Kui meedia hülgab teatud kriitilise tähtsusega juhtumite puhul n-ö poliitilise ja ideoloogilise õigeusklikkuse nimel elementaarsed moraalsed ja professionaalsed standardid, siis on võimatu eeldada, et ka kõiges muus meile vastavalt vajadusele ei valetata, nendib Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.
Viimase nädala jooksul seoses Süüria kaasusega toimunu on toonud selgelt esile, milline illusioon ja otsene vale on müüt Eesti vabast ja väärtuspõhisest ajakirjandusest.
Kui palju kordi oleme kuulnud jutte sellest, et ajakirjanduse ülesanne ei ole mitte truudus võimuringkondadele, vaid tõe otsimine? Kui tihti oleme kuulnud väiteid, et meedia peab olema ühiskonna valvekoer, kes esitab poliitilise võimu teostamise suhtes kriitilisi küsimusi? Kui sageli oleme kuulnud manitsusi, et fakte ja arvamusi ei tohi omavahel ära segada?
Ometi oleme viimastel nädalatel näinud täpselt vastupidist. Kogu Eesti meedia on sarnaselt Lääne massimeediaga ühe ja sama mustri kohaselt korrutanud ja võimendanud truult globalistide ja nende kohalike kannupoiste esitatud narratiivi. Selle asemel, et allutada võimuringkondade väited kriitilistele küsimustele, tegutsetakse võimuritega hämmastavas üksmeeles, levitades otseselt propagandistlikus võtmes nende spekulatsioone faktide pähe.
Eesti meedia on korrutanud ja võimendanud truult globalistide ja nende kohalike kannupoiste esitatud narratiivi.
Küsimata jäänud keskse tähtsusega küsimustest kõige olulisemaks on see, kas USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt 14. aprillil toime pandud raketirünnaku põhjenduseks esitatud süüdistused, nagu oleks Süüria valitsus kasutanud 7. aprillil Douma linnas keemiarelva, on faktiliselt tõendatud või mitte. On ju selge, et kui need süüdistused ei vasta tõele, siis ei saa toetusväärseks pidada ka neile süüdistustele tuginevaid raketirünnakuid.
Nimetatud küsimuse esitamine peaks olema seda elementaarsem, et teatavasti on samad võimuringkonnad samalaadsetes olukordades varem jultunult valetanud – muu hulgas sadade tuhandete ohvritega päädinud Iraagi sõja algatamiseks, aga ka Süüria valitsust keemiarelvarünnakus süüdistades.
Ometi ei ole mitte ükski (!) Eesti meediaväljaanne peale Objektiivi seda küsimust tõstatanud. Meile teadaolevalt pole ühtegi selle teemalist artiklit avaldatud ei meediaväljaannete toimetuste poolt ega ka nende väljaannete arvamusplatsidel. Vastupidi, Süüria vastu esitatud süüdistustesse on suhtutud justkui aksioomi ehk väljapoole kahtlust jäävasse ja kõigi temaatiliste arutelude eeldusena käsitletavasse tõsikindlasse fakti, olgugi et absoluutselt kõik seni esitatud keemiarelva kasutamise süüdistused pärinevad ilma eranditeta Süüria valitsuse kukutamise nimel tegutsevatelt džihadistlikelt rühmitustelt.
Nüüdseks on ilmunud välja esimesed koha peal tehtud uuriva ajakirjanduse käsitlused, mis osutavad järeldusele, et mingit keemiarelvarünnakut 7. aprillil Douma linnas tegelikult ei toimunud. Teiste hulgas on niisuguse tõdemuseni jõudnud Süüria valitsuse suhtes väga kriitiliselt meelestatud tunnustatud briti ajakirjanik Robert Fisk, ent ka Trumpi toetajana tuntud ameerika ajakirjanik Pearson Sharp.
Niisugust agressiooni heaks kiites antakse ka Venemaale ja teistele suurriikidele õigustus tegutseda samasugusel moel.
