President Ilvese endine avalike suhete nõunik, praegune ERRi ainuke poliitikatoimetaja Toomas Sildam. Foto: kuvatõmmis YouTube'ist

Ajakirjanikud kipuvad teatud teemade kajastamisel harrastama teeseldud naiivsust ja mõistmatust – näiteks siis, kui on tarvis teha nägu, et abielureferendum on ebavajalik ja mõttetu, kirjutab MTÜ Meedia Uurimise Keskus juht Aldo Maksimov.

Reedel oli Vikerraadios ERRi portaali poliitikatoimetaja Toomas Sildami külaliseks peaprokurör Andres Parmas. Põhjuseks Jüri Ratase valitsuse lagunemine Hillar Tederi ja Porto Franco altkäemaksuskandaali tõttu. Mõned huvitavad väljanopped sellest allpool.

Pealkirjas viitan, et ajakirjaniku taip ja arusaamine töötab sageli koostöös tema maailmavaate ning poliitiliste eelistustega. Ehk et kui vaja, lõikab nagu nuga, kui vaja, ei saada millestki aru, tehakse lolli nägu ja öeldakse, et “jääb täiesti arusaamatuks” ning “on võimatu mõista…” jne.

Küüniline on ka see, et osalt heidab toosama peavoolumeedia seda tendentsi (ennast naiivsemaks, rumalamaks tegemine) ette poliitikutele. Heideti näiteks ette obstruktsiooni kõrghetkel, kui meedia asus käitlema SDE ja Reformierakonna muudatusettepanekuid põhiseaduskomisjonile. Heideti ette, et valitsusliit teeb ennast lollimaks, tehes näo, et ei saa aru, et need ettepanekud pole tõsiselt võtmiseks.

Osundusi “mitte arusaamisele” tegid aga ka poliitikud ja siis need, kes jäävad sinna vahele. Näiteks võtame KUKU raadio saate, kus räägivad Väino Koorberg ja Rein Lang, 25-aastase staažiga reformierakondlane ja meediategelane. Saate kokkuvõttes seisab (11.01):

Koorberg nõustus, et poliitikas on tavaline õpitud kirjaoskamatus ja õpitud puupäisus, kus poliitikud teevad näo, et nad ei saa aru naljast, irooniast ja kalambuurist. Lang sõnas vastu, et arvestada tuleb siiski ka sellega, et osa auditooriumist ei pruugi naljast aru saada. “See on sama, mis trükkida ajalehte inimestele, kes ei oska lugeda,” lisas Lang.

Meedia ise kasutab sama tööriista – näilist arusaamatust, rumalust –samavõrd ja kahjuks viimasel ajal üha rohkem. Õpitud “naiivne rumalus”, mitte arusaamine, mis lubab esitada retoorilisi, et mitte öelda populistlikke küsimusi.

Tinglikult võib selle naiivsuse alla liita näiteks intervjuud “meediaeksperdi” Raul Rebasega (Argo Ideon Maalehes, Urmo Soonvald Delfi-EPLis), viitamata, et Rebane ei ole mitte sõltumatu meediaekspert, vaid Avatud Eesti Fondi (Sorose toel loodud maailmavaateline organisatsioon) nõukogu liige. Lugejat tegelikult väga ei huvita seotud isikute hinnangud.

Alates oktoobri lõpust, kui valitsusliit kinnitas abielureferendumi kuupäeva, on peavoolumeedia kanalid ERR, EPL-Delfi, Ekspress, Postimees jmt esitanud kuhjade viisi artikleid ja eelkõige arvamusartikleid, kus ka meedimajade enda töötajad küsivad erutunult “miks tegeleb riik referendumiga”, mis on üheksandajärguline ning mille vastusest sisuliselt midagi ei muutu.

Kui Ratase valitsus kukkus 13. jaanuari öösel, esitasid Keskerakonna ja SDE 19 saadikut samal päeval (sic!) perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille tulemusel võrdsustatakse kooseluleping abieluga.

Referendumi kajastuse tendentslikkusest

Neli kuud imestas peavoolumeedia poliitikute ja poliitiliselt meelestatud ühiskonnategelaste ja arvamusliidritega kaasa, milleks referendumit on üldse vaja. Kümnes arvamusloost kaheksa rääkis referendumi vastu.

