Karl XII kuju Stockholmis osutab näpuga ida suunas. Foto: Bigstockphoto

30. novembril möödub kolmsada kaks aastat Rootsi kangelaslikuma valitseja, kuningas Karl XII langemisest lahinguväljal Põhjasõja ajal. Ta väärib mälestamist ka eestlaste hulgas, kuna kunagi kuulus see maa Rootsi kuningriigi koosseisu, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Kes oli see Rootsi üks tuntuimaid kuningaid, keda rootslased omal ajal „suureks kuningaks“ nimetasid? Ta oli oma rahva kaitsja Põhjasõjas, sõdis Põhjaliidu ühisrinde vastu ja kaitses oma riiki alates 1700. aastast kuni surmani 1718. aastal. Põhjasõda kestis veel kolm aastat pärast Karl XII surma ja lõppes 1721. aastal.

Pärast õnnetut Poltaava lahingut 1709. aasta suvel taandus lahingu kaotanud Rootsi kuningas Karl XII koos oma kaardiväe riismetega Türgi sultani Ahmed III valdustesse Benderi kindluse alla. Sinna ehitasid tema karolinerid (Karl XII ustavad sõdurid, rootsi keeles karolinerna) talle Karlopolise – ristkülikukujulise hoone, kus kuningas elas ja valitses oma kaugel asuvat kuningriiki kuni 1715. aastani. 

Rootsi tagasi tulles tõid kuningas Karl ja tema sõdurid Türgist kaasa kaks asja. Need puudutasid köögindust ja said rootslaste hulgas peagi nii populaarseks, et tänapäeva Rootsit ei kujuta nendeta ettegi. Esimene neist oli kohv ja kohvijoomise komme ning teine kapsarullid. Benderis söödi loomaliha, mis oli hakitud ja mähitud viinamarjalehtedesse – see toit kandis seal nime dolma. Rootsis ei kasva viinamarju ning erinevalt moslemitest, kes sealiha ei söö, hakati Rootsis dolma valmistamisel kasutama kapsalehti ning sea- ja loomaliha läbisegi. Kapsarullid juurdusid rootslaste kööki sellisel moel, et Karl XII mälestamise päeval, 11. detsembril, tähistatakse Rootsis „kapsarullipäevaˮ. 

Karl päris isalt võimsa kuningriigi. Kui alles noor kuningas (Karl XII sündis 1682. aastal) sai teada, et venelaste ja taanlastega liidulepingu sõlminud Saksimaa kuurvürst ja Poola kuningas August II Tugev ilmusid oma vägedega Riia alla, teisenes ta täiel määral. Ta unustas igasugused vembud, mida oli noorukina rohkesti korda saatnud ning asus täie tõsidusega kaitsma oma isalt, Karl XI-lt päritud riiki. Sõda oli tema kutsumus ning kuulide vilina ja kahuritule all tundis ta ennast nagu kala vees… Karl oli 15 aastat vana, kui suri tema isa Karl XI. Tema ema, Taani printsess Ulrika suri juba kümme aastat enne seda. 

Karl XI soovis testamendis, et poeg asuks valitsema siis, kui saab 18-aastaseks. Seni pidi Rootsi riiki valitsema regendina Karli vanaema Hedvig Eleonora, Holsteinist pärit Karl X abikaasa ja Karl XI ema. 

Karl XII oli aga isepäine ega kuulanud kedagi ning kuulutas ennast täisealiseks kohe, kolme aastat ootamata. Välismaa saadikud on kirjutanud, kuidas noor kuningas istus riiginõukogu koosolekutel, hoides jalgu laua peal ega teinud väljagi koosolekul rääkivatest riigiametnikest. Kui Karlile tuli külla tema sugulane, Holstein-Gottorpi hertsog Friedrich IV, et abielluda Karli õega, hakkasid nad koos korraldama ennenägematuid ettevõtmisi, lõhkudes majade aknaid ning tappes veiseid ja lambaid, matkides jahipidamist… 

Karl XII sai hea hariduse. Ta rääkis ladina, saksa ja prantsuse keelt. Tema lemmikraamatuks oli Makedoonia Aleksandri elulugu. 

