Genotsiid, mis on kõigil jalus

Kaader ISIS-e videost, mis kujutab Islamiriigi võitlejaid hukkamas Liibüas röövitud Etioopia kristlasi. Avaldatud 19. aprillil 2015. Reuters/Scanpix

Kolumnist Roland Tõnisson kirjutab kristlaste vastu suunatud genotsiidist, millest Lääs ei soovi eriti midagi teada, kuid samuti veel ühest genotsiidist, mis hävitab eurooplaste vaimu- ja elujõudu.

Kristlik maailm liigub vastu oma olulisimale ajale kirikuaasta jooksul – Suurele Nädalale, mil meenutame Kristuse kannatamist, ristisurma, ülesäratamist. Ülestõusnud ja oma järgijatele ilmunud Jeesus pani aluse kogudusele, Kirikule mis on nüüdseks levitanud Sõna Valgusest ja pääsemisest pea kõigile maailma rahvastele ja vaid kõige sügavamas džunglis elavad hõimud, kes muust maailmast midagi ei tea, on jäänud kõrvale evangeeliumist ehk Heast Sõnumist.

Tänapäeval võib vabalt avaldada oma arvamust usuküsimuste vajalikkuse üle. Meil on mitmesugused vabadusi ja iga kodanik võib neid nautida. Ka selliseid, mis tema hingelegi kahju teevad. Kohustuste osas on inimesed, muidugi, valivamad.

Neid sõnu vabariigi aastapäeva hommikul kirjutades on hea võtta toeks Toompeal riigilipu heiskamisel kuuldud lõiku “Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele”, olulisest tekstist, mis kuulutati maha 1918. aasta 23. veebruaril Pärnus:

  1. Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja politilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.
  2. Vabariigi piirides elavatele rahvuslistele vähemustele, venelastele, sakslastele, rootslastele, juutidele ja teistele kindlustatakse nende rahvuskultuurilised autonoomia õigused.
  3. Kõik kodanikuvabadused, sõna-, trüki-, usu-, koosolekute-, ühisuste-, liitude- ja streikidevabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduste alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.

Eesti Vabariik täitis neid lubadusi hästi ning meie maal elavad inimesed ei võinud kuidagi öelda, et riik oleks oma sõnu söönud. Rahvus- ja kultuuripoliitikast sai ennesõjaaegsel väga lühikesel perioodil iseenesest mõistetavus, mille olemasolu ei osatud toona mitmete poolt vääriliselt hinnata.

Ka tänasel päeval ei oska me vääriliselt suhtuda sellesse priiusesse, mis meil on. Keegi arvab, et Eesti Vabariik peab just nimelt nende rahvusrühmale kandikul kõik ette kandma ja lugema soove silmist. Keegi arvab, et vabaduse nimel peab Eesti Vabariik legaliseerima kõik, mis mõningate väärastunud loomus välja mõtleb. Selline kriitika ei ole kuidagi kohane, sest oma võimalusi arvestades on riik teinud väga palju selle nimel, et tema elanikud, ka mittekodanikud, võiksid siin end tunda nagu kodus. Kuigi nägemus inimese vabadusest ja kohustustest on jõudnud tugevasti muutuda, eriti viimase paari dekaadi jooksul.

Ka rahvusvahelistel organisatsioonidel on põhikirjalised kohustused. Kui mõelda praeguse aja suurima genotsiidi – Aafrika ja Lähis-Ida kristlaste tagakiusamise peale – siis ei saa öelda, et maailmaliidrid teeksid oma tööd. Kuigi Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee võttis 2011. aasta jaanuaris vastu resolutsiooni “Kristlaste olukorrast religioonivabaduse valguses” ja 13. märtsil 2015 tehti Genfis ÜRO inimõigusi käsitleval 28. istungil 65 riigi ühisavaldus “Kristlaste ja teiste kogukondade inimõiguste toetuseks, eriti Lähis-Idas”, ei ole neist olnud mitte mingisugust reaalset kasu. Samamoodi oli hambutu ka ÜRO tõdemus, et Rwandas toimuv on genotsiid. Ühise seisukoha väljatöötamine ei võtnud iseenesest palju – mitte kahte aastatki. Selle kibeda tööperioodi iga päeva jooksul tapeti aga tuhandeid inimesi, ilma et kedagi oleks sellise teguviisi eest maapealse kohtu ette viidud.

