Andestus vanematele. Foto: Bigstockphoto

Oleme haavatavad ja seeläbi on katki ka rahvas ja ühiskond. Me nõuame teistelt palju ja endalt mitte midagi. Oleme solvunud paljude inimeste peale, oskamata andestada. Kuid andestamine pole lihtsalt moodus emotsionaalse pinge mahavõtmiseks, vaid ka moraalne ülesanne ja tegelikkuses ka tee vabanemisele, mõtiskleb Igor Lunev väljaandes Pravoslavie.

Elas inimene, nagu inimene ikka. Muretses ja oli kurb ning tundis korraga: suur osa tema kurvameelsusest on põhjustatud vanemate käitumisest tema suhtes või tema juuresolekul. Võimalik, et ta mõtles sellest ka varem, võib-olla aga jäi silma teadlaste selgitus antud küsimuses.

Tõsi ta ju on, et vanemad ei osutanud ühes asjas mõistmist, teises asjas näitasid üles mõnda teistsugust saamatust. Ja nüüd „olen ma selline, nagu olen.“ Kuidas üles kasvasin, selline olen – see aga, kes üles kasvas, on haige ja jätkab oma valulikku eksistentsi. „Kuidas nii juhtus? Teie olite ju täiskasvanud, tugevad ja kogenud, mina aga pisike! Te oleksite pidanud minu eest hoolt kandma, aga ei kandnud. Te oleksite ju pidanud teadma! Teie pärast on minu elutee nii kõver! Teie pärast saatsin ma korda tegusid, mida meenutades võpatan. Teie pärast ei laabu mul mitte miski …“

Erinevatel inimestel väljendub tema loomus erinevalt – kellegi meel läheb mustaks pisiasjade pärast, keegi on traumeeritud millegi tõeliselt tõsise, ent sotsiaalselt vastuvõetava tõttu. Keegi on elanud üle sellise õuduse, et rääkidagi on sellest hirmus. Ent kuhu oma tunded panna? Nii näemegi solvunuid, kes ei soovigi solvajatele andestada, ent solvumisega elada on neil ka raske.

Õppimine teiste inimeste kaudu

Jumal seab sageli nii, et inimesed õpiksid teiste inimeste kaudu. Näide: inimene piinleb vanemate korda saadetud ebaõigluse pärast, ent juba kasvavad omad lapsed ja esitavad talle pretensioone. Selgub, et ka neil on solvumisi ja sageli isegi väga põhjendatult. Mille üle siin imestada? Sageli võetakse ju täiskasvanuks saades üle käitumismudelid oma vanematelt ja ka vead koos nendega.

Lapsed esitavad pretensioone, aga sina oled siiralt häiritud. Isegi mitte selle pärast, et „muna kana õpetab,“ vaid millised kõrgeid nõudmisi sulle esitatakse. Kas siis sina ei võigi eksida nagu igaüks teine? Ja ka sinul on ju needsamad lapsepõlvest pärit psühholoogilised traumad, mille tõttu sa ei suuda olla ideaalne lapsevanem.

Meie ajal on kombeks pöörata tähelepanu perekonnaelu kõige erinevamatele aspektidele ja üldiselt tundub see mulle õige tendentsina – peame õppima olema üksteise suhtes tähelepanelikumad. Ent nagu sageli on, leiduvad sellel tendentsil ka ebaterved kõrvalnähud. Üheks neist on kõrgendatud nõudmised oma vanemate suhtes. Kui lugeda sotsiaalmeedias sellekohaseid artikleid, postitusi ja isegi kommentaare, võib jääda mulje, et kaasaegne lapsevanem peab olema nii pedagoog kui psühholoog, edukas karjääriinimene ja sünnipärane lapsehoidja ning üleüldse ta muudkui „peab ja on kohustatud“… Kõik need nõudmised on nii kõrged, et isegi kahekesi neid täita on keeruline. Kui lapsi tooksid ilmale vaid sellised paarid, kes vastavad kõigile neile nõuetele, sureks inimkond peagi välja. Kui aga võtta vastu seadus, et lapsevanemaks võib olla ainult inimene, kellel puuduvad psühholoogilised traumad, ei sünnitaks ega sigitaks keegi.

Siis, kui su lapsed on sirgunud piisavalt, et esitada selliseid pretensioone, meenuta oma solvumisi oma vanemate suhtes ja mõtle: kas nendel, sinu vanematel, ei ole psühholoogilisi traumasid, sealhulgas lapsepõlvest? Ilmselgelt on. Kustkohast on need pärit? Tulid kaasa pärandina eelmistelt sugupõlvedelt. Arvan, et kui süveneda põhjalikult psühholoogiliste traumade ajalukku, jõuame välja Aadama ja Eevani.

Langenud maailm ja väljapääs

Ei ole selles ilmas inimest, kes oleks kasvanud ilma traumadeta, ilma ühegi veata kasvatamisel. Selline on see langenud maailm – me ei suuda olla teisi traumeerimata. Ent Jumal osutab meile ka ravimit – võimalusele ja isegi vältimatule vajadusele andestada. Selgub, et andestamine ei ole lihtsalt moodus emotsionaalse pinge mahavõtmiseks, vaid ka moraalne ülesanne. See võib tunduda karmi imperatiivina, ent tegelikkuses on see tee vabanemisele. Üks ei soovi andestada, teine on koguni veendunud, et on olemas selliseid asju, mida andestada ei tohi. Keegi on valmis andestama vaid juhul, kui liigateinu esitab vabanduse või kas või oma käitumisega osutab kuidagi kahetsust. Aga sellisel moel asetab ta ennast sõltuvusse solvajast. Issand aga õpetab andestama ja räägib seeläbi vabadusest.

Ometi on vahel nii raske andestada! Vahel näib see ka täiesti võimatuna. Kusjuures selle raskuse suurus ei ole alati seotud väärteo proportsioonidega. Kuidas siis olla? Ehk prooviks kaasa tunda? Kaastunne ei ole alati alandav. Sellel sõnal on juba ammu mitmeid tähendusi. Kaastunne on nagu kaaskannatamine, tähelepanu teise inimese traumade suhtes ja taolisena loominguline tegevus.

Tunne oma lähedastele kaasa ja andestamine muutub kergemaks. Isegi kui inimene on teinud midagi väga hirmsat, mõtle, mis on pidanud toimuma selle inimese hinges, kui ta on osutunud võimeliseks selliseks koletuks teoks. Ja tunne kaasa. See ei ole universaalne moodus kõige tarbeks. Aga ehk on sellest kasu.

Väljaandest Pravoslavie tõlkis Roland Tõnisson.