Haagi kohus mõistis 11. septembril õigeks dementse patsiendi tapnud arsti, kuna kohtu hinnangul ei ole vaja eutanaasia sooritamiseks vaja enam patsiendi vahetut nõusolekut olukorras, kus ta pole suuteline seda enam andma. See pretsedenti loov kohtuasi on esimene sellelaadne riigis, mis dekriminaliseeris suremisabi osutamise 2002. aastal ning annab arstidele edaspidi vabamad käed dementsuse all kannatavate patsientide elu lõpetamiseks, kui nad on selleks haiguse varajases staadiumis oma nõusolekut väljendanud, vahendab LifeSiteNews.
Hollandis on alates eutanaasia dekriminaliseerimisest 2002. aastal arstide poolt tapetud enam kui 60 000 suremisabi soovinud patsienti, kelledest 15 olid selleks ajaks sügavalt dementsed, kuid varasemalt pole ükski juhtum kohtuasja algatamiseni viinud.
Hoolimata eutanaasia seadustamisest kehtivad selle eeldusena siiski kuus "ranget" tingimust, mille hulka kuuluvad näiteks sügava ja lootusetu kannatuse olemasolu ning objektiivse lootuse puudumine patsiendi paranemise osas. Kui eutanaasiat sooritav arst ei ole aga seaduse poolt kehtestatud tingimustest kinni pidanud, siis käsitletakse eutanaasiat endiselt mõrvana.
Doktor Catherina A. (68) juhtumi puhul tuvastas kohalik komitee, mille ülesandeks on läbi vaadata kõiki neile raporteeritud eutanaasiajuhtumeid, mitmeid probleemseid asjaolusid. Kõige häirivamaks osutus tõsiasi, et tema 74-aastane patsient oli juba liiga dementne, et suuta mõista, mida temaga tehakse ning et vanaproua hakkas arstile vastu, kui too talle surmava süsti tegi.
Patsient andis küll varasemalt eutanaasiaks nõusoleku, kuid tema tingimusi rikuti
Kui patsient oli oma 60-ndates, esitas ta kirjaliku palve eutanaasiaks, kuna ta oli pealt näinud, kuidas tema ema elas 12 aastat päriliku neurodegeneratiivse haigusega raviasutuses. Oma väga üksikasjalikes kirjalikes juhistes keeldus naine samasse olukorda sattumast ning palus "õigust" abistatud enesetapule, kui teda peaks sama haigus tabama.
Samas jäid tema kirjalikud juhised, mida patsient aastate jooksul ka korduvalt uuesti formuleeris, siiski mõneti selgusetuks, eriti arvestades järgnevaid sündmusi. Näiteks ei olnud ta nõus, et teda paigutatakse dementsete isikute jaoks mõeldud hooldusasutusse, nõudes, et teda eutaneeritakse juba enne seda. Ühes hilisemas juhises väljendas ta soovi jätta enne eutanaasiat oma sugulastega "väärikalt hüvasti" ning "otsustada ise, millal selleks õige aeg on kätte jõudnud".
Pärast seda, kui patsiendil diagnoositi 2015. aastal dementsus, halvenes tema seisund kiiresti. Esmalt hoolitses tema eest abikaasa, kuid haiguse süvenedes nõustus ta siiski veetma ühe päeva dementsiahaigete hooldekodus. 2015. aasta lõpus paigutati ta sinna püsivalt ning näiliselt ilma vastu vaidlemata.
Kui asutuse peaarst pakkus talle seal viibides tema abikaasa ja tütre nõusolekul välja algse eutanaasiasoovi täitmist, siis vastas ta korduvalt: "Ei, mitte veel."
Samas oli patsient desorienteeritud, lüües ennast vastu seinu ära ning karjudes kuni 20 korda päevas: "Ma tahan surra!" Ta ei tundnud ennast enam peeglist ära, tal puudus täielikult enesekontroll ning tema elupäevad lõpetanud arsti sõnul põhjustas ta oma käitumisega ka probleeme hooldekodus töötavatele arstidele ja õdedele.
Nendel asjaoludel otsustas hooldekodu peaarst Catherina A., kes on nüüdseks pensionile läinud, et on vaja patsiendi elu lõpetada, seda enam, et tema eutaneerimisega olid nõus ka patsiendi abikaasa ja tütar.
Arst täitis eelnevalt kõik seaduse poolt ette nähtud nõuded, konsulteerides näiteks ka kahe arstiga, kes on spetsialiseerunud eutanaasiasoovide hindamisele ning kes samuti nõustusid, et patsienti võib tappa. Samas ei küsinud arst aga nõusolekut patsiendilt endalt ning kohtu hinnangul talitas ta seejuures õigesti, kuna see oleks võinud patsienti "ärritada".
