Välismaiste liitlaste abiga on kodumaised "valged jõud" vallandanud info-kodusõja, mille eesmärgiks on poliitiline omakasu, tagajärjeks aga rahva tülliajamine ja lõhestamine. Riigimehelikust käitumisest on selline tegutsemine valgusaastate kaugusel, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonikõneluste ajaks on liberaalne internatsionaal käima lükanud propagandahüsteeria, millist pole nähtud Donald Trumpi presidendiks valimise päevilt.
Ma ei liialda, kui ma ütlen, et tegu on liberaalse internatsionaaliga.
Suure tõenäosusega on Euroopa Liidu ALDE-fraktsiooni kuulunud Kaja Kallas ja Urmas Paet ning Euroopa Komisjoni volinikuna liidu koridorides aastaid liikunud Siim Kallas tõmmanud Euroopa kontaktide baasil käima rahvusvahelise propagandasae.
Esimesi vilju saime tunda paar päeva tagasi, kui Euroopa liberaalide ülempreester Guy Verhofstadtilt potsatas manitsuskiri ALDE-fraktsiooni liikme Keskerakonna juhi Jüri Ratase postkasti, hoiatades igasuguse koostöö eest parteiga, „mis meenutab Euroopa fašistlikke režiime."
Igor Gräzini sõnul kinnitas Verhofstadt talle suunatud vastulauses veel üle, et fašistidega liberaal kokkuleppeid ei sõlmi. Seega on vägagi tõenäoline, et liberaalse internatsionaali välise surve kaudu üritab Reformierakond mõjutada koalitsioonikõneluste kulgu, et survestada samuti liberaalist Jüri Ratast loobuma koalitsioonist EKREga.
Võite vaid ette kujutada, mida Euroopa paipoistena end määratlema harjunud riigiametnikud ja juhtpoliitikud peaksid tundma, kui orjameelsele isikule eksistentsiaalselt olulise pika pai asemel hakkab impeeriumi keskusest kaela sadama hoopis kõrvakiile…
Kokkuvõttes on aga liberaalse internatsionaali häbitu sekkumine Eesti siseasjadesse mitmes punktis täiesti vastuvõetamatu ja kõigub põhiseaduse vastase tegevuse piiril.
Esiteks on kõigil (eeldades, et valimised on seaduslikult läbi viidud) kohustus tunnistada valimistulemust ja sellele baseeruvaid koalitsioonivariante. Demokraatia kas toimib kõikidele võrdse ja kõikide puhul samade kohustuste ja õiguste režiimina, või ei toimi ta üldse, muundudes autokraatia või türannia üheks paljudest vormidest.
Reformierakonna euroliberaalid võivad mõelda endast kui võrdsetest võrdsematest, kellele kuulub jumalik õigus valitseda, ent tegelikkuses tuleb ka neil alluda ühistele reeglitele. Mõistan, et nii-öelda valge jõu maapealse kehastuse ja tubliduse etalonina pole seda kerge teha, ent midagi pole parata. Tuleb üritada.
Hetkeliseks lohutuseks liberaalidele võib mõelda, et konservatiivid on pidanud liberaalide kultuurilist dominantsi ja sellelt tõukuvat eneseteadlikku ülbust ja meelevalda taluma kogu oma elu – iga päev. Nüüd on aeg liberaalidel hakata vaikselt harjutama sedasama vaimset hoiakut.
Ent sootuks tõsisem on asi siis, kui oma internatsionaali toel asutakse mõjutama Eesti sisepoliitilisi protsesse, külvatakse oma enda maa kohta laimu ja levitatakse kuvandit Eestist kui väikesest vihasest natsiriigist, mis nii hästi sobitub ju liberaalide poolt vihatud Venemaa propagandakuvandiga Eestist. Seda tehes lõigatakse sisepoliitilist kasumit ja kindlustatakse oma erakonna toiduahelat riigi struktuurides. Teiste sõnadega – vallandatakse välismaiste liitlaste abiga info-kodusõda, mille eesmärgiks on omakasu.
Sellisest käitumisest on igasugune riigimehelikkus väga kaugel ning tegelikult peaksid sellise jamaga tegelema vastavad Eesti eriteenistused ehk KAPO ja Välisluureamet, kes aastaid on lähtunud tegevusjuhendist, mille kohaselt tuleb Eesti kaarte Venemaa propagandale võimalikult vähe kätte mängida.
Kuidas nüüd on, härrased Mustamäe ja Rahumäe piiril? Kas Eesti liberaalide poolt esile manatud siseriiklik ja välismaine hüsteeria, mis üritab näidata seaduslikult valitud ja Eesti põhiseadusele kuulekat erakonda enamvähem fašistlike riigipöörajatena teenib ikka Eesti huve? Küsige ka teie seda, härrased Kaarli kiriku vastas.
Lõpetuseks aga väike meeldetuletus. Kui te soovite näha, mida tähendab tõeline imperialistlik üleolek, dogmaatiline komissariaat ja liberaalne inkvisitsioon ühendatuna taktitundetuse ja kasvatamatusega, siis vaadake Deutsche Welle inglasest ajakirjaniku Tim Sebastiani intervjuud Martin Helmega.
Helme ei saa vastata mitte ühelegi küsimusele ilma vahele segamata. Mitte ühelegi küsimusele! Olen siiamaani olnud seisukohal, et alates teatavast tasandist on inglased alati viisakad ja heade maneeridega. Ma poleks uskunud, et ajakirjanikuks võib saada mees, kellel puudub elementaarne lastetuba ning kes tõestab end seeläbi lihtsalt ennast täis matsina. Ei tahaks uskuda, et härra Sebastian on gestaapolikke käitumisjooni omandanud liberaalsel ja demokraatlikul Saksamaal. Ometi on tulemus teie ees. Palun!