Noor Ilves kui näide nomenklatuuri elust paralleeluniversumis

President Toomas Hendrik Ilvese poeg, aastaid Brüsselis euroametnikuna töötanud Luukas Kristjan Ilves 2010. aastal korporntide volbrirongkäigul. Foto: Scanpix

Eelmise presidendi poja, aastaid Brüsselis ametnikuna töötanud Luukas Kristjan Ilvese seisukoht, et Eesti ühiskonna enam-vähem ainuke probleem seisneb talvise aja päikesenappuses ja soojamaa lennuliinide vähesuses, on kõnekaks näiteks nomenklatuuri elust paralleeluniversumis, kirjutab Varro Vooglaid.

Eile pakuti meile Delfi vahendusel suurepärane näide sellest, kuidas nomenklatuur elab Eestis justkui paralleelreaalsuses. President Kersti Kaljulaiult riikliku teenetemärgi vastuvõtmisel rääkis endise presidendi poeg, aastaid Brüsselis riigi- ja euroametnikuna töötanud Luukas Kristjan Ilves nii.

Reporter: “Kui te toote välja ühe asja, mis on praeguses Eestis eriti hästi, siis mis see oleks?”

Ilves: “Uhh, kas ma pean ainult ühe valima või?”

Reporter: “Võib ka mitu öelda.”

Ilves: “Ma ei tea. Mul on nüüd see, et ma elan, eks ole, juba neli aastat Eestist eemal. Iga kord, kui ma tagasi tulen, tundub mulle, et see koht on järjest kihvtimaks [sic!] ja huvitavamaks kohaks muutunud. Aga kui ma pean ühe asja valima, siis ikka inimesed.” [Vägev klišee, kas pole?!]

Reporter (pärast nõutut pausi): “Aga mis võiks olla veel paremini?”

Ilves (pärast põgusat mõttehetke): “Ma tunnen kahest asjast puudust. Talvisel ajal päikesest. Seda me vast nagu väga ei muuda, kui me just kuidagi kosmilist süsteemi muutma ei hakka. Ja noh, paar täiendavat lennuühendust võiks olla soojale maale – need oleks tänu sellele pimedusele kasulikud. Aga need on enam-vähem ainsad asjad.”

Olgugi, et noorel Ilvesel oli küsimustele vastates pidevalt mõnus muie näol, pole see tegelikult sugugi naljakas. Pigem on asjaolu, et võimu juures olevad inimesed ei näegi ühiskonnas mitte mingeid reaalseid probleeme, tunnistuseks empaatiavõimetusest ning sellest, et elatakse tõepoolest omas mullis, millel kokkupuutepunkt ühiskondliku reaalsusega praktiliselt puudub.

Ametlike andmete kohaselt elab vähemalt viiendik Eesti ühiskonnast suhtelises vaesuses (tegelikult väidetavalt tunduvalt suurem osa). Hambaravi käib paljudele inimestele üle jõu – olude sunnil elatakse teine pool elust (pool)tühja suuga. Hindade tase on võrreldav Lääne-Euroopa riikidega või ületab seda, aga palgatase on kordades madalam. Suur osa kaupade ja teenuste hindadest moodustub pankade intressimaksetest, samal ajal kui pankadele on mängitud kätte hiigelkasumid kodanikele kohustuslikuks tehtud pensionifondide haldamisest. Rahvas on kõrvuni võlgades.

Perekonnad purunevad, paljud lapsed elavad ühe vanemaga või üldse ilma vanemateta. Üksikemade hulk on piinlikult suur. Hooramine on muutunud (isegi riikliku tervishoiupoliitika eeldusena) normaalsuseks, seriaalne mitmenaisepidamine samuti. Igal aastal tehakse tuhandeid aborte, valitsus maksab selle kinni, hoolimata kohustusest kaitsta sündimata laste õigust elule. Seejuures on ohvriks tihti nii sündimata lapsed kui ka nende emad, keda lähedaste poolt abordile survestatakse või kellele ei pakuta laste vastuvõtmiseks kohast toetust.

