugupõlved võiksid tõusta uue täiuse poole. Iga trepiaste on saavutatud eelnevate põlvede ohvrite ja pingutuste läbi.

Redeli võib visata minema ainult see, kes on jõudnud tippu. Kui seda teeb aga iga päevaga infantiilsemaks muutuv masside mäss, siis on tulemuseks ühiskond, kus inimesele pakutakse üha vähem võimalusi inimeseks saada. Selline areng võib päädida vaid ühe loogilise lõpplahendusega: kultuuri kokkuvarisemise ja hävinguga.

Teatavas mõttes on sellele protsessile ainult üks tõeline lahendus ja selleks on paljude põlatud radikaalsus, ent seda juba sootuks sügavamas tähenduses. Tõeline radikaalsus on tagasipöördumine radix’i ehk juure juurde, millega kaasneb inimliku eksistentsi taasavastamine, mõtestamine, läbielamine ja uueks loomine.

Et seda tulemuslikult teha, tuleb ühiskondlikku diskussiooni suunata konservatiivsuselt meie tsivilisatsiooni juurte suunas. Seal, lõpmatus sügavuses ja kirjeldamatus kõrguses, elab Igiolev ehk see, kes on nii, nagu ta on.

Artikkel on avaldatud väljaandes Eesti Ekspress

KAMPAANIA LÕPUNI 3 PÄEVA!

Aidake ehitada üles tõeliselt sõltumatut meediat! Ärge jätke asja ootele, vaid tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna! Täname!