Loodetavasti aitab edasine uurimine jõuda faktides lõplikule selgusele, et tõde tõuseks ja vale vajuks. Igal juhul jälgib Objektiivi toimetus seda märgilise tähtsusega kaasust erilise tähelepanelikkusega, sest see räägib palju enamast kui konkreetsest juhtumist. Kui peaks selguma, et Süüria valitsuse vastu esitatud keemiarelva kasutamise süüdistused olid tõendatult alusetud, siis on meedial põhjust pikalt ja põhjalikult peeglisse vaadata ning sealt vastuvaatava pildi üle tõsiselt järele mõelda – teadmises, et kinnitamata süüdistustele kaasa kiites riskiti niisuguse konflikti õhutamisega, mis võinuks Trumpi poolt väidetavalt kaalutud stsenaariumite teostamise korral eskaleeruda kiiresti kolmandaks maailmasõjaks.
Selles, et nii Eesti võimu- kui ka meediaringkonnad lähtuvad välispoliitikas pigem kasulikkuse kaalutlustest kui tõetaotlusest ja ideaalidest, ei ole enam ammu midagi üllatavat. Ent seda enam on põhjust küsida, et kui me näeme meedia poolt n-ö poliitilise ja ideoloogilise õigeusklikkuse nimel elementaarsete moraalsete ja professionaalsete standardite hülgamist niisugustel kriitilise tähtsusega juhtumite puhul, siis millele tuginedes peaksime eeldama, et ka kõiges muus meile vastavalt vajadusele ei valetata. Kahjuks ei saagi seda eeldada.
Lisaks eelöeldule tasub mõelda ka sellele, et mitte ükski Eesti meediaväljaanne pole protesteerinud maailma suurte ja vägevate riikide poolt väiksema ja terroristide pideva rünnaku all oleva suveräänse riigi vastu jämedalt rahvusvahelist õigust rikkuva relvastatud rünnaku toimepanemise vastu. Ajakirjanikele, nagu ka poliitikutele, käiks justkui üle mõistuse, et niisugust agressiooni heaks kiites antakse ka Venemaale ja teistele suurriikidele õigustus tegutseda samasugusel moel. Näiliselt paradoksaalselt ilmneb, et nn Putini tööd teevad kõik need, kes USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolsele rahvusvahelise õiguse rikkumisele kaasa kiidavad.
Ajalugu on paljudel kordadel kinnitanud, et neid, kel puudub eneseväärikus, ei austa ka teised, ei vaenlased ega omad.
Objektiivi toimetus on igal juhul veendunud, et väikeriikide esmaseks ja kindlaks huviks peaks olema austuse säilitamine ja tugevdamine rahvusvahelise õiguse ühe keskse normi vastu, mille kohaselt on riikidevahelistes suhetes relvastatud jõu kasutamine ja sellega ähvardamine keelatud.
Oleks auväärne, kui just see oleks keskne välispoliitiline positsioon, mille eest Eesti rahvusvahelisel areenil vankumatult seisaks. Seeläbi oleks ta ka teistele eeskujuks ja majakaks, lähtudes muuhulgas tõdemusest, et kuulumine NATO-sse ei eelda teiste NATO riikide jämedatele õigusrikkumistele kaasakiitmist. Selline käitumine nõuaks aga tõetruudust, eneseväärikust, julgust ja suuremeelsust ehk meie võimuringkondadele paraku täiesti võõraid voorusi. Just seepärast pannakse kõik kaardid ainsale reaalsele alternatiivile, milleks on maksimaalne pugemine suurematele ja tugevamatele, ükskõik millise põhimõttelageduse hinnaga, lootuses et seda osatakse vääriliselt hinnata ja meeles pidada.
Paraku on see lootus aga äärmiselt habras. Ajalugu on paljudel kordadel kinnitanud, et neid, kel puudub eneseväärikus – mille aluseks on ausus, õiglus, julgus ja põhimõttekindlus –, ei austa ka teised, ei vaenlased ega omad.
Illustratsioon: Bigstockphoto.com
Väino Koorberg: mulle meeldiks, kui Eesti ajakirjandus oleks rohkem edastaja ja vähem propagandist