Vohab narkomaania ja alkoholism. Paljud vaevlevad hasartmängusõltuvusega ja hävitavad sellele alla jäädes oma (ja lähedaste) elu. Internetis, meedias, meelelahutuses, teles, kinos, arvutimängudes ja mujal laiutab võigas vägivallakultus. Pornograafia, mis on isegi oma eriti räigetes vormides kõigile vaid mõne hiirekliki kaugusel, levib nagu katk, purustades abielusid ja perekondi ning pakkudes sageli lastele ja noorukitele esimest kokkupuudet inimseksuaalsusega, tõmbistades selles osas nende loomulikku tunnetust.

Lastepilastamine on häbiväärselt levinud. Naisepeks samuti. Maad on võtnud raskekujuline kõlbeline laostumine, samuti sügav rahvastikukriis, mille jätkudes ootab meie rahvast ja kultuuri hääbumine. Kristlikud ühendused on lagunenud ega suuda või taha enam oma ühiskondlikku rolli täita, ei hingehoiu mõttes ega õigete moraalsete põhimõtete kaitsjana.

Maapiirkondades elu kärbub, väikeettevõtjad väljaspool tõmbekeskusi panevad alatasa pille kotti või tegutsevad makse maksmata, kartes pidevalt pealekaebamist ja karistust. Suur osa põllumajandusest ja muust majandusest hingitseb üksnes tänu eurotoetustele, olles iseseisvalt jätkusuutmatu. Eesti põllumehed saavad seejuures Lõuna- ja Lääne-Euroopa ametivendadega võrreldes kordades väiksemaid toetusi ega ole seetõttu ühisturul konkurentsivõimelised. Mitmed tulusamad majanduse sektorid on suures osas välismaiste kontsernide poolt üle võetud, tihti makstakse suurte kasumite juures kohalikele töötajatele häbiväärselt madalat palka. Edu saadab üldjuhul mitte reaalset majandustegevust, vaid sahkerdamist, spekuleerimist, vahendamist, liigkasuvõtmist ja muud sellist, mida on kohasem nimetada krematistikaks (teiste loodud ressursside oma taskusse kanaliseerimise kunstiks) kui majanduseks (ressursside loomiseks). Aina suurem osa Eestimaast on välismaalaste poolt üles ostetud.

Maksukoormus on jaburalt kõrge, palgatöötaja palgafondist läheb julgelt üle poole (reeglina 60–90%) otseste või kaudsete maksudena riigile. Inimeste sõltuvussuhe riigiga muudkui kasvab – pea igas olulises eluaspektis ollakse avalikust võimust rippuv. Ühe tuluteenijaga lasterikastel peredel on peaaegu võimatu hakkama saada. Rohkem kui kolme lapsega perekondadel on suur risk langeda vaesusse. Paljud inimesed on emigreerunud, sest tööd ja rakendust ei ole, lootust olukorra paranemiseks samuti mitte. Teised pendeldavad Soome vahet, et perele elatist teenida. Regionaalne tasakaalustamatus on katastroofiline, maapoode, -haiglaid ja -päästekomandosid suletakse. Rääkimata sellest, et suur hulk inimesi on lihtsalt depressioonis või muul moel õnnetud, tunnetades hingelist tühjust ja katkiolekut ning suutmatust pakkuda oma lähedastele armastust ja tuge, mida need vajavad ja väärivad.

Politsei on raskelt alarahastatud ja -mehitatud, patrulle on kriitiliselt vähe, liikluspolitsei peaaegu puudub, suur hulk süütegusid jääb ressursi puudusel menetlemata. Pinnal püütakse püsida vabatahtlikele abipolitseinikele toetudes. Piir Venemaaga on väljaehitamata, raha pole. Eestil puudub igasugune iseseisev välispoliitika – kõik otsused lähtuvad üksnes omakasu püüdlustest, mitte sellest, mis on õige ja hea. Ja isegi kasulikkuse äratundmises tihtipeale eksitakse. Rahva seas külvatakse regulaarsete doosidena sõjahirmu, et selle kaudu oma võimupositsiooni kindlustada ning seda ainuvõimalikuna kujutades ükskõik milliseid otsuseid rahvale söödavaks teha. Rahanduspoliitika on kasvavas mastaabis vastutustundetu ja diletantlik. Fiskaalpoliitilised otsused on otseselt riigile ja rahvale kahjulike tagajärgedega, seonduvates prognoosides eksitakse kümnete miljonitega.

