Rahvuskultuuri ülimuslikkusest

Rein Einasto. Foto: keskkonnaamet.ee

Geoloogiaprofessor Rein Einasto kirjutab, et Eesti ultraliberaalne valitsus on tulevikuvisioonide eeskujuks võtnud Lääne, eriti Ameerika suurriikliku teiste arvel rahalise rikastumise elulaadi, kuid selline mõtteviis ei toeta ühiskonna harmoonilist ja kestlikku arengut.

Elame inimkonna senise ajaloo suurimate ja kiireimate muutuste sees, üleilmastunud ja vabaturumajandusliku enesekeskse, teiste arvel ainelise rikastumise süsteemi hilisõhtul, kus kõigile on selgeks saanud, et samamoodi edasi ei saa. Samas postkapitalistliku ühiskonna selged visioonid puuduvad.

Selles situatsioonis tuleb toetuda inimeseksolemise kõige sügavamaile, olemuslikele alustele, milliseid minu meelest on kaks:

1. inimene (homo sapiens) on Looduse osa, kelle liigitunnuseks, põhiolemuseks on VAIMSUS (sensu lato) ja selle looming – KULTUUR;

2. Loodus on isereguleeruv süsteem, mille toimimise eelduseks on eluvormide mitmekesisus. Inimühiskonnas on selleks RAHVUSKULTUURIDE MITMEKESISUS JA OMANÄOLISUS.

Looduskultuurina mõistan Looduse ja inimese hoidlikku ja kestlikku suhestumist elulaadina, teades, et inimene on Looduse osa.

Meie (sensu lato haritlaskonna) missiooniks ja kohustuseks on oma rahvale ja riigile tulevikuvisioonide, võimalike arenguteede ja vahendite valiku sõnastamine ja levitamine. Hämmastab, kui vähe seni meedias lähtutakse avaramast keskkonnast, looduse ja ühiskonna tsüklilise arengu loogikat arutluste aluseks võttes. Kõigi seniste kõrgtsivilisatsioonide hukkumise ühisnimetajaks on olnud lihtrahva kulul rikastunud võimueliidi kaldumine hedonismi – esmaste (loomadega ühiste) elutarvete – söömise, joomise, seksi ja võimu (eelisseisundi) nautimine, eemaldudes kõrgkultuurilisest vaimsusest. Kas Lääne tsivilisatsioonil on sama saatus, nagu ennustas Spengler – Õhtumaa allakäik, või on infoajastul võimalus seda vältida?

Eelduseks on kõrgkultuuri kui inimtegevuse sihi ülimuslikkus majanduse kui vahendi ees ja kapitalistliku röövmajanduse aluseks oleva õpetuse “tootmine – baas, kultuur – pealisehitus” aegumise tunnustamine, mis toimus isegi Nõukogude Liidus 1964. aasta majandusteadlaste suletud nõupidamisel Kiievis, kus tõestati, et olemasolev kultuuritase on aluspinnas majanduskasvuks.

Oleme ka Eestis küll rikkamad kui kunagi varem, ometi on kultuur ja haridus – kogu vaimne keskkond – krooniliselt alarahastatud. Teame, kuhu kaob raha (ka tööjõud) – välismaale. Hädavajalikud on turuvabaduse ökoloogilised ja sotsiaalsed piirangud, üleminek esialgu ökosotsiaalsele turumajandusele, kus juhtivaks moraaliks, eetiliseks aluseks saab väärikas hingekultuur, Albert Schweitzeri sõnastatud ülimuslik aukartus elu ees ja Vladimir Vernadski põhjendatud noosfääri (vaimse keskkonna) planetaarsed põhimõtted. Samuti ühisväärtuste ülimuslikkus indiviidikeskse eraomandi, erakondade jm ees, Ida-kultuuride ühe aluse – kõigest liigsest loobumise omaksvõtt elulaadi lahutamatu osana.

Vaimueliidi missioon on sõnastada ühiskonna uued, kogu elulaadi uuendavad aluspõhimõtted ja need oma väikeriigi raames ellu viia. Selleks on meil oluliselt suuremad eeldused, sest suurriikide ja -rahvaste inerts kiirete muutuste suhtes on väikestega võrreldes oluliselt suurem. Meil pole vaimset perifeeriat, kui see pole kunstlikult tekitatud. Meil on võimalus rohujuure tasandil tippjuhtidega otsesidemeteks, mis suurrahvastel võimatu. Oleme infoajastu esirinnas, sellele kujundagemgi oma kõrgkultuuri ülimuslikkus.

