Eestil on suur šanss ehitada esimese riigina maailmas üles teaduslik demokraatia, kus ei kahelda usus teadusesse, kirjutab Reval Universiteedi teadusliku demokraatia professor ning Objektiivi eri- ja üllatuskolumnist Kustav Kaan (erakond Eesti 2084).
Eesti rahvas on juba tuttav teadusliku ateismiga ja teadusliku kommunismiga. Need teaduslikud distsipliinid küpsesid arenenud sotsialistlikus ühiskonnas. Tõsi, kommunismiga ei läinud Nõukogude Liidus kõige paremini. Kuid see ei tohiks heidutada teaduspõhise ühiskonnakorra ülesehitajat.
Mõistega „teaduslik demokraatia" tähistame niisiis ühiskonnakorda, mis on vormilt demokraatlik, ent sisult teaduslik. Teaduse asendamatuses võisime veenduda hiljutise ülemaailmse pandeemia ajal. Teaduse usaldamine kujunes arenenud ühiskondade muinasjutuliseks edulooks. Täiesti õigustatult võisid kõik need, kes oma õla alla panid, nautida demokraatlikke vabadusi. Nii peabki olema teaduslikus demokraatias – isikuvabadused ja teaduse usaldamine käivad käsikäes.
Seevastu teaduseeitajad ei peaks saama teaduslikus demokraatias vabalt ja karistamatult oma jonni ajada. Teadusvastaseid populiste võimust eemal hoidvad sanitaarkordonid on teadusliku demokraatia esimene kaitseliin. Edasi tuleb välja arendada range faktikontrolli institutsioon, mis suudab kontrollida kõiki fakte, ning kehtestada mõjusad karistusnormid teaduslike faktide avaliku ja eraviisilise eitamise eest. Kusjuures teo eraviisiline iseloom peaks olema karistust raskendav asjaolu.
Millegipärast arvatakse, et teaduse eitamine on ohutu ja kaetud sõnavabadusega. See ei ole nii. Näiteks kliimafaktide eitamine võib viia raskete tagajärgedeni, mida tunnevad omal nahal noorte põlvkonnad, rääkimata jääkarudest ja pingviinidest, kes sõna otseses mõttes upuvad supiks soojenenud merre, kliimaeitajate jalajälg seljal.
Teaduslikus demokraatias tagatakse kõik vabadused neile, kes usaldavad teadust. Neil võimaldatakse vabalt ringi liikuda innovaatilises 15-minuti linnas, neid premeeritakse talongidega, millega saab eripoest osta kõrge toiteväärtusega maitsvat putuktoitu, ning neil võimaldatakse kord elus minna koos perega lennureisile. Olulisel kohal on ka seksuaalse enesemääramise vabaduse igakülgne laiendamine. Need väljavaated aitavad kaasa õige kodanikuhoiaku väljakujunemisele ning motiveerivad panustama teadusliku demokraatia ülesehitamisse.
Kaasamine on teaduslikus demokraatias oluline märksõna. Keegi ei söanda vaielda tõsiasjaga, et elektroonilise hääletamisega on Eesti kogu maailmale eeskujuks ning juba leidub ka riike, mis on seda eeskuju järginud. Loogiline on järgmise sammuna sisse viia mobiiltelefoniga hääletamine. Niisamuti tuleb lastele, kes lõppude lõpuks esindavad meie planeedi tulevikku, anda valimisõigus. Kuid sellega ei tohi piirduda. Tuleb minna palju kaugemale – demokraatliku valiku tegemine tuleb viimaks täielikult usaldada tehisarule, mis arvutab välja kohad parlamendis ja kohalikus volikogus, lähtudes ühiskonna ja kogu planeedi ees seisvatest ülesannetest. Teadus välistab juhuslikud populistlikud tõmblused. Toksiline perepoliitika ja võõraviha ei naase enam kunagi poliitikute agendasse.
On fakt, et teadus teeb õnnelikuks. Mida küpsem ja arenenum on teaduslik demokraatia, seda õnnelikumad on materiaalsete asjade ja poliitiliste valikute koormast vabastatud inimesed. Teaduslikus demokraatias tähendab rahulolematus eelkõige meditsiinilist diagnoosi ja hätta sattunud kodanikule tuleb appi teadus, mis ravib ta terveks.
Eestil on kõik võimalused esimese riigina maailmas üles ehitada teaduslik demokraatia. Me oleme ajaloos tuntud ülimalt progressiivsete vaadetega innovaatilise rahvana. Pime keskaeg, mil teaduse üle prevaleeris piibliusk ja inimeste eluvalikuid piiras ahistav kirikumoraal, katkestas meie eduloo, kuid me tõusime jalule ja taastasime oma usu teadusesse. Õigete poliitiliste valikute korral ja karistusseadustiku abiga ootab meid ees helge tulevik.
Professor Kustav Kaani mõttelendu toimetas Veiko Vihuri