Rahvastikupoliitika on diletantlik ja keskendub pseudoprobleemidele, immigratsioonipoliitika vastutustundetu. Välismaiste isandate ees orjameelselt lömitav poliitiline eliit on rahvast võõrandunud. Rahva poole pöördutakse vaid oma võimupositsiooni kinnitamise või parandamise huvides. Sisulises plaanis riiklik iseseisvus muudkui kahaneb, vormilises plaanis pannakse aga vastupidise mulje loomisele aina rohkem rõhku. Rahvast reaalselt ühendavaid väärtusi hägustatkse ja lahustatakse, ent ühiskonna kooshoidmiseks kasvatatakse (eufemistlikult strateegiliseks kommunikatsiooniks nimetatud) riikliku propaganda kulutusi.

Samas rahvale reaalset ühiskonnaelu küsimuste otsustamise õigust ei võimaldata, ei rahvaalgatuse ega presidendi otsevalimiste taastamise näol – olgugi, et rohkem kui 70% kodanikkonnast leiab, et rahval pole poliitiliste otsuste langetamises osalemiseks piisavat võimalust. Parlamendis on terve rida inimesi, kel tegelikult rahva mandaati ei ole, positsioon on saadud vaid mõnesaja häälega tänu soojale kohale partei nimekirjas. Samuti ei ole neil (nagu ka paljudel teistel avalikel teenistujatel) elementaarset kompetentsust oma ametikohal vastustundlikuks tegutsemiseks. Poliitiline vastutus on üleüldse sõnakõlks, tavaks on see, et keegi ei võta poliitiliste möödalaskmiste eest mingit vastutust.

Presidendiks on parteide tagatubade kokkuleppel pukki pandud euroametnik, kes isegi mitte ei kandideerinud sellele kohale, rääkimata valituks osutumisest või rahvalt mandaadi saamisest. Eelmise presidendi poolt ettevõtlustoetuste sisulisele omistamisele ja muule ärmatamisele vaatab avalik võim läbi sõrmede.

Isamaad armastavaid konservatiivselt, kristlikult ja/või rahvuslikult meelestatud inimesi, kes valitseva ideoloogiaga ei nõustu ja sellele vastu räägivad, tembeldatakse poliitikute ja meedia poolt alatasa häbimärgistavalt populistideks, venemeelseteks, tagurlasteks, sallimatuteks, vihkajateks jne. Paljud inimesed elavad sisepaguluses, tundmata neile olulisi väärtusi jalge alla tallava riigivõimuga ühisosa. Veel rohkemad on allutanud end enesetsensuurile, kuna poliitilise korrektsuse õhkkonnas ei läbeta ka varem elementaarseks peetud, ent nüüdseks n-ö parketikõlbmatuks tembeldatud seisukohti väljendada.

Riigi kahe peamise linna vahelist maanteed ei ole siiani suudetud neljarealiseks ehitada, samaväärse või veelgi suurema liikluskoormusega Pärnu maanteest rääkimata. Sellest tingitud liiklusõnnetustes hukkub pidevalt kaugelt liiga palju inimesi. Samal ajal surutakse läbinähtavalt valelike argumentidega läbi suurele osale ühiskonnast täiesti vastuvõetamatut, looduskeskkonda ruineerivat, majanduslikult jätkusuutmatut ja ultrakallist Rail Balticu projekti, millel puudub igasugune mõte ja millest erainvestorid ei taha kuuldagi. Haritlaste protestile vilistatakse.