On muidugi palju loota, et paberite tootmisega võiks maailmas midagi muuta, kui otsuste ja seisukohtade taga ei ole tegusid. Massimeedia eelistabki vaikida Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja Aasias toimepandavast genotsiidist. Alternatiivmeedia vastavasisulisi teateid torpedeeritakse, nimetades neid desinformatsiooniks. Sada aastat tagasi kui Türgi mõrvas umbes poolteist miljonit armeenlasest kristlast, leidis see ometigi kõlapinda ning keegi ei nimetanud toimuvat Türgi riigi regionaalpoliitiliseks reformiks.

Asjade oma nimega rääkimine on äärmiselt oluline.

Ajal, mil kristlasi tapetakse perekondade ja suguvõsade kaupa, aetakse minema oma kodudest, sunnitakse lahti ütlema oma usust, purustatakse kirikuid, tähendab kristlaste genotsiidist ainult rääkimine ometigi kaasosalisust. Vaikimine aga on kuritegelik.

Pakistanis võib inimese tappa, kui tema kodust leitakse Piibel või kristlikku sümboolikat. Enim vaenatakse kristlasi peale Pakistani veel Süürias, Iraagis, Jeemenis, Saudi-Araabias ja Afganistanis. Lääneriikide vägede kohalolek ei ole taganud kohalike kristlaste julgeolekut. Euroopa ja USA ei ole lillegi liigutanud selle heaks, et nende poolt ülalpeetavad režiimid selles osas midagi ette võtaksid. See ei ole lääneliitlaste poliitiliste juhtide prioriteediks.

Iraagis, kus 2003. aastal elas umbes poolteist miljonit kristlast, on neid nüüdseks järgi jäänud umbes 150 000.

Süürias elas 2012. aastal 2 miljonit kristlast. Paari järgneva aasta jooksul hävitati sadu kirikuid, umbes 600 000 kristlast on olnud sunnitud põgenema.

Pakistanis võib aastast 1986 kehtiva “jumalapilkamise seaduse” alusel surma mõista inimese, kelle kodust leitakse näiteks Koraani põletatud lehekülgi. Fabritseeritud tõendusmaterjale ei uurita just eriti süvenenult.

Väga keeruline on kristlaste olukord ka Nigeerias, Somaalias, Sudaanis, Alžeerias, Liibüas ja Eritreas. Mõnevõrra on paranenud olukord Egiptuses, ent sealgi ei ole kõik piirkonnad turvalised. Araabia kevad, Muslimi Vennaskonna ja president Muhammad Mursi võimuletulek (president aastatel 2012–2013) oleks äärepealt toonud kaasa pogrommid.

2013. aasta sügisel, kui vabastati islamisõdalaste käest varem enamasti kristlastega asustatud Sadadi linn Süürias, leiti sealt 45 kristlaste surnukeha, kellel olid pead maha raiutud.

Kristlaste vastu on astunud ka radikaalsed India hinduistid. Catholic Secular Forumi (CSF) andmetel jälitati usu pärast 2013. aastal umbes nelja tuhandet kristlast, kellest 7 tapeti.

Teavet toimuva kohta saab üldsus sellistelt organisatsioonidelt nagu “Avatud uksed” (Open Doors), “Abi kirikutele” (Aid to the Church in Need), “Rahvusvaheline kristlik solidaarsus” (Christian Solidarity International), “Kristofoobia observatoorium” (Observatoire de la Christianophobie). Ühendriikides asuv Gatestone Instituut esitab kord kuus kristlaste tagakiusamisega seotud teavet. Katoliiklik agentuur Fides ning protestantlikud Barnabase Fond ja International Christian Concern tegelevad samuti infokogumisega.

