Kuidas mõista valitsuse püüdlusi kaitsta sündimata inimeste tervist olukorras, kus see sama valitsus rahastab igal aastal sadade tuhandete eurode ulatuses tuhandete sündimata laste abordi teel tapmist?
Nagu minu hiljutisest kogemusest nähtub, ei võimalda nn peavoolumeedia kaugeltki mitte kõigi seisukohtade kuuldavaks tegemist. Kas sellises olukorras on aus ühiskondlik arutelu võimalik?
Kui me moodustame rahva ja kultuuri, ei tohi me oma esiisade traditsioone ja nende aluseks olevaid kõlbelisi tõdesid häbeneda ega kõrvale heita. Vastupidi, peame nende üle uhked olema ja neid kaitsma.
Avalike institutsioonide pühadekaardid on suurepäraseks väljenduseks ajastu vaimust, mis oma traditsiooni-vaenulikkuses muutub pahatihti lausa karikatuurseks.
Tihti räägitakse vabadusest kui meie kalleimast varast ja olulisimast väärtusest. Samas ei osata aga sageli vastata, mida vabadus endast üldse kujutab. On see tõesti vaid võimalus teha ükskõik mida? Kindlasti mitte.
Kaarel Tarand on pannud kirja otsekohese anti-religioosse manifesti, milles kutsub üles leppimatule religioonivastasele võitlusele. Tekib küsimus, kas siin pole mitte tegu vaenu õhutamisega?
Nagu tavaks saanud, räägitakse lastekaitsepäeval kõigest muust kui meie aja ülekaalukalt kõige sügavamast inimõiguste rikkumisest – sündimata laste massilisest riiklikult rahastatud tapmisest.
Püüdlus kaitsta suveräänsust ja kristlikke ühiskonnakorralduslikke põhimõtteid on toonud Ungari valitsuse peale vasakliberaalide viha ja rünnakud. Millised on nende rünnakute tagamaad?
Endise õiguskantsleri, hr Allar Jõksi juhtimisel otsitakse sel nädalal vastust küsimusele, mida pidada Eesti parimaks ja halvimaks seaduseks. Siin on käidud välja loomuseadusel põhinev seisukoht.
Eestis sünnib juba paarkümmend aastat järjepidevalt sedavõrd vähe lapsi, et iga järgmine põlvkond on eelmisest ligi kolmandiku võrra väiksem. Seetõttu ähvardab Eesti rahvast hääbumine.
