Foto: Hippopx

Texase Avalike Poliitikate Sihtasutuse rahvuslike algatuste asepresident Chuck DeVore kirjutab portaalis The Federalist, et ühiskonna kinnipanekutega on suurendatud majanduslikke kannatusi, kasvanud on enesetappude arv, takistatud on aga elupäästvate raviviiside ja ravimite katsetusi.

Ameerika Ühendriikide valitsuse vastus Covid-19le on üldiselt olnud üks suur läbikukkumine. Teatraalne? Jah, vaadake kasvõi New Yorki osariigi kuberneri Andrew Cuomo Emmy auhinda. See on olnud kindlasti ka sümboolne. Kuid pole olemas mingit tõestust, et ühiskonna kinnipanekutega oleks saavutatud midagi muud kui suurendatud majanduslikke kannatusi, enesetappude arvu ja takistatud elupäästvate raviviiside ning ravimite katsetusi.

Kui arvata välja eelmise presidendi Donald Trumpi algatus kiirendada Warp kiirenduse programmi (Operation Warp Speed) kaudu Covidi vaktsiinide uuringuid, heakskiitmist ja turuletoomist ning piiriregulatsioonide kaudu viiruse leviku piiramine (mille Joe Biden on tühistanud), siis millistest muudest poliitikatest on objektiivselt midagi kasu olnud? 

Eelmise aasta maikuus ma vaatlesin Federalistis osariikide kaupa töötute arvu kuni aprillikuuni, kasutades töö kaotamist näitena, millist kahju valitsuse poolsed sulgemised kaasa toovad ja leidsin juba toona, et ühiskonna sulgemistel pole mingit mõju “viirusele, mis paistab olevat lahti pääsenud nõtrade laboriprotseduuride tõttu Hiina Wuhani laborist”. Samuti osutasin ma statistilisele seosele osariikide ühiskondliku transpordi sõltuvuse ja suurema surmade arvu vahel.

Kas üks aasta hiljem on midagi muutunud? Mida andmed näitavad? Kas midagigi näitab, et liikumispiirangutest ja sulgemistest on mingit tolku?

Vaatame andmestikku

Osariikide eratööhõive andmestikku alates jaanuarist kuni detsembrini 2020, mis on viimane kuu mille kohta on olemas sellekohased andmed, saab kasutada näitena kui karmid valitsuse korraldused võeti kasutusele viiruse leviku takistamiseks. Need andmed näitavad suletud restorane ja pereettevõtteid, hävitatud elusid ja sääste. 

Teoorias oleks see häda ja viletsus pidanud vähendama Covidi surmade arvu. Seda meile räägiti ja me püsisime kuulekalt kodus. Kuid andmed näitavad, et osariikides, kus toimus kõige kohutavam töökohtade hävitamine, polnud sellest Covidi surmade järele otsustades mitte mingisugust kasu. Graafiliselt näeb see välja järgnevalt:

Covidi surmade arv 100 000 elaniku kohta 8. märts 2021. aasta seisuga/osariikide eratööhõive muutus jaanuar–detsember 2020. Kastis: Osariikide tööhõive pildil – mis näitab sulgemiste määra – ja Covidi surmade vahel pole seost.
Graafik: Chuck DeVore, Texas Public Policy Foundation

Teiene peavoolumeedia järjepidevalt korratud Covid-19 kajastuse väide oli, et vabariiklaste osariigid tapavad oma kodanikke. Taas näitavad aasta ajaga kogunenud andmed, et osariigi vabaduste määra, nagu seda mõõdab Fraseri Instituut oma igaaastases Põhja Ameerika majandusliku vabaduse uuringus, ja Covidi surmade vahel pole mingit seost.

