Art Johanson. Foto: erakogu

Objektiiv avaldab sõjaajaloolase ja MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi analüütiku Art Johansoni arvamusloo, mis valmis paar päeva peale Astrid Kanneli intervjuud Ungari välisministri Péter Szijjártóga ja mida rahvusringhäälingu portaal keeldus avaldamast. 

Lugu valmis paar päeva peale Astrid Kanneli intervjuud 18. märtsil ja see saadeti ERRile avaldamiseks. ERR-i toimetajad sellest huvitatud ei olnud ja seda üllatavam on, et ERRi portaali all on olemas eraldi sektsioon “Meediakriitika”, mille päises valitseb idee: “Et ajakirjandus oleks terve”. Praeguseks on lugu oma päevakajalise aktuaalsuse kaotanud, kuid annab siiski ülevaate, millist arvamust ERRis õigeks ei peeta.

Viimase nädala jooksul on mind ERRi kajastusi jälgides tabanud kaks värskemat üllatust. Esimene neist oli neljapäeval, kui kell 10 tegi peaminister Jüri Ratas riigikogu ees poliitilise avalduse kujunenud hädaolukorrast. Samal ajal tuli ETV pealt Ringvaate kordussaade, selle asemel, et kajastada väga olulist sündmust. Teine, aga samas ka sisulisem hoop oli teleajakirjanik Astrid Kanneli selgelt ründav intervjuu Ungari välisministri Péter Szijjártóga. 

Esimene juhtum Ratase kajastamisel võis tuleneda tähelepanematusest, kus ei mõistetud olukorra tõsidust, kuid siiski piisavalt märgiline, et seda lugeda ERRi eksimuseks, millest tuleks teha konkreetsed järeldused. Koroonaviiruse peamine riskigrupp on peamiselt vanemaealised inimesed, kes saavad vahetu info televisiooni vahendusel – nemad jäid peaministri ülevaatest lihtsalt ilma. Antud vanuserühmale on televisiooni vahendusel edastatavast infost väga palju reaalset kasu, kuid siiski pole siiani kohanud kriitilisi noote ERRi enda seest. 

Lisaks näib kummalisena ERRi juhatuse esimehe Erik Roose kommentaar, et ta pole kursis, kas see eetrisse jõudis. Selle peale tekib põhjendatud küsimus maksumaksja kulul peetava televisiooni juhtkonna ja programmi eest vastutavate isikute pädevuses. Kas nad ikka mõistavad, et riik on epideemia lävel, mille ajal ei pea mobiliseeruma ainult arstid ja muud riigiasutused, vaid ka rahvusringhääling? 

Igatahes pole ERRist rohkem põhjendusi kuulda olnud, kui vaid seda, et juhatuse esimees Roose vaatas ülekannet internetist ja ta pole kursis, kas see eetrisse jõudis. Ootan kodanikuna sisulisemat põhjendust ja ausalt öeldes vabandamist, et selline kahetsusväärne asi juhtuda sai ning lubadust, et selliseid asju enam ei juhtu. Väärib mainimist, et pärast neljapäeva on kajastused olnud igati asjakohased. 

Teine ja samuti märgiline sündmus oli Astrid Kanneli intervjuu Ungari välisministriga, mida huviga ootasin. Intervjuu ülesehitus oli aga järgnev: sissejuhatuses mainis ajakirjanik, et välisminister ei kardagi reisimist ja küsis ka visiidi eesmärgi kohta, kuid intervjuu põhifookus kuulus Venemaale ja Ungari suhetele, nimelt arvas Kannel, et Ungaril on Venemaaga erisuhe ja uuris, kas välisminister ei peaks Putinile helistama ja nõudma Süüria sõja lõpetamist. Lisaks küsis ta, kas Ungaris on ajakirjandusvabadus. Terve intervjuu kestel jäi vaatajana mulje, et ta on oma vestluspartneri suhtes selgelt üleolev, mille lõppakordiks oli täiesti jabur küsimus: „Kas ma saan õigesti aru, et teie eeskujud on Hiina, Türgi ja Venemaa, mitte aga Lääs?“

Eesti meedias kajastatakse üldiselt Ungari tegemisi negatiivses foonis ja väga selgelt domineerivad selles liberaalide jutupunktid alates pagulaskriisist, lõpetades Orbáni kristlik-konservatiivse poliitika mahategemisega ja valitsuse süüdistamisega. Astrid Kanneli intervjuud kuulates tuli meelde ühe endise peatoimetaja kirjutis, kus mainiti, et eksisteerib toimetuste baaskonsensus mis selgelt mõjutab uudisajakirjandust alates sellest, mida kajastatakse kuni selleni, millise nurga alt ja mis hoiakutega käsitletakse erinevaid inimesi, teemasid ja probleeme. 

