Nädalakommentaar: valest hoidumine on esimene samm vasturevolutsiooni teel

Revolutsiooni ülekaaluka pealetungi ees oma väärikust säilitavale inimesele on otsustav hoidumine valest kõigist võimalikest teedest kergeim. “Sugugi mitte kerge valik kehale, aga ainuvõimalik hingele,” kirjutab Aleksandr Solženitsõn. Sellisena kujutab see esimest sammu vasturevolutsiooni teel, tõdeb Markus Järvi seekordses nädalakommentaaris. 

Neil päevil saab täis sada aastat sündmusest, millega paisati Venemaa lõplikult punase terrori küüsi ning mille tulemusena moodustunud Nõukogude Liit jättis kustumatu märgi 20. sajandi ajaloole.

Aastal 1917 vana kalendri järgi 24.–26. oktoobril, uue kalendri järgi 7. novembril leidis aset sündmus, mida Nõukogude Liidus tähistati Suure Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni nime all.

Oktoobrirevolutsioon võib tunduda põhjapaneva ajaloolise etapina, ent tegelikult oli selle näol tegu vaid ühe vaheetapiga protsessis, mida kristliku Euroopa ja miks mitte ka Venemaa ajaloos võib nimetada Revolutsiooniks, suure tähega.

Venemaa langemisele punase katku kätte eelnes ühelt poolt Kesk-Euroopa ja Inglismaa langemine kristlikust ühiskonnast liberalistliku majandusfundamentalismi kätte, kus inimlikku elukorraldust asendas ahnus ja sellest otseselt tulenev tööliste ja vähemaosaliste häbitu ärakasutamine, millele pakkus omakorda revolutsioonilist lahendust Karl Marx.

Viimaste sajandute jooksul on nähtud korduvalt, kuidas ühe revolutsiooni väljakannatamatuid vilju asub lahendama teine revolutsiooniline ideoloogia, tuues endaga kaasa veelgi suurema kannatuse ja palju ulatuslikuma hävingu. Nii lapitakse näiliselt vastandlike revolutsiooniliste liikumiste poolt pakutud võltslahendustega teineteise vigu, tekitades juurde vaid inimohvreid, kannatust ja lammutades kogu protsessi käigus viimased lääne kristliku tsivilisatsiooni ripped.

Brasiilia mõtleja professor Plinio Corrêa de Oliveira tõdeb oma teoses “Revolutsioon ja Vasturevolutsioon”:

“Kaasajal maailma raputavad kriisid – moraali, perekonna, kultuuri, majanduse, riigi ja muu kriis – pole midagi muud kui ainult ühe fundamentaalse kriisi erinevad küljed, mille kõigi tegevusväljaks on inimene. Teisisõnu, nende kriiside juured peituvad inimhinge kõige sügavamates probleemides, kust nad levivad kogu kaasaja inimese isiksuseni ja haaravad tervet tema tegevust.”

Revolutsioon on üks, kuigi ta armastab end peita erinevate ja väliselt vastandlike maskide taha. Revolutsiooni juureks on inimese taganemine Jumalast ja seeläbi ühtlasi oma inimeseksolemisest.

Vene inimnäolise vastupanuliikumise suurmeister Aleksandr Solženitsõn ütleb oma kõnes Templetoni preemia üleandmisel 1973. aastal:

“Kui peaksin lühidalt sõnastama kogu XX sajandi peamise arengujoone, ka siis ei leiaks ma täpsemat ja sisukamat lauset, kui: “Inimesed on unustanud Jumala.” Jumaliku mõõtme minetanud inimmõistuse krahhina võibki määratleda kõiki selle sajandi suuri kuritöid.”

Tänaseks on revolutsioonist saanud suundumus, mis dekonstrueerib, moonutab ja hävitab kõiki autentselt inimlikke sotsiaalseid ja intellektuaalseid nähtusi ja protsesse kuni inimeseks olemise kõige põhimõttelisemate alusteni välja. Revolutsiooni hingeks on asjade enda loomuse ja korra ehk nendes eelnevalt seatud metafüüsilise antuse lammutamine nii inimese hinges kui ka välismaailmas.

Tänapäevaks oleme jõudnud olukorda, kus Dostojevski hoiatussõnad on aktuaalsemad kui kunagi varem:

“Südame vead on tohutult tähtis asi: see on mõnikord kogu rahvuse nakatanud vaim, mis toob endaga tihti kaasa niisuguse sõgeduse astme, et see ei lase üldse fakte näha, näidaku nad kui otsest teed tahes; vastupidi, sõgedus moonutab omal moel neid fakte, assimileerib neid oma nakatunud hingega, kusjuures juhtub isegi nii, et ennemini sureb kogu rahvus teadlikult, s.t. isegi oma sõgedust mõistes, kuid mitte tahtes saada nägijaks.”

Mida võime teha, kui näeme olukorda, kus ideoloogilistest moevooludest nakatunud üritavad tõsimeeli väita, nagu poleks abielu mehe ja naise vaheline liit, nagu poleks soolisel kuuluvusel mingit alust ning sugu “vulab ja virdab”, nagu kirjutas hiljuti endine volinik Mari-Liis Sepper?

Ühe olulise lähtepunkti pakub välja seesama Aleksandr Solženitsõn:

“Meie tee on: TEADLIKULT MITTE MILLESKI TOETADA VALET! Tunnetanud, kus on vale piir (igaüks näeb seda esialgu erinevalt), tuleb sellest gangreenipiirkonnast eemale taganeda.”

Solženitsõni hinnangul pole see kerge tee, ent ülekaaluka vastase pealetungi ees oma väärikust säilitavale inimesele siiski kõigist võimalikest teedest kergeim. “Sugugi mitte kerge valik kehale, aga ainuvõimalik hingele,” kirjutab Aleksandr Solženitsõn. Selle hoiaku omandamine ja tõeks elamine kujutab endast esimest sammu vasturevolutsiooni teel.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!