Reisikiri: Pariis, mu arm, su saatus on karm

Tulnukad Pariisi tänavatel. Foto: Lionel Bonaventure, AFP/Scanpix

Oma kogemusi Pariisi-külastusest käesoleva aasta alguses jagab tšehh Martin Kohout, kes nooruses õppis Prantsusmaal ning tutvus sealse kultuuri ning inimestega. Turismifirmadele ja multikulti fännidele ei pruugi see lihtne, kuid keerulist teemat puudutav lugu meeldida, ent Martin Kohoutile andis saadud kogemus põhjuse öelda: sõitsime abikaasaga Pariisi, rohkem me seda viga ei tee!

Hiljuti sõitsime abikaasaga nädalavahetuseks Pariisi. Olime seal viimati enam kui kümme aastat tagasi. Üheks põhjuseks oli ka Air France’i lennupiletite enneolematult madal hind. See oleks pidanud meid küll ettevaatlikuks tegema, ent kahjuks me ei pööranud rõõmsas matkatuhinas sellele tähelepanu.

Lend Pariisi läks normaalselt ning lennujaamas istusime rongile, mis viis meid kesklinna. Pärast saabumist Põhjavaksalisse tabas meid esimene šokk. Kõikjal valitses korralagedus ja kaos. Mis peamine – me ei näinud ühtegi valget prantslast. Sama olukord oli Sacre-Coeuri kiriku juures, kuhu me ettevaatamatult omale ööbimiskoha olime valinud. Istusime metroos rongi ning suundusime üle vaatama olulisimaid vaatamisväärsusi. Sõidu ajal metroos Grand Etoile’st kuni Louvre’ini taipasime, et oleme vagunis ainsad valged. Oli reede ja sel olulisel hetkel näitas pealinnas kell 14.00. Louvre’i muuseumi sissepääsu juures ei olnud hingelistki, see-eest oli kõikjal näha hambuni relvastatud sõdurite patrulle. Varsti saime sõpradelt teada, et juba umbes aasta on Pariisis erakorraline seisukord…

Lõunatasime sõpradega Suurte bulvarite läheduses. Tänaval olid põhiliselt migrandid. Muuseas, ka enamik kauplusi siin piirkonnas on mõeldud migrantidest klientuurile. Õhtupoolikul suundusime Eiffeli torni juurde ning taas ei ühtegi turisti. Ainult turvameetmeid oli rohkem. Kontrolliti kõiki, välja arvatud pealaest jalatallani riietatud mosleminaisi – selline on ilmselt võrdne kohtlemine prantsuse moodi.

Trocadero – Eiffeli torni vastas olev piirkond – meenutas põrgut. Siin kubises aafriklastest “suveniirimüüjatest”, araabia tänavamänguritest, Aafrika ja Rumeenia kerjustest ning taskuvarastest. Politsei suleb silmad nende pisikeste hulka loetavate seaduserikkumiste ees. Ning selline pilt avaneb kõigi kuulsamate vaatamisväärsuste juures. Õhtul vägistasid Eiffeli torni läheduses migrandid ühe noore prantslanna. Loomulikult mainiti uudistes juhtunut vaid põgusalt. See on ilmselt normaalne käimasoleva kultuuririkastamise protsessi puhul…

Järgmisel hommikul helistasime sõpradele ning tegime ettepaneku korraldada kesklinnas piknik – nagu varem, tudengipõlves. Nad vastasid, et parem on kohtuda restoranis, sest piknik võib kujuneda väga ohtlikuks. Me ei mõistnud seda, ent nõustusime ning suundusime Bastille’ piirkonda. Ning nägime taas kõikjal korralagedust, räpasust ja mis peamine – ainult migrante. Õhtu kõrghetkeks sai visiit meie hotelli lähedal asuvasse väikesesse bistroosse, kus tahtsime juua pokaali veini. Tusane habemikust “prantslane”, ilmselt alžeerlane, ütles meile tigedalt, et tema oma maal alkoholi ei müü, ning ütles midagi solvavat “neetud kristlaste” aadressil. Seepärast otsustasime mina hotelli. Oli alles laupäev, ent me juba ootasime pühapäeva ja naasmist koju. See siin ei olnud enam Prantsusmaa, vaid moslemlik Aafrika, ent mitte sinna ei olnud meil plaanis lennata…

Puhkus Pariisis on praegusel ajal tõesti kohutav kogemus ning ma kardan, et ei suuda endale ette kujutadagi, mis toimub Calais’s või Marseille’s, kus moslemid on linna faktiliselt juba enda kätte haaranud ja kontrollivad seda. Prantsusmaad ootab kas diktatuur või kodusõda, ent milline imeline maa see oli! Seepärast soovitame loobuda mõtetest minna Pariisi. Hüvasti, armas Prantsusmaa! Teeme kõik, mis meie võimuses, et Tšehhimaad ei tabaks sama saatus.

Tõlkinud Roland Tõnisson

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!