Ajaloolane Michael Schwarz lahkab Western Journalis Jordan Petersoni hinnangut, mille kohaselt on USA Demokraatliku partei tänane ideoloogia "idiootlik meta-marksism".
Kanada psühholoog Jordan Peterson selgitas telekanali HBO Bill Maheri jutusaates, kuidas Ameerika Ühendriikide demokraatide laiali laotatud "idiootlik meta-marksism" tuleb kallale neile endile.
Peale Petersoni osalesid Maheri saates veel New York Timesi ajakirjanik Pamela Paul ja vabariiklasest senaator Ted Cruz.
Petersoni sõnul on demokraatidel küljes üpris jõle marksismi probleem. Mis veelgi hullem, nad ei saa sellest ise aru. Tõsiasi on seegi, et nad on seda ideoloogiat arendanud pöördumatult korrumpeerunud Ameerika Ühendriikide kõrgkoolides. Tänaseks paistab, et nende loodud koletis on võtnud pähe neid endid alla neelata.
"Üks põhjus, miks te näete kõike seda ülikoolilinnakutes levivat hullumeelsust, peitub selles, et inimesed on võtnud omaks idiootliku meta-marksismi. Viimane tähendab, et kõiki ühiskondlikke suhteid, mis iganes inimeste vahel võivad olemas olla, vaadeldakse läbi võimuprisma," rääkis Peterson.
Ajaloolise marksismi tuumaks on filosoof Karl Marxi tööstusrevolutsiooni aegse kapitalismi kriitika, mis tõlgendas viimast kui põhimõtteliselt rõhuvat süsteemi. Marxi nägemuse kohaselt koosneb majanduselu ainult rõhujatest kapitalistidest ja rõhutud töölisklassist.
Kahekümnendal sajandil langesid kõik marksistlikud režiimid totalitarismi. See juhtus nii, kuna selline on kõnealuse ideoloogia olemus. Taas ja taas kasutas mingi grupp vimmas intellektuaale ära igati õigustatud töölisklassi pahameele ning sillutasid selle abil omale mõrvarliku teekonna võimu juurde. Kahekümnenda sajandi lõpuks sai lääne töölisklass aru, kuidas neid ära kasutatakse ja hülgasid marksistlikud valed.
Marksistid omalt poolt hülgasid sel põhjusel töölisklassi. Kuna klassipõhiste vimmade võimendamist ei saanud enam oma huvides ära kasutada, siis hakkasid marksistid võimu püüdlema rakendades oma lihtsakoelisi ja selle tõttu petlikke rõhuja-rõhutav jutupunkte rassi-, [sotsiaalse] soo ning teiste identiteeti tähistavate teemade peal. Marksistide eesmärgiks on ainult ühiskonna lõhki ajamine.
Võtmetähtsusega on antud juhul seisukoht, et "rõhutavad" on alati head ja "rõhujad" on alati pahad. Niiviisi saab asju kujutada võimalikult lihtsakoeliselt, see tagab maksimaalse moraalse üleoleku ilma, et selle juures peaks näitama üles mingitki alandlikkust. Selline on üks tõhusamaid inimeste äärmuslasteks muutmise retsepte.
Peterson osutab kirjeldatud fenomenile viidates lääne noortele, kes teadmata mitte midagi Lähis-Ida ajaloost, toetavad meeleavaldustel Iisraelis elavaid araablasi.
"Pahempoolsed on juba kindlaks teinud, et Iisraelis elavad araablased on ohvrid. Ja nagu teie [Paul] osutasite, kui keegi on ohver, siis on ta automaatselt moraalselt õiglane. Mis veelgi mugavam, kui keegi on ohvri poolt, siis on temagi moraalselt õiglane, hoolimata kõigest muust, mida ta oma elus korda saadab," rääkis Peterson saates.
Seejärel osatas Peterson demokraate, kes keelduvad kammitsemast ja isegi tunnistamast oma partei äärmuslikku vasakpoolsust.
"Lisaks üks asi, mille eest demokraadid peavad maksma ränka hinda, leian ma, on nende täielik keeldumine joone tõmbamisest mõõdukate demokraatide ja äärmuslaste vahele," lisas Peterson.
"Ma olen viimase viie aasta jooksul suhelnud neljakümne senaatori ja kongressi liikmega. Ma olen nende, sealhulgas Robert F. Kennedy Jr. [demokraat, 2024. aasta valimistel sõltumatu kandidaat] käest küsinud sama küsimuse. Mitte ükski neist ei vasta sellele," jätkas psühholoog.
Esitatud oluline küsimus, millele R. F. Kennedy Jr. ja teised ei osanud vastata, seisab demokraatide tänaste murede keskmes: "Kui äärmuslikuks võivad vasakpoolsed muutuda?"
"Me nägime seda eelmisel kuul paganama hästi, kas pole nii? Võib öelda, et nad pingutasid nende "rõhuja-rõhutav" jutupunktidega pisut üle," lisas Peterson.
"Järgmise paari kuu jooksul me näeme, millised jõhkrad järelmid sellel kõigel [demokraatide jaoks] saavad olema," jätkas ta.
Demokraatlik partei ei püri võimule rõhudes inimloomuse paremale poolele. Selle asemel õilmitseb see vimma üles kütmise otsas. See jagab inimesed gruppidesse ja ässitab nad üksteise kallale. Kui aus olla, on nad seda teinud juba ligi kaks sajandit. [USA Demokraatlik partei asutati 1828. aastal.]
Aeg-ajalt siiski – kõige jõulisemalt juhtus see 1968. aastal – pööravad vihased äärmuslased oma partei nomenklatuuri vastu.
Tänu demokraatide jätkuvale "idiootliku meta-marksismi" toetamisele, paistab täna taas olevat nende jaoks kätte jõudnud järjekordne 1968. aasta moodi hetk.
Tõlkis Karol Kallas