Energeetikaekspert Alex Epstein selgitab sotsiaalmeedia postituste lõimes, miks COP27 püsti pandud "kliimahüvitiste" kava teeb kliimale ja hüvitisi saavatele vaestele riikidele ainult kurja.
"Kliimahüvitised" on ebamoraalsed, kuna:
- Need karistavad vaba maailma fossiilkütuste kasutamist, mis on teinud kogu maailma elu paremaks, sealhulgas turvalisemaks kliima jaoks.
- Need karistavad vaeseid inimesi, võttes neilt ära vabaduse kasutada fossiilkütuseid, mida neil läheb vaja jõukama elujärje saavutamiseks.
Egiptuse luksuskuurordis lõppenud ÜRO asjaosaliste COP27 kliimakonverentsi kõige olulisemaks "tulemuseks" olid "kliimahüvitised" (climate reparations), mis tähendab, et rikkad riigid maksavad vaestele riikidele kliimale tekitatud kahju eest valuraha.
Tegemist on moraalivaba ideega, millele iga poliitik peaks vastu hakkama.
"Kliimahüvitiste" idee põhineb kahel vääral eeldusel:
- Kuna vabad ja rikkad riigid kasutavad fossiilkütuseid, on vaestel riikidel Maal kehvem elada.
- Vaeste riikide kõige suurem mure on kliimamuutused, mille vastu aitab neile raha andmine.
Päris maailmas on asjad siiski nii, et rikkad riigid, tänu fossiilkütuste kasutamisele, on teinud maailma vaeste riikide jaoks mitte halvemaks, vaid palju paremaks.
Vaadake näiteks kui palju on kõikjal kasvanud koos fossiilkütuste kasutamise suurenemisega inimeste oodatav eluiga. Elu on läinud kõigi jaoks paremaks.
Kuna jõukad riigid kasutavad fossiilkütuseid, on elu üle maailma läinud kõigi jaoks parimaks. Fossiilkütustest saadav energia on äärmiselt tootlik: a) igat laadi tooted on muutnud odavamaks ja b) tänu fossiilkütustele on võimalik saata kiiresti abi – toitu, ravimeid ja tervishoiulahendusi – üle maailma.
Kui rikkad inimesed ei oleks kasutanud fossiilkütuseid, siis poleks põllumajandust, mis suudaks toita ära kaheksa miljardit inimest, satelliidipõhist ilmaennustust ja nii edasi. Suurem osa täna vaestes riikides elavatest inimestest ei oleks elus.
Eriti palju kasu on jõuka maailma fossiilkütuste kasutamine toonud kliimaga seotud valdkondadele. Viimase saja aasta jooksul on kliimakatastroofidega seotud surmade hulk vähenenud üle maailma 98 protsenti.
Suures osas on see nii, kuna tänu fossiilkütustele saadud toiduabile on miljoneid inimesi jäänud põuapiirkondades ellu.
"Kliimahüvitiste" liikumine eirab tõsiasja, et rikaste riikide fossiilkütuste kasutamine on maailma vaesemas osas teinud elu paremaks, sealhulgas kliima suhtes ohutumaks.
Faktide eitamine lubab kliimapoliitikutel teha näo, nagu areneva maailma suurim mure oleks CO2 heitekogused.
Vaese maailma suurim mure EI ole CO2 heitmed, vaid vaesus, mis on tingitud vabaduste puudumisest, sealhulgas väga olulisest vabadusest kasutada fossiilkütuseid.
Vaesus teeb kõik asjad hullemaks, sealhulgas looduslikud kliima- ja kõik CO2ga seotud ohud.
Kuigi see ei ole nii, et rikka maailma fossiilkütuste kasutamine on kasvatanud vaeste riikide kliimaohte – rikkad riigid on neid hoopis vähendanud – on tõsi siiski see, et vaesus teeb kliima ohtlikumaks.
Ainus lahendus vaeste riikide jaoks on saada jõukaks. Jõukaks saamine nõuab vabadusi ja fossiilkütuseid.
Kõik riigid, mis on vaesusest välja rabelenud, on teinud seda vabadust, eriti majanduslikku vabadust pooldavate poliitikate abil.
Nii on ennast vaesusest välja aidanud olematute maavaradega Hong-Kong, Singapur ja Hiina Vabariik. Teiselt poolt komberdavad maavara-rikkad riigid, nagu Venemaa ja Kongo Rahvademokraatlik Vabariik, jätkuvalt probleemide kammitsais.
Isegi Hiina Rahvavabariik, mis ei ole vaba, on majanduslike vabaduste kaudu kasvatanud inimeste elustandardit. Näiteks tööstuse arendamise valdkonnas on Hiina RV suures osas hulga vabam kui seda on Euroopa Liit või Ameerika Ühendriigid.
Võtmetähtsusega vabadus jõukuse saavutamiseks on vabadus kasutada fossiilkütuseid.
Riigid on suutnud oma jõukust, sealhulgas kliimaturvalisust, alati kasvatada majandusvabaduste ja fossiilkütuste kaudu. Viimase nelja aastakümnega on tänu seitse korda suurenenud fossiilkütuste tarbimisele kasvanud Hiina ja India tööstus ning jõukus.
Kui maailma kõige vaesemad inimesed tahavad saada jõukaks, on neil vaja rohkem vabadust ja fossiilkütuseid. Kliimahüvitised võtavad neilt ära mõlemad võimalused.
Rikas maailm peaks rääkima vaesematele riikidele, et tee jõukusele käib läbi majandusliku vabaduse. Tuleb julgustada maailma riike, et need uuendaksid oma poliitilisi institutsioone viisil, mis tunnistaksid majanduslikku vabadust.
Täna teevad rikaste riikide poliitilised juhid täpselt vastupidi.
Majandusvabaduse, sealhulgas fossiilkütuste vabaduse edendamise asemel tahavad rikkad "kliimahüvitiste" aktivistid, nagu John Kerry ja Al Gore, põlistada vabaduste vastaste režiimide võimu, makstes diktaatoritele ning bürokraatidele fossiilkütustest saadava vabaduse hävitamise eest.
See on jõle.
"Kliimahüvitiste" kõige suuremad kaotajad on maailma kõige vaesemad riigid, kuna nende diktaatoritele makstakse fossiilkütustest ja nendega seotud vabadustest loobumise eest. Tänu fossilkütustele on märkimisväärselt kasvanud nii USA ja Euroopa Liidu kui ka India ning Hiina jõukus.
"Kliimahüvitiste" suurim kasusaaja on Hiina RV, mis juba täna paiskab atmosfääri rohkem CO2te kui Euroopa Liit ja USA kokku. (Inimese kohta vähem.)
Kui lääneriigid ennast karistavad ja invaliidistavad, siis Hiina RV liugleb fossiilkütuste najal maailma supervõimu staatuse poole.
Järgmisena saavad "kliimahüvitistest" kasu korrumpeerunud "heategijad", mis seovad "hüvitised" suure hulga fossiilkütuste vastaste tingimustega, ja tagavad, et Hiina RVst ostetakse "hüvitiste" raha eest võimalikult palju katkendliku varustuskindlusega tuulegeneraatoreid ning päikesepaneele.
Kui soovitakse, et maailm muutuks paremaks, on vaja, et maailma vaesemad riigid saaks rikkamaks. Selleks on vaja vabadusi ja fossiilkütuseid.
(Graafikud on pärit Epsteini postituste lõimest.)
Toimetas Karol Kallas