Antud juhul on Kanneli intervjuu näide sellest, kuidas selgelt domineeris tema enda ideoloogiline suund ja see jõudis osalt isegi täielikku absurdi. Kuidas ajakirjanik saab üldse luua sedavõrd rumala kuvandi, et Ungari eeskujuks on Hiina, Türgi ja Venemaa!? Intervjueerija soovis selgelt saada endale sobivaid vastuseid, kuid Ungari välisminister Péter Szijjártó seda rõõmu ei pakkunud. Tema kõige emotsionaalsem sõnakasutus oli pärast oma kodumaa võrdlemist Hiina, Türgi ja Venemaaga: „Pean sellele vastu vaidlema, ausalt öeldes see läheb liiale.” Eesti poliitikutel on sellisest väärikusest palju õppida.

Kahjuks tundsin kirjeldatud intervjuud kuulates puudutatuna ka ennast – kas üks tõsiseltvõetav ajakirjanik võib endale lubada meie NATO liitlase ja kommunismi all kannatanud riigi võrdlemist kommunistliku Hiinaga ja viimase eeskujuks seadmist? Samuti võrdlus Türgiga, kus on vangistatud tuhandeid sõjaväelaseid, ajakirjanikke, ametnikke ja opositsioonilisi poliitikuid – kas me näeme Ungaris selliseid tendentse, et seal toimuvad samasugused protsessid, kus käib sarnane opositsiooni maha vaigistamine läbi arreteerimiste ja vangistamise? Ungari suhted Türgiga ei ole ka ajaloolises kontekstis kuidagi roosilised ja eriti groteskselt kõlab Astrid Kanneli väärarusaam, et Ungari eeskujuks on sisuliselt moslemiriik, millega on peetud pikki sõdu.

Intervjueerijal olid ettevalmistatud küsimused ja sisuliselt ei kattunud need loogiliselt intervjueeritava vastustega. Kõigele andis tooni ka ajakirjaniku puine küsimuste maha lugemine ja isegi kui vastaja oli sisuliselt vastanud osadele küsimustele, küsiti uuesti sarnane küsimus. Seega ei arutatud teemat sisuliselt. Näiteks küsimus sõnavabaduse kohta sai lühikese vastuse ja ajakirjanik ei täpsustanud kordagi, miks ta selle teema tõstatas. Küsimuste puhul häiris ka nende sisu kordamine, sest osaliselt vastas välisminister mõned küsimuse järele. Väga oluline on see, et kui on plaanitud ründavama iseloomuga intervjuu, siis ilmselt peaks intervjueerija keeleoskus olema tunduvalt parem. 

Mäletatavasti jäi meil eelmise aasta lõppu skandaal, kus minister Mart Helme solvas Soome peaministrit sellega, et mainis tema müüjatüdruku tausta ja siis reageeriti sellele kõikidest meediakanalitest. Loomulikult pole Astrid Kannel poliitik, aga ta töötab siiski Eesti Rahvusringhäälingus, mis peab taotlema maailmavaatelist erapooletust ja neutraalsust. Žirinovski stiilis võrdlused ei tohiks olla omased ERRile. Sarnast stiili on ka varem ERRis ette tulnud.

Rääkides „toimetuse baaskonsensusest” – siis juhiti mu tähelepanu Astrid Kanneli sotsiaalmeedia postitusele, kus ta kirjeldab üht labast kommentaari, mille sai pärast intervjuud ja seal kiidavad mitmed tema kolleegid ning ajakirjanikud tema stiili ning küsimusi. Ei jää muljet vähimastki nentimisest, et milleski võidi eksida. Selline kõlakoda meenutab pigem ringkaitset ja enesekriitika madalat läve – soovitaks siiski vahel palki enda silmas näha, enne kui pindu teiste silmadest otsima tõtatakse. 

Loodetavasti suudab ERR oma tegevuses teha korrektuure, esimese juhtumi puhul on seda selgelt näha, et kajastused on operatiivsed ja tõenäoliselt sellist eksimust endale enam ei lubata. Avalikõigusliku meedia ajakirjanikud peaks mõistma oma tähtsust partnerriikidega suhtlemisel. Astrid Kanneli intervjuu osas mu lootused kahjuks nii suured ei ole, kuid mine sa tea, äkki siiski suudetakse kvaliteeti sisuliselt tõsta ja ka keerukaid küsimusi väärikalt küsida, mitte naeruvääristades oma intervjueeritavat.