Patsiendile manustati rahusti, kuid ta hakkas sellest hoolimata oma elu eest võitlema
Saatuslikul päeval manustas Catherina A. patsiendile tema kohvi sisse segatud rahusti (mis pole seadusega ette nähtud). Vaatamata sellele ärkas patsient üles ning kui ta nägi lähenemas süstlaga arsti, hakkas ta jõuliselt vastu. Selle peale sekkusid patsiendi abikaasa ja tütar, kes hoidsid teda kinni, kuni arst talle surmava süsti tegi. Patsient suri seejärel kiiresti 22. aprillil 2016.
Nagu seadusega ette nähtud, kutsus dr Catherina A. seejärel kohalikud kohtueksperdid, kes registreerisid eutanaasia sooritamise ning määrasid kindlaks surma aja, et edastada andmed kohalikule hindamiskomisjonile, mis peab hindama iga eutanaasiajuhtumi nõuetekohasust.
Kuna patsient, kellelt oli röövitud võimalus enda tapmisega nõustuda või sellest keelduda, oli selgelt vastu hakanud, siis pidas kohalik komisjon vajalikuks tõstatada selle eutanaasiajuhtumi kohta mitmeid küsimusi ning viimaks otsustas Hollandi riigiprokurör juhtumi 2018. aasta detsembris kohtu ette tuua.
Kohus: puudub kohustus veenduda, kas tapetav soovib surra või elada
Arst õigustas enda teguviisi sellega, et kirjalikku eutanaasiasoovi võib täita juhul kui selgelt määratletud tingimused on täidetud ning et see kehtib isegi raskekujulise dementsusega patsientide puhul. Tema väitel oli täiesti kasutu patsiendilt tema arvamust küsida, kuna ta ei olnud enam võimeline seda mõistuspäraselt väljendama.
Haagi kohus nõustus arsti seisukohaga täielikult, leides oma õigeksmõistvas otsuses, et "puudub seaduslik kohustus määrata kindlaks patsiendi hetkeline soov elada või surra", kuna piisab täielikult sellest, kui surmasoov on minevikus "selgelt ja tõsiselt" väljendatud.
Kohtu hinnangul ei ole seega vajalik enam patsiendi endaga tema tapmise osas nõu pidada, vaid arst peaks sellistel puhkudel "langetama otsuse patsiendi ravitoimiku ja konkreetse olukorra põhjal" ning samuti konsulteerima patsiendi lähedaste ja endiste hooldajatega.
Kohus leidis ühtlasi, et tõsiasi, et patsient vastupanu osutas, on antud juhul ebaoluline, sest ta ei olnud nagunii võimeline olukorda mõistma.
Kuigi patsiendile eelnevalt rahusti manustamine ei ole küll seadusega ette nähtud, leidsid kohtunikud, et kui see on vajalik eutanaasia sooritamiseks "patsiendi jaoks kõige mugavamal viisil", siis hinnatakse eutanaasiat sellisel juhul endiselt "hoolikalt" läbi viiduks, eriti olukorras, kus "rahutuse, ärrituse või agressiooni" esinemine on ootuspärane.
Kohtunikud väljendasid ühtlasi avalikult kahetsust selle üle, et dr Catherina A., kes oli toiminud "kohusetundlikult", et täita kõiki hoolikaid eutanaasia sooritamise tingimusi, üldse kohtu ette tiriti ja selle protsessi läbi pidi elama. Tähelepanuväärne on ka tõsiasi, et kuigi prokuratuur otsustas Catherina A. vastu kohtuasja algatada, tehti kohe alguses selgeks, et tema karistamist selle raames ei nõuta. Hetkeseisuga ei ole Hollandi Riigiprokuratuur ka otsust edasi kaevanud.
Rõõmustatakse suurema juriidilise selguse üle
Kohalik eutanaasia hindamiskomisjon, mis soovis selliste eutanaasiajuhtumite jaoks suuremat juriidilist selgust, suhtus kohtu otsusesse soosivalt, kuna see aitab neil edaspidi oma hinnanguid "õigesse konteksti asetada", selmet patsiendi eelnevatele juhistele keskenduda. See annab ühtlasi arstidele edaspidi selliste eutanaasiajuhtumite korral suurema kindlustunde, et dementse patsiendi tapmisele ei järgne tülikaid kohtusekeldusi. Ka peavoolumeedia näib sama seisukohta jagavat ning kõigest käputäis poliitikuid mõistis kohtuotsuse hukka.