Taavile ja teistele “edumeelsetele” liiderdajatele-käperdajatele on mul vaid üks palve: palun säilitage kasvõi niigi palju väärikust, et te edaspidi ei tuleks oma sardelli silmavaatega kantslist moraali lugema, etteheiteid tegema ja silmakirjalikult mingitest “euroopalikest väärtustest” jutlustama. Me teame teist palju paremini, mis on Euroopa ja millised väärtused on läbi 2000-aastase kristliku ajaloo Euroopat kujundanud ja kandnud, kirjutab Markus Järvi nädalakommentaaris.  

Taavi Rõivase ja EAS-i Malaisia skandaalist tuleb rääkida kahte asja.

Esiteks. Selge on see, et kõike, mida kirjutab Eesti Päevaleht ja vahendab Delfi või ükskõik milline Ekspress Grupi meediaväljaanne, tuleb suhtuda suurte reservatsioonidega – kui pehmelt öelda.

Alustame sellest, et tegu pole kvaliteetajakirjandusega, vaid pahemliberaalide propagandaväljaandega. Kuna aga EAS-i peo osas tossab relv nagu setu saun laupäeva õhtul ning Rõivas oma süüd ahistamises vähemalt osaliselt tunnistanud, saame edasi rääkida.

Aususe nimel tuleb tunnistada, et vahetult enne valimisi ei paljastu sellised skandaalid kunagi juhuslikult. Kellel iganes oli vaja Taavit ja Reformierakonda enne valimisi pitsitada, on lagedale tulnud suhtekorralduslikult täiusliku ajakavaga. Neljapäeval tuleb teemaga välja tulla, reedel jätkata uute detailidega, laupäevastesse lisadesse mõni arvamus, ehk mõni intervjuugi ning, voilà, pühapäeval on juba valimised ja Taavi seiklused Malaisias trummeldavad kõigil valimisboksis numbrit kirjutavatel kodanikel mõnusalt otsmikusagaras.

Kuna skandaal jõudis avalikkuse ette just Eesti Päevalehe kaudu, siis esimeseks kahtlusaluseks, mis Taavi mureliku pilgu tagant välja paistavad, on sotside suhtekorraldusmeeskonna punased sarved.

Teiseks. Taavi ahistamiskandaal näitab taaskord, et võimu juurde on end upitanud põhjakiht. Vanas Kreekas oli sellise olukorra nimeks ohlokraatia ehk kõige halvema ja amoraalsema massi valitsus. See mass juurdub siinsamas kodumaa kallis huumuses. Ta sahkerdab, valib end esindama sahkerdajad, vargad ja liiderdajad ning põlistab valimistel nende võimu.

EAS ja Taavi Rõivas pole mingi erand. On avalik saladus, et täpselt samasugune kollektiivne hooramine ja amelemine leiab aset ministeeriumite, riigi- ja erafirmade ning isegi ülikooli teaduskondade väljasõitudel ja suvepäevadel.

Nendes seltskondades domineerib ülbe minnalaskmise meeleolu ja täielik moraalne löga. Nende inimeste moraalne struktuur koosneb kallerdisest ja nende selgroog on tehtud süldist, mida peab koos võimu- ja rahajanu.

Millist rahva teenimist sellistelt inimestelt loota võib? Millal on üks sarnastest molluskitest lajatanud rusika lauale ja öelnud “ei” kellelegi teisele peale oma rahva? Millal viimati ütles keegi pidutsejatest jõulise surve all, et “ma ei saa antud ettepanekuga nõustuda, kuna esiteks pole see õiglane ja moraalne ning teiseks poleks see meie rahvale kasulik”?

Olgu küsimuses Rail Baltic, kooseluseadus, metsade mahavõtmine ja tulevikus fosforiit – mitte ühelgi vastava moraalse ülesehitusega inimesel poleks julgust ja tahet soosida teisi otsuseid peale üleilmsete ideoloogiliste suundumuste või raha- ja korporatiivsete huvide poolt dikteeritu.

Kas arvate, et abielumehed, kes peale kolme õlut hakkavad süldistunud pilguga naiskolleege käperdama, võiksid edukalt seista vastu miljardilise käibega suurkontserni ahvatlevale ettepanekule tõmmata kohalikel pärismaalastel nahk üle kõrvade ja teha näiteks Virumaast üks suur kaevandusauk, millest kohalikele asehalduritele võiks pudeneda veel mõnigi tulus kopikas?

Arvate, et needsamad mehed, kellel on peale paari klaasi proseccot raskusi püksilukku kinni hoida, suudaksid seista meie rahvuslike huvide eest Brüsselis? Kas nad suudaksid seista kvoodipagulaste, kooseluseaduse või ükskõik millise Brüsseli nomenklatuuri programmi vastu, mis kohalikele asehalduritele on antud ülesandeks Eestimaal läbi viia?

Kas suudaksid sellised isendid vastu seista USA riigidepartemangu käsule klähvida arulagedalt Venemaa suunal ja provotseerida konflikti, mis sest, et konflikti esimestel hetkedel võib taktikalise tuumapommi rünnakutes hukkuda sadu tuhandeid eestlasi?

Kas te arvate, et mehed, kelle abielutõotus ei maksa punast krossigi, võiksid kinni pidada oma tõotusest edendada põhiseaduslikku korda?

Ei. Nende au on nende häbis ja nende jumalaks on nende kõht, kui parafraseerida Apostlit. Kõikumatu usu ja vankumatu tahte kindlustada ja arendada Eesti riiki võite kohe ära unustada. Kõik eelnev, ühes eesti rahvuse ja kultuuri säilimisega läbi aegade, on mattunud sültja massi alla, mille on lödisema pannud tilk viina.

Kogu jama juures on mul Taavile ja teistele “edumeelsetele” liiderdajatele-käperdajatele vaid üks palve: palun säilitage kasvõi niigi palju väärikust, et te edaspidi ei tuleks oma sardelli silmavaatega kantslist moraali lugema, etteheiteid tegema ja silmakirjalikult mingitest “euroopalikest väärtustest” jutlustama. Me teame teist palju paremini, mis on Euroopa ja millised väärtused on läbi 2000-aastase kristliku ajaloo Euroopat kujundanud ja kandnud.

Ärge käperdage ausate inimeste hinge oma teflonist valedega, olgu selleks 170 000 kooseluseaduse poole õhkavat kooselajat, otse Euroopasse sõitev raudtee või muu nomenklatuurne mula!

Vaadake, inimesed, õiglases ühiskonnas on väärtusest rääkimine hoopis teistsuguste meeste töö. See on nende ülesanne, kes on valmis oma enda ja vajadusel oma perekonna verega kaitsma rahvast, see on nende töö, kelle au ja sõna maksab rohkem kui elu.

Fotol ujula Malaisias, Kuala Lumpuris. Bigstockphoto.com

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige ning portaali Objektiiv uudiste- ja arvamustoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.