Ühiskonna harmoonilise ja kestliku eksistentsi eelduseks lähitulevikus on uus kogukondlikkus, eelisväärtusena üleilmastumise ja majandusimpeeriumide ees. Kuna looduse ja ühiskonna areng toimub tsükliliselt, on ilmne, et üleilmastumise faas on oma sihid saavutanud (planetaarne kaubandus- ja haridussüsteem, virtuaalne netikeskkond jm), nüüd on kogukonnastumise faas, säilitamaks paikkonna looduse ja rahvuskultuuride mitmekesisust. Saada vaimult suureks on meie eellastest suurvaimud kaugelenägelikult ja meisterlikult sõnastanud. Üheks uue vabadusaja suurimaks kultuurisaavutuseks loen Hando Runneli algatatud “Eesti mõtteloo” sarja järjepidevat ilmumist, kuhu koondatakse rahvuslikku vaimuvara. Sellest tulebki meil lähtuda. Kahetsusväärselt on senine Eesti ultraliberaalne valitsus tulevikuvisioonide eeskujuks võtnud Lääne, eriti Ameerika suurriikliku teiste arvel rahalise rikastumise elulaadi, mis on sügavas vastuolus üldinimliku õiglusega. Lääne tsivilisatsiooni kestmise paratamatuks eelduseks on Idamaade tuhandeaastane tarkus kõigest mittevajalikust loobumise kultuur. Ka loobumisel on piirid.

Esindusdemokraatia puudusi analüüsides on üleilmselt tuntud õigusteadlane Ilmar Tammelo oma töödes (“Õiglus ja hool” sarjas “Eesti mõttelugu”) järeldanud, et õigusriigi aluseks peab saama õiglus, demokraatia peab kasvama eukraatiaks, kus otsustajaks kujuneks mitte rahva enamus, vaid vaimsus (mõistuse ja tunnete ühtsus). Loodusemees Urmas Tartes (Eesti Rooma Klubi) on veenvalt kirjutanud, et esindusdemokraatia praegune valimissüsteem on arengust lootusetult maha jäänud, kuuludes hobuse ja vankri aega. Kaasaegse neti võimalused on loonud eeldused igapäevaseks isereguleeruvaks suhtlemiseks võimu ja vaimu vahel. Vajame koostööd, mitte konkurentsi rahvusliku ühiselu alusena, nii äris, kultuurielus kui erakonnaüleses poliitikas.

Eesti Kultuuri Koja, Eesti Rooma Klubi, Eesti Koostöökoja, Eesti Klubi, Eesti Teadlaste Liidu jt aateühenduste põhimissiooni näen kõigi kultuurivaldkondade sidumises tervikuks, ühishuvide kaitsmises viljakas dialoogis valitsusega võimu ja vaimu vastandite ühtsuses põlisrahva rikka pärandkultuuri ja loova vaimsuse alusel. Meie eellastest suurvaimud on suurepäraselt sõnastanud need kultuuri aluspõhimõtted, millele rajada rahvusriiklik tulevik. Järgigem nende eeskuju. Loodus- ja rahvuskultuur on rahvusliku vaimsuse lahutamatu osa.

Võimueliidi demokraatliku riigimeheliku valitsemise elementaarne eeldus eduks on poliitiline kultuur, esmajoones eetiline hingekultuur, kuhu kuuluvad aegumatud üldinimlikud väärtused – ausus, õiglus, hoolivus, väärikus. Õigusriik – seadustele tuginemine – õigluseta ei toimi. Kuidas saame leppida kahekeelse ja -meelse valitsuse poliitikaga, milles teiste riikide (Ukraina, Gruusia jt) jagamatuid põhiseaduslikke õigusi piiride puutumatusest, territoriaalsest terviklikkusest, põhiseaduse ülimuslikkusest kaitstakse, aga oma riigi samu õigusi vääritult eiratakse? Kuhu oleme kaotanud enesemääramise väärikuse?

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!