Koolid muudetakse aina enam ideoloogilise kasvatustöö keskusteks, lastele surutakse manipulatiivselt peale kõige haiglasemaid ideid (à la mehelikkus ja naiselikkus on sotsiaalsed konstruktsioonid, mida kasutakse rõhuvate võimusuhete põlistamiseks, igaüks võib ise otsustada oma sooidentiteedi üle, muuta oma sugu jne). Koolisüsteem ei võta arvesse poiste ja tüdrukute tõsiseid arenguerinevusi, mistõttu on poisid süstemaatiliselt justkui defektsete tüdrukute rollis ning langevad koolist välja.

Laste ja noorte tervis on tõsiselt allakäinud. Suur osa ajast raisatakse labast või otseselt pahelist meelelahutust tarbides, sotsiaalmeedias vedeledes või arvutimänge mängides. Füüsiline ja intellektuaalne aktiivsus langeb, rasvumine kasvab – kõikvõimalikud psüühilised ja vaimsed hälbed samuti. Ehmatavalt suur osa noortest meestest ei kvalifitseeru tervislikel põhjustel ajateenistusse ega ole suutelised oma elus vastutust kandma. Kasvav hulk mehi ja naisi ei ole soojätkamiseks füüsiliselt võimelised, rääkimata moraalsetest ja vooruslikest eeldustest truuks ja harmooniliseks abieluks ning perekonna loomiseks ja hoidmiseks.

Rahvusülikool ei suuda või ei taha mitmetel olulistel erialadel, muuhulgas filosoofias, pakkuda enam eestikeelset doktori- ega isegi mitte magistriõpet. Ülikoolides on õppe- ja teadustöö kvaliteet sageli piinlikult madal, eriti sotsiaalteaduste vallas. Tihti pakutakse reaalse hariduse asemel ideoloogilist propagandat ning koolitatakse välja mh Twitteri avangardi nime all tuntud kultuurimarksistlikke revolutsionääre. Ülikoolide õppejõud ei eitagi, et sisulises plaanis on tase kõvasti alla käinud, akadeemilise vaimu on lämmatanud administratiivne elutus ning ülikoolid on muutunud konveieriks.

Iseseisev kaitsevõime riigil mitte ainult ei puudu, vaid on väga kaugel sellest, kus see võiks olla. Oma kaitsevõime kasvatamise asemel (nt rahva üldise relvastamise teel) kasutatakse kaitsejõude Eestiga mitte mingit puutumust omavates ja rahvusvahelise õigusega vastuolus olevates globalistlikes vallutussõdades osalemiseks. Samas enese ja oma lähedaste kaitseks relvade omamise õigust püütakse muudkui koomale tõmmata. Mustmiljonit eurodirektiivi analüüsiv, menetlev, kontrolliv, monitooriv, arutav, tõlkiv, kohaldav ja haldav riigiaparaat aina paisub, samal ajal kui maksumaksjate hulk väheneb. Kõikvõimalike regulatsioonide kriiskav üleküllus suretab ettevõtlust ja sellega tegelemise soovi.

Eestit raiutakse metsast paljaks, protestid kõlavad taas kurtidele kõrvadele. Põldusid mürgitatakse massiliselt, liigirikkus pidevalt kahaneb, mesilased kõngevad. Loomi peetakse tihtipeale tööstuslikult tingimustes, mida on raske nimetada muuks kui loomapiinamiseks. Rahvas on omavahel enneolematult tülli aetud ja lõhestatud. Valitsuse liikmed nimetavad (põhiseaduse alusena määratletud) rahvusriigi ideaali avalikult ohtlikuks ja inimvaenulikuks düstoopiaks ega näe mingit põhjust selle pärast tagasi astuda – samuti ei näe selleks põhjust nende kamraadid.

