Kuigi Lauri Hussari ülehüppamine Eesti 200 nimelisse provokatsiooniparteisse heidab tõsist varju tema ausameelsusele ja Postimehe sõltumatusele, avab see ühtlasi Postimehele suurepärase võimaluse korraliku peatoimetaja leidmiseks ja seeläbi arvestatavaks tervenemiseks, leiab oma repliigis Varro Vooglaid.
Postimehe peatoimetaja Lauri Hussari rabedad reaktsioonid küsimusele, miks ta ei julge Objektiiviga avalikku debatti pidada, vaid kinnitavad, et tema näol on tegu mehega, kellele meeldib turvaliselt distantsilt oponente rünnata, ent kes lähivõitlusse astuda ei julge, tõdeb Varro Vooglaid.
Saates "Fookuses" tuleb juttu Eesti 200 suhtekorraldaja Andreas Kaju poolt Postimehes vihjamisi õhku visatud ideedest, mille kohaselt tuleks Objektiivi suunal välja näidata karmust, enne kui pole liiga hilja: tuleks kaaluda, Objektiivi kinnipanemist ja toimetuse maalt väljasaatmist.
Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar lükkas tagasi kutse tulla Objektiivi toimetusse arutama Postimehe poolt Objektiivi vastu välja paisatud süüdistusi, põhjendades seda väitega, nagu poleks Objektiivi suguses meelsusportaalis ajakirjanduslik debatt võimalik.
SAPTK juhatuse liige Varro Vooglaid pani kirja punktid, mida ta sooviks näha parteide valimisprogrammides.
Suhtekorralaja Andreas Kaju rääkis täna Postimehes Objektiivi valetamises süüdistades mitmet puhku otsest valet, kirjutab oma vastulauses Varro Vooglaid.
Postimehe rünnak Objektiivi vastu kordab tuttavat mustrit: rünnatakse üldistavate väidetega, Vene kaardiga häbimärgistades ja kordagi faktidega põhistatud tõestusi toomata.
Surmakorinais Vabaerakonna endise juhi ja praeguse riigikogu liikme Andres Herkeli näol on tegu musternäitega põhimõttelagedast poliitikust, kellele tõde ja au ei maksa mitte midagi – maksab vaid see, et olla oma arvamustega nö õigel poolel ehk seal, kus näib parasjagu kasulikum olla, kirjutab Varro Vooglaid vastulauses Herkeli kriitikale.
Ühiskonna tuumikväärtusi – perekonda, abielu, iseseisvuse ja suveräänsuse ideaale, sõna- ja südametunnistuse vabadust – ründav ja ümber määratleda püüdev poliitiline nomenklatuur on oma tegevuse ja tegematajätmistega esile kutsunud ühiskondliku lõhenemise, mille sarnast pole nähtud kogu taasiseseisvuse perioodi jooksul.
President Kersti Kaljulaid mõistis teravas toonis hukka Indrek Tarandi provokatsioonile jalahoobiga reageerimise, ent tal ei ole öelda üht ainsatki kriitilist sõna Eesti 200 liikmete suunal, kes kasutasid oma väikest last küünilise ja potentsiaalselt väga tõsiste tagajärgedega poliitilise provokatsiooni elluviimiseks.