Kirikujuhtide häält Lääne poliitikud ei kuula. Ka Eestis kuuleme me iga päev haledaid lugusid rassistide pärast “kannatavatest vähemustest”. Sellega, et iga päev mõrvatakse sadu, võimalik et ka tuhandeid kristlasi, ei vaeva ennast praktiliselt ükski Eesti poliitik. Võimukoalitsioon on mures oma isikliku renomee tõstmise pärast väljaspool Eesti piire ja ristiinimeste probleemidega ei ole võimalik selles asjas profiiti tõsta. Nii ongi kristlaste kaitsmine jäänud kristlaste enda kanda.

Nii kummaline kui see ongi, ei saa hävinev Lähis-Ida kristlaskond loota progressiivse, väidetavalt inimestest hooliva Euroopa ja Ameerika Ühendriikide peale. Ainus suurem riik, kellele läheb teema korda, on tagurlikuks ja inimvaenulikuks nimetatud Venemaa. Seal kajastatakse toimuvat riigimeedias ning välisministeeriumi teadetes ja üritatakse ka poliitilisi leppeid tehes võtta arvesse Lähis-Ida kristlaste huvisid.

Nii peavadki siis ristiinimesed ise hakkama saama, lootmata nende paljude organisatsioonide ja riikide liitude peale, kes end on kõvahäälselt inimõiguste kaitsjaks kuulutanud, ent ei liiguta tegelikult sõrmegi. Fond International Christian Concern viib praegu projekte läbi enam kui 140-s riigis koostöös kohalike õiguskaitsjatega. “Rahvusvaheline kristlik solidaarsus” tegutseb Iraagis ja Süürias, kuhu lääneriigid oma nina ei pista. Ka tuntud Billy Grahami fond osutab represseerituile jõukohast abi.

Inimlikkus ei tunne aga piire. Hiljuti põgenes vangistusest ISIS-e poolt röövitud katoliku preester Jack Murad. Enne islamisõdalaste tulekut oli ta austatud ka muslimite seas ning need jätkasid tema abistamist vangistuseski. Enne seda, kui Süüria riiki hävitama asuti, elasid kristlased ja moslemid siin suhtelises üksmeeles, ning riik püüdis hoida olukorda stabiilsena.

Tänapäeval pannakse umbes 60 riigis toime kristlaste vaenamist. Küll mitte igal pool samal määral ja põhjusel. Mehhikos jäävad sõnakad vaimulikud ette narkokartellidele, Kolumbias marksistlikele sissidele, Põhja-Koreas marksistlikule valitsusele. Valgustatud Euroopas ei puututa ristiinimeste tegemistesse, kui nad vaguralt moka maas hoiavad või oma valitsustele “halleluujat” laulavad.

Elame Eestis praegu suhteliselt heades oludes. Ent Euroopa muutub. Inimgrupid, kes tapsid kristlasi oma kodumaadel Lähis-Idas, on jõudnud Berliini, Brüsselisse, Stockholmi ja mujale. Kui meie valitsustel ongi ükskõik sellest, mis juhtub nendega, kelle käes ei ole naftamaardlaid ja muid maavarasid, siis loobutagu ometigi ükskord mentaliteedist “pärast meid tulgu või veeuputus”. On siililegi selge, et moslemite populatsioon surub praeguste tendentside jätkudes paari inimpõlve jooksul Euroopa põlisasukad opositsiooni nii demograafilises situatsioonis kui poliitilisel areenil.

Massiimmigratsioon tuleb peatada!

Euroopa rahvaste enesehävitamisele mõnuainete ja abortidega peab panema piiri!

Otsustajad töötagu välja perepoliitika, mis soodustab laste ilmale toomist ja nende ellu jätmist!

Eesti Vabariik on ellu kutsutud kaitsma Eestit ja sellel maal elavaid inimesi ning nende identiteeti.

See on tunduvalt keerulisem tee, ent ainuvõimalik, kui me soovime, et elame veel saja aastagi pärast peremeestena omal maal. Praegu toimuv on Euroopa Liidu juhtide genotsiid omaenda maade ja rahvaste vastu, sest nemad tapavad eurooplaste vaimu- ja elujõudu.

AITA OBJEKTIIVI MISSIOONIL JÄTKUDA!

Tee oma annetus kohe täna! Oluline on iga annetus, sõltumata summast!