Poliitiline süsteem lonkab kahte jalga, kõik on parteide pidevast omavahelisest jagelemisest väsinud. Valdavas osas väga üheülbalised parteid naudivad samal ajal ülevoolavat riiklikku rahastust, olles võtnud ise vastu seadused (või sallides selliseid seadusi), mis võimaldavad kodanike raha oma taskusse kanaliseerida, ilma et kodanikud oleks seda neile annetanud. Maksumaksjate raha laristatakse mõõdutundetult, aga lastehaiglatesse hädavajaliku sisseseade soetamiseks kogutakse jõulutunneli kaudu annetusi. Mujal maailmas turvalisuse kaalutlustel kõrvale jäetud e-valimiste suhtes puudub märkimisväärsel osal ühiskonnast usaldus.

Inimõigustest räägitakse söögi alla ja söögi peale, aga reaalseid kodanikuõigusi ja -vabadusi püütakse pidevalt mitte avardada, vaid koomale tõmmata. Aina paisub jälgimisühiskond, kus inimeste kohta kogutakse ennekuulmatus koguses isikuandmeid ning neid säilitatakse ja kasutatakse ebaseaduslikult. Kaitsepolitsei tegevuse üle puudub põhimõtteliselt igasugune tsiviilkontroll – seda kontrolli teostama pidava parlamendi komisjoni esimeheks on … kaitsepolitsei endine peadirektor.

Kohtumenetlus on enamikele inimestele õigussüsteemi keerukuse ja kvaliteetse õigusabi jaburalt kõrgete kulude tõttu kättesaamatu ja võtab absurdselt pika aja. Kohtud langetavad demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid jultunult eirates kehtiva õigusega otseselt vastuolus olevaid otsuseid. Aga kuivõrd need otsused edendavad n-ö õiget ideoloogilist agendat, siis pigistatakse selle suhtes silm kinni. Sageli on tõsiste kuritegude eest määratud karistused rahva õiglustunnet riivavalt väikesed.

Ravijärjekorrad on mitte harva uskumatult pikad. Inimesi sureb vähki epideemilises mastaabis. Puudega laste vanematele ja raskes seisus vanainimeste põetajatele puudub tihti praktiliselt igasugune riiklik tugi. Koolihariduse kvaliteet on piirkonniti tohutult kõikuv, kvaliteetne haridus maapiirkondades sageli üldse kättesaamatu – just nagu ka arstiabi, korrakaitse ja muud avalikud teenused.

Kõlbeline kasvatus koolides on olematu. Tihti ka perekondades või neis kooslustes, mis perekondadest alles on jäänud. Perekonna ja abielu mõisted on pideva ja agressiivse ideoloogilise rünnaku objektiks, kusjuures rünnakus osalevad aktiivselt paljud otseselt või kaudselt riigipalgalised tegelased.

Meedia kvaliteet on allapoole igasugust arvestust – vale ja tõde on pidevalt ärasegatud, uudiste ja meelelahutuse eraldusjooned kõike muud kui selged. Kommertsmeedias on tõetaotlus allutatud kasumijanule ning laialdaselt tegeletakse pigem ühiskonna manipuleerimise kui tema informeerimisega. Konflikte õhutatakse, võimendatakse ja ekspluateeritakse, et sellest profiiti lõigata. Eriti teravalt ilmneb probleem seonduvalt rahvusringhäälinguga, mille raskekujulist ideoloogilist kallutatust ei suudeta juba ammu varjata. Poliitiliste protsesside suunamiseks ja avaliku võimu ohjamiseks võimelist reaalset organiseerunud kodanikuühiskonda peaaegu ei eksisteeri, selle asemel vohab valitsuse käepikendusena tegutsev ja võimuringkondade ideoloogiliste huvide eest seisev riiklikult rahastatud võltskodanikuühiskond. Jne, jne, jne…

Aga presidendilt valgetähe IV klassi teenetemärgi saanud Luukas Kristjan Ilves ei näe muud probleemi kui see, et talvel võiks olla rohkem päikest ning ka paar lennuliini soojale maale võiks olla rohkem.

Selline on Eesti elu AD 2018.

Sama mentaliteedi väljendus teise teeneka eurobürokraadi, president Kersti Kaljulaiu esituses. Ekraanitõmmis Delfist:

Juhtkiri: kui rahvas kaotab riigi vastu usalduse

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning kuue lapse isa.