Karl päris isalt võimsa kuningriigi. Rootsi võimu all olid rikkad sadamalinnad nagu Wismar, Stralsund, Stettin, Riia, Reval (Tallinn) ning jõgede Oder, Weser, Neeva ja Dvina suudmed. Balti meri oli siis Rootsi sisemeri. Rootsi asus kaubateede keskel ja sai suurt tulu kaupmeestelt võetavatest tollimaksudest. Rootsi riiki ei paistnud ähvardavat miski. 1699. aastal sõlmis Saksimaa kuurvürst August II Peeter I-ga liidulepingu. Liiduga ühines Taani kuningas, rootslaste põlisvaenlane. Sündis Põhjaliit. 

August II alustas esimesena sõjategevust ja liikus oma vägedega Riia alla. Venelased ründasid Eestimaad ning Taani kuningas Frederick IV sundis Holstein-Gottorpi hertsogit loovutama Taanile Schleswigi. 

Täiesti ootamatult oma vastastele ilmutas noor Rootsi kuningas sõjalist annet ja ülimat energiat. Temas tekkis meeletu sõjakirg. Kuningas pani laevadele dessandiüksused ja maabus Taani kallastel. Karl hüppas esimesena paadist jääkülma vette ja astus esimesena Taani rannale. Taanlaste rannakaitseehitised vallutati kerge vaevaga ning taanlaste pealinn sattus suurde ohtu. Frederick IV-l ei olnud suurt armeed ning väikese distsiplineerimatu sõjaväega, keda toetasid saksilastest liitlased, ei suutnud ta rootslaste vastu midagi tõsist ette võtta. Taani kuningas loobus lepingust August Tugeva ja Peeter I-ga ning väljus sõjalisest liidust. Holstein-Gottorpi hertsog sai Schleswigi kaotamise eest Taanilt kompensatsiooni. 

Karli elu oli sellest hetkest pühendatud vaid sõjategevusele. Karl XII oli sündinud sõduriks. Sõda oli tema kutsumus ja kirg. Ta võis nõrkemiseni püsida sadulas, magada vajadusel paljal maal, taluda nälga. Karl ei sidunud oma haavu ja jõi tavalist vett ning sõi tavalist sõduritoitu. Ta kandis nii suvel kui ka talvel tavalist sõdurimundrit ja suuri ratsasaapaid. Tema sõdurimantel oli lihtsast riidest ja vasknööpidega. 

Olles võitnud välksõjas Taani kuningat, pööras Karl XII oma sõjaväe venelaste vastu. 1700. aasta sügisel maabus ta oma armeega Pärnus ja liikus Narva alla, mida piiras Peeter I. Novembris (uue kalendri järgi 30. novembril) võitis Karl 8000 Rootsi sõduriga eesotsas kindral Karl Gustav Rehnskiöldiga Vene armee ja sai sõjasaagiks 150 kahurit. Venelaste vägedejuhataja Charles Eugene de Croy ning teised kõrgemad sõjaväelased andsid ennast vangi. 

Pärast venelaste purustamist pöördus Karl oma vägedega Riia alla ja ajas 1701. aasta suvel saksilased Liivimaalt välja. Edasi suundus Karl Leetu ja ähvardas sealt Poolat. Karl nõudis Poola seimilt, et see tagandaks kuningas Augusti troonilt. Kui poolakad selle nõudmise täitmisest keeldusid, tungis Karl 1702. aasta maikuus Poolasse ja jõudis Varssavi alla. Poolakad alistusid ilma lahinguta ja Karl oli vallutanud nende pealinna. Karl vallutas ka Krakowi ja August taandus Preisimaale. 

Peeter I oli üllatavalt kiiresti toibunud katastroofist, mis tabas tema vägesid Narva all 1700. aasta novembris. Ta vallutas rootslastelt Neeva jõe suudme. Sinna asutas 1703. aastal venelaste tsaar oma uue pealinna – Peterburi. 

1704. aastal olid poolakad sunnitud Karlile kõik lahingud kaotanud kuningas Augusti troonilt eemaldama. Seim kuulutas uueks kuningaks Stanislaw Leszczynski. See ei kinnistanud aga rootslaste võimu Poola üle. 

Karl sooritas raske retke lõunasse – Galiitsiasse ja vallutas Lvivi linna, kuid ootamatult oli kukutatud kuningas August rünnanud Varssavit ning vangistanud rootslaste garnisoni. Karl ruttas tagasi Poolasse, kuid August ja tema saksilaste armee oli juba taandunud ning ületanud Oderi jõe. Rootslased vallutasid Varssavi uuesti. Peeter I üritas oma liitlast Augustit aidata ja tungis Valgevenesse, kuid Karl reageeris sellele välkkiirelt ja sisenes 1705. aasta sügisel Leedusse ning liikus sealt Volõõniasse. Ta sundis venelased taanduma. 

