Nüüd on meil hakatud moodustama uut kommunismiehitaja moraalikoodeksit. Meid tahetakse õpetada elama kohustuslikus, nii-öelda 21. sajandi narratiivis, mitte päris-maailmas. Ja selle narratiivi keskpunktiks näib olevat inimese seksuaaltung, nendib kolumnist Malle Pärn.

Nõukogude ajal oli meie uue inimese kujundamise aluseks “Kommunismiehitaja moraalikoodeks”, mille aluseks omakorda ilmselgelt oli kristlik eetika. Ka omamoodi kümme käsku olid seal olemas.

Nüüd on meil hakatud moodustama uut kommunismiehitaja moraalikoodeksit. Mis see hüsteeriline valeterminite kasutuselevõtmine oma absoluutse NÄILISE “neutraalsuse” nõudmise ja täieliku seksuaallodevusega muud on kui uus kommunism?

Meid tahetakse õpetada elama kohustuslikus, nii-öelda 21. sajandi narratiivis, mitte päris-maailmas. Ja selle narratiivi keskpunktiks näib olevat inimese seksuaaltung. Selle järgi, mille/kelle abiga ja mil viisil me rahuldame oma seksuaaltungi, jagatakse meid paljudesse alaliikidesse.

See on kultuurisõda. Kõik see, mis on sajandeid inimkonda kandnud ja alles hoidnud, tuleb ära hävitada. Kõik see, mis inimest inimlikkuse, tarkuse, headuse, omavahelise harmoonia poole püüab suunata, tuleb maani maha kiskuda. Inimestest tuleb vormida mõistuseta mass-tarbijad, kes kuulekalt omandavad kohustusliku ideoloogia ja nõustuvad elama kunstlikes mudelites, mis on teravas vastuolus inimliku loomuse ja naturaalse looduskeskkonnaga.

Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituut produtseerib ideoloogilist ajupesu juba lasteaialastele! Juba viieaastasi lapsi tahetakse – ilma nende vanemate teadmata – hakata ümber kujundama äärmusliberaalide ja äärmusfeministide soove mööda?

Berit Silvia Kondratjev on kirjutanud 5–7-aastastele lastele mõeldud mängude raamatu (2017), mille järgi kasvatajad peaksid hakkama lapsi vabastama “soostereotüüpilistest” suhtumistest iseendasse ja teistesse.

Tule, taevas, appi, tahaks hüüda. Mida teavad 5-aastased lapsed stereotüüpidest? Kui nad nüüd kõik need mängud korduvalt läbi mängivad – sest ühe korraga ei kinnista ju ideoloogiat – siis on  kasvatajad neis justnimelt KUJUNDANUD stereotüübid. Kas see ongi kogu selle kampaania varjatud eesmärk: kujundada ja kinnistada stereotüübid loomulike inimsuhete asemele? Või on need võitlevad feministid nii lühinägelikud, et nad ei saa aru, mida nad teevad? Usuvadki tõemeeli, et nad aitavad lapsi?

Igal juhul tekitavad nad lastes palju segadust. Tüdruk, kes enne tahtis nukkudega mängida, ei julge seda enam teha, sest kasvataja on ta suunanud mängima autodega. Praktiliselt vahetatakse need soostereotüübid omavahel ära. Muide, identiteedisegadus võib kujuneda vaimuhaiguseks. Lapsed on õrnemad kui täiskasvanud. Kas seda soovitaksegi?

Ma saan aru, et need, kes selliseid imelikke “liberatsiooni” teooriaid välja mõtlevad, on ise tajunud traditsioonilisi inimsuhteid kui ränka vangistust, aga oma isiklike komplekside järgi ei tohi hinnata tervet inimsugu!

Uusliberaalid on ise ehitanud endale terve rea tuuleveskeid, mille vastu nad vapralt võitlusse tormavad. Kõrvalt vaadates tundub see üsna naljakas.

Kõigile inimestele pole vaja peale sundida skisofreenia ravi, las ravivad ennast ikka ainult need, kes seda tõesti põevad!

Püüan siis sisuliselt mõista neid lööktermineid. Seda narratiivi, kuhu meid tahetakse sisse suruda. Nii, nagu ühele konservatiivile kohane. Vaid liberaal võib ilma mõtlemata kaasa teha igasugu ideoloogilisi kukerpalle.

Missugune on siis soostereotüüpiline mees või naine? Ma arvan, et selliseid ei olegi. Keegi peale võitlevate feministide ei mõtle sellistes kategooriates. Mehed ja naised lihtsalt ON, nagu nad on.

Ja kas need stereotüübid on meile kõigile ilmtingimata ahistavad? Äkki on nad hoopis kaitsvad? Meeldivad? Äkki aitavad nad inimesel ennast identifitseerida, ja nende vägivaldne lõhkumine mõjub kahjulikult tema vaimsele tervisele? Ta peab hakkama kunstlikult looma endale mingit uut müüti, uut isiksust, uut reaalsust?

Mitte iga traditsiooniline (naiselik, mehelik) käitumisviis ei ole stereotüüpiline käitumine. Samas, kramplik hoidumine mingist stereotüüpilisest käitumisest loob uue stereotüübi ja muutub seega enda vastandiks. Vabanemine muutub orjuseks, pääsemine vanglaks.

Sooteadlikkus peaks tähendama oma soo teadlikku ja realistlikku tajumist, mitte soolist identiteedikriisi, vaimset segadust oma soolise kuuluvuse suhtes või uute soovormide kunstlikku väljamõtlemist.

Sooneutraalset isikut ei ole olemas. Isegi kastraat jääb ikkagi meesterahvaks. Isegi sooneutraalset suhtumist ei saa olla, sest me ju tajume üksteist ikka meeste ja naistena? Ja tajume ka maailma nendena, kes me oleme, ikka meeste ja naistena. Mis selles halba on? Miks on vaja seda VÄGISI ära muuta, inimesed segadusse ajada?

Mis on neutraalsus? Neutraalsus on null, täielik ükskõiksus, olematus.

Meile räägitakse sooneutraalsusest, ent tegelikkuses nõutakse meilt väga paljude eri soovariantide ja seksuaalidega arvestamist. Neutraalsusest on asi kaugel. Liberaalid kohe ei saa ilma valedeta elada.

Enne kui mingit ideoloogiat rahvale peale suruma hakata, tuleb leida “uuendustele” ÕIGED terminid. Rahvast ei tohi petta. Ja õige termin kogu sellele jamale on soosegadus või sooteadmatus, mitte sooteadlikkus.

Lasteaia lapsed tuleks küll rahule jätta!

Miks ometi ei lasta kasvatusteadlastel selliseid kergemeelseid eksperimente üle kontrollida, enne kui raamatuna lasteaedadesse laiali saadetakse? Millega tegeleb haridusministeerium? Kas seal on üldse enam kasvatusteadlasi?

Millal me ometi hakkame tegelema probleemide põhjuste, mitte tagajärgedega? Alustaks sellest, et õpime üksteisest (ja eelkõige iseendast) lugu pidama. Inimestena. Igaüks on kordumatu ja hindamatu isiksus. Käitugem vastavalt sellele, ja kõik probleemid lahenevad iseenesest!

Päisefotol: Taipeis on lapsed toodud homoparaadile. Foto: Scanpix

Näiteid raamatust:

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!