Covidi surmade arv 100 000 elaniku kohta 8. märts 2021. aasta seisuga/osariikide vabaduse indeks. Kastis: osariikide poliitilise kliima ja Covidi surmade vahel pole mingit seost.
Graafik: Chuck DeVore, Texas Public Policy Foundation

Kuid teatud korrelatsioon on möödunud aasta majandusvabaduse ja tööturu tugevuse vahel, kuigi selle juures tuleb tähele panna, et seos osariikide tasandi vabaduste ja töökohtade loomise vahel on osa pikaajalisemast trendist, mida Covid-19 ei muutnud.

Osariikide vabaduse indeks/osariikide eratööhõive muutus jaanuar–detsember 2020. Kastis: korrelatsioon osariikide tööhõive pildi ja nende Vabaduse indeksi vahel.
Graafik: Chuck DeVore, Texas Public Policy Foundation

Kaevates sügavamale andmestikku näitab regressioonanalüüs, millega otsitakse osarikide Covid-19 surmade arvu ja viie muutuja – ühistranspordi kasutamine, eratööhõive muutus, majanduslik vabadus, 65-aastaste ja vanemate osakaal elanikkonnast ja ülekaaluliste täiskasvanute osakaal elanikkonnast – omavahelist korrelatsiooni, leiab nende vahel ainult nõrga seose (korrigeeritud R2 0,19). Selles korrelatsioonis on on tähtsad ainult kaks muutujat: ühistranspordi kasutamise osakaal (P-väärtus 0,001) ja levinud ülekaalulisus (P-väärtus 0,009).

Viidatud andmed osutavad, et viirus käib oma rada hoolimata piirangute ja sulgemiste rangusest. Sellega ei taha ma öelda, et valitsuste tegevus oleks mõttetu. Trumpi valitsuse kiirkorras vaktsiinide turuletoomine paistab olevat säästunud paljude inimeste elusid – eeldades muidugi, et vaktsiinist on midagi kasu ka muteerunud viiruste puhul.

Rangemate piirangutega osariikides ei olnud vähem surmasid

Kui eelnev makromajanduslik analüüs ei olnud veenev, siis olemas on hulgaliselt ka eelretsenseeritud uuringuid, mis väidavad sama. Näiteks Ionannidis, Bhattacharya jt järeldasid Euroopa Kliiniliste Uuringute Ajakirjas (European Journal of Clinical Investigation) avaldatud uuringus “me ei leidnud mitte mingisuguseid märkimisväärseid kasulikke mõjusid juhtumite arvule karmimate NPI-de (nonpharmaceutical interventions; mittefarmatseutiliste sekkumiste), nagu kohustuslikud kodus püsimised ja ettevõtete sulgemine, tõttu”. 

Seega, kui pole mitte mingisugust statistiliselt määravat vahet viiruse surmade tulemustes New Yorki kuberner Andrew Cuomo 11,9 protsendi suuruse eratöökohtade kaotuse, California kuberneri Gavin Newsomi 8,3 protsendi, Texase kuberner Greg Abbotti 3,7 protsendise ja Florida kuberneri Ron DeSantise 5,1 protsendi suuruse töökohtade kaotuse vahel, siis on mõistlik majandus taas avada ja samal ajal kaitsta kõige haavatavamaid ühiskonnagruppe.

Viimaks, tähelepanuväärse näitena meie poliitikute kaduvusest auhinnata läbikukkumisi, võib välja tuua, et rohkem kui 90 protsenti 1,9 triljoni suurusest Joe Bideni majanduse elavdamise programmist ei ole seotud Covidiga. 350 miljardi dollariga sellest röögatust kulutuste paketist päästetakse näiteks neid osariike ja kohalikke omavalitsusi, mis tegid ise oma majandustele kõige rohkem kahju, millega nad ei saavutanud elanikkonna tervisele mitte mingisugust mõõdetavat kasu.

Majandushariduse Sihtasutus (Foundation for Economic Education) märgib: “Bideni pakett kulutab enam kui kaks korda rohkem raha pankrotis demokraatide osariikide päästmiseks kui rahvatervisele.” Kui samas tuleb tõdeda ka seda, et nimetatud “taastepaketi” eesmärgiks on raha kulutamine, mitte rahvatervis.

Toimetas Karol Kallas