1706. aasta veebruaris purustas Karl XII saksilaste väed Fraustadti all ning jõudis sügiseks Leipzigi alla. August hakkas pidama Karliga läbirääkimisi ja allkirjastas 24. septembril 1706 Altranstädti rahu, millega tunnistas kuningas Stanislaw Leszczynski võimu Poola troonil ja loobus liidust Peeter I-ga. 

1707. aasta sügisel liikus Karl läbi Sileesia Poolasse. Ta tahtis koondada kogu jõu venelaste vastu ning liikus Poolast Valgevenemaale ja vallutas Grodno linna. Seejärel ületas ta oma vägedega Berezina jõe, võitis 1708. aasta suvel venelasi Golovšina lahingus ja liikus Smolenski alla. Augustis saavutas ta veel ühe võidu Dobro all. Vene armee taandus. Karl asus laagrisse Minski all, kus sõlmis lepingu kasakahetman Mazepaga. Viimane lubas aidata rootslastel vallutada Severski ja Ukraina. Vastutasuks palus ta Karl XII-lt iseseisva hertsogiriigi valitsejaks saamist. Hertsogiriik pidi asuma Vitebski ja Polotski maadel. See leping muutis Karli esialgseid plaane ja selle asemel, et liikuda kiiresti Venemaa sisemaale, keeras ta lõunasse. Karl ei oodanud ära kindral Adam Lewenhaupti saabumist Riiast uute vägede ja moonavooriga. Saabuma pidi talveriietus, toiduvarud ja sõjamoon. 

Peeter I kasutas Karli kiirustamist ära ja sai Lewenhaupti korpuse koos vooriga 1708. aasta sügisel kätte. Ta ründas rootslasi Lesnaja all ja purustas nad ülekaalukate jõududega. Lewenhaupt tõi küll oma väed piiramisrõngast Lesnaja all välja, kuid kaotas enamiku voorist. See oli rootslastele tohutu löök. Neil ei olnud sooje riideid, toitu ega laskemoona. Enamik hobuseid Rootsi vägedes suri ja Karl pidi maha jätma peaaegu kõik kahurid. Talle jäi vaid neli kahurit. Ka liit Mazepaga ei olnud edukas, kuna enamik kasakaid säilitas truuduse venelaste tsaarile. Mazepa tõi Karlile abiks vaid 2000 kasakat. Et saada täiendust nii laskemoonas kui ka toidus, üritas Karl vallutada suurt Poltaava kindluslinna, mida asus piirama 1709. aasta kevadel. 

Peeter I oli sel ajal koondanud Ukrainasse kõik üksused, mis tal olid. 1709. aasta juunis toimunud kuulsa Poltaava lahingu Karl kaotas. Mõni päev enne lahingut oli ta õnnetult kanda haavata saanud ega saanud lahingut ise juhtida. Rehnskiöld ei jaganud lahinguplaani teiste kindralitega ja juhtis lahingut nii, et lõppkokkuvõttes kaotasid rootslased venelaste ülekaalukatele üksustele ja tohutule kahurväele. Karl pääses küll üle Dnepri jõe ja varjus Türgi sultani kaitse alla, kuid kogu tema vägi – allesjäänud 18 000 meest ja kõik kindralid sattusid venelaste kätte vangi. Põhjasõja saatus oli otsustatud. Peeter I taastas samal aastal liidu August II ja Frederick IV-ga. August hõivas venelaste abiga Varssavi ja kuulutas ennast uuesti Poola kuningaks. 

Kuldne Rootsi aeg lõppes. 1710. aasta jaanuaris tungisid venelased Baltimaadesse ja vallutasid Keksholmi, Elbingi, Riia, Revali ning 1711. aastal saatis Peeter I oma väed Pommerimaale. Seal ühinesid venelased August II vägedega ja asusid piirama Stettini ja Stralsundi linna. Venelaste käes oli siis Karjala, Liivimaa ja Eestimaa. 

Karl lahkus 1714. aasta sügisel Türgi valdustest ning liikus kahe nädala jooksul läbi Ungari ja Saksamaa võõrastes riietes ja habeme ette kasvatanuna, kuni jõudis Stralsundi alla. Kogu Rootsile kuulunud Pommerimaa oli selleks ajaks vaenlastele kaotatud