13. jaanuaril vastasid Keskerakonna ja SDE saadikud sellele küsimusele lihtsa eelnõuga (autoriks Imre Sooäär, kes neli-viis päeva “tõsiselt mõtles ja kaalus”, kas Kalev Kallo asemel riigikogusse üldse tulla.) Kallo aga tuli Toompealt alla mäletatavasti seetõttu, et pärast nelja-aastast menetlust hakkas kehtima riigikohtu otsus Kallo süü osas. Kriminaalmenetlus algas 2014. aastal, süüdimõistva otsuse sai Kallo nüüd, enne jõulu.

Aga see selleks. See kõik on juhus…

Keski ja SDE poolt esitatud eelnõu ilmselt nüüd avas “naiivsete ajakirjanike” silmad, kes ei saanud aru, milleks eelmise koalitsioonileppe järgi abielureferendumit tarvis oli. 650st artiklist (MTÜ monitooringu tulemus), käsitlusest ja podcastist polnud järelikult kasu, et jõuda tõele lähemale. Neis oli valdavalt sisust tähtsamaks mass, meelestatus, emotsioon ning tendentslikkuse tase – mis väljendus alates pealkirjast.

Nagu ütlesime, 10st arvamusloost ca 8 olid referendumi vastu, uudislood olid sageli tendentslikud – näiteks rääkivad pead ei olnud tasakaalus, pealkirjaks valitud tsitaat oli halba varju heitev vms.

Ma ei väsi lisamast ka oma lemmiknäidet 22. oktoobrist, kus Eesti Päevaleht avaldas oma arvamusrubriigis Reformierakonna esinaise Kaja Kallase kaks artiklit. See ütleb midagi Kaja Kallase, aga veel rohkem meediaasutuse kohta. Mõne jaoks naeruväärne, teise jaoks ebaprofessionaalne, inetu niikuinii.

Peamised meediakanalid jõudsid isegi nii kaugele, et referendumit kritiseerides jõuti demokraatliku ühiskonnakorra ja süsteemi küsimärgistamiseni – vt Uno Lõhmuse kolumn ning PM majandusajakirjaniku Erik Aru mõtisklus. Appi võeti majandus-, kiriku-, haridus-, kultuuri- ja muud tegelased. Teistpidi, mitmete referendumi poolele asunud autorite lugusid enam ei avaldatud.

Mida inimesed teadma peavad, otsustab sageli toimetaja

Kuid jõuame tagasi pealkirjas esitatud teesi ja näilise rumaluse juurde. Ühtlasi ka üleval toodud Vikerraadio jutusaate juurde. Esitan paar transkriptsiooni, mis loodetavasti ilmestab mu artikli peateemat – “õpitud rumalust, naiivsust”.

Mustvalge kirja ja saate audioversiooni vahel – esitatud allpool kursiivis – on mõningased käärid. Võib tunduda, et kahe versiooni erinevus on väike, kuid Mihhail Korbi kaasuse lahtimõtestamisel on see siiski päris oluline. Parmas teeb väga suurt vahet Krachtile vs Korbile esitatud kahtlustuste vahel. Sildami jaoks näib see mõneti arusaamatu.

Sildami küsimusest nähtub, nagu ta ei peaks Keskerakonda ses kriminaalkuriteo kahtlustuses süüdi olevaks, kuna erakond ei pruukinud peasekretäri benefit‘i ehk kasu jagada. Sestap toob Sildam ka ERRi näite, mida ta aga intervjuu paberversiooni enam panna ei tahtnud.

Sildam: Kuidas te peaprokurörina lühidalt selgitate, milles kahtlustatakse Keskerakonda ja nende endist peasekretäri Mihhail Korbi?

Parmas: Selles, et ta Keskerakonna esindajana kauples enda mõjuga, lubades ärimehele Hillar Tederile ja Porto Franco arendustele, et nad saavad neile sobivatel tingimustel Tallinna linnalt endale vajaliku servituudi. Kuna Mihhail Korb ei tegutsenud enda nimel, vaid mängis just nimelt sellega, et on Keskerakonna peasekretär ja suudab mõjutada otsustusi, siis siin seisneski kahtlustuse sisu ehk mõjuvõim, millega kaubeldi.

/-/

Sildam: Kas Keskerakonna esimees Jüri Ratas pidanuks midagi aimama või teadma, sest peasekretär tegutses ju oma erakonna huvides?

Parmas: Meile praegu teadaoleva info põhjal ei olnud tema teadlik neist tegudest, mida Keskerakonna nimel Mihhail Korb kahtlustuse kohaselt tegi.

Sildam: Ja pidi rahandusminister Helme teadma enda nõuniku tegevusest?

Parmas: Täpselt sama vastus: meile teadaolevalt Kersti Kracht tegutses isiklikes huvides, mitte erakonna huvides, ja minister Martin Helme ei teadnud tema tegevusest.

Sildam: Ühesõnaga, see kõik oli Korbi ja Krachti isiklik, omaalgatuslik tegevus?

Parmas: Kuna Mihhail Korb oli Keskerakonna peasekretär ja tema mõju, mida ta müüs, mida ta pakkus, lähtus Keskerakonna võimupositsioonist, ei saa öelda, et ta tegutses enda huvides. Tema tegutses – nagu on prokuratuur kahtlustuse kohaselt veendunud – Keskerakonna huvides.

Sildam: Aga kui Keskerakond ei teadnudki, et nende peasekretär ajab niisuguseid asju?

Parmas: Aga kes on Keskerakond? Mihhail Korb niisamuti on Keskerakond. Kui Keskerakonna peasekretär tegutseb erakonna nimel ja erakonna huvides, on põhjust teha etteheide ka erakonnale. Selleks ei pea olema asjast teadlikud kõik erakonna või isegi juhatuse liikmed.

Sildam: Aga mis siin on erinevust siis, et kui näiteks keegi Rahvusringhäälingu töötajatest läheb seadusega vastuollu, siis me ei räägi ju, et kogu ERR on sellega seotud?

Parmas: Jah, tõepoolest mitte. Et kui me räägime siis nö juriidilise isiku – Keskerakond on ju juriidiline isik, juriidilise isiku kriminaalvastutusest, siis see eeldab alati mingi füüsilise isiku tegutsemist, kes siis tegutseb selle ühingu või organisatsiooni nimel, kelle on selleks ka vastav pädevus.

Nii et ma ei tea, kui piltlikult öeldes keegi ERRi reatöötaja, tavaline ajakirjanik, valvur, või ükspuha muu tavaline töötaja paneb toime isiklikes huvides mingi kuriteo, siis see ei ole ülekantav organisatsioonile.

Aga kui isik, kellele on antud mingisugune õiguspädevus selle organisatsiooni nimel, paneb selleks, et organisatsiooni huve edendada midagi toime, siis selle eest ei vastuta ta mitte ainult ise, vaid see vastutav on ülekantav siis meie karistusõiguse põhimõtete kohaselt sellele juriidilisele isikule.

Sildam: Oh õudust! Väga keeruline… Tegemist on esialgsete kahtlustustega ja süüdistust pole kellelegi esitatud. Miks?

Nii kiiresti need asjad ei käi. Avalike menetlustoimingutega alustasime alles mõne päeva eest.

/-/

Sildam: Aga suur tänu peaprokurör Andres Parmas. See oli väga huvitav vestlus. Kõigest aru saamiseks peaks olema küll samasugune professionaal nagu teie, aga väga huvitav… Aitäh!

* * *

Kokkuvõtteks – lugeja asi on muidugi otsustada, mis on “keeruline”, mis on “õudne”, millest aru saada on peaaegu et võimatu, mida on kasulik transkriptsioonist välja lõigata, mida võimendada jne.

Olgu lisatud üldhuvi mõttes ka kõnealuse saate arhiiv, et näha, kes saatesse satuvad, kes mitte.

Allakirjutanu saatis 2. detsembril ERRi portaali arvamustoimetajale Kaupo Meielile Meedia Uurimise Keskuse esimese kokkuvõtte referendumi kajastuse analüüsimisest ja esmastest tulemustest. 8. detsembril saabus toimetaja napp kuid keelduv vastus. Ilma põhjendusteta. Kriitika all oli, tõsi, ka ERR, kuid see ei peaks ilmselt olema keeldumiseks piisav põhjus.

Loo autor on Kreekas Egeuse mere saarel elav endine ajakirjanik, kes peab tänasel päeval Samose Loomekodu. Ka on autor MTÜ Meedia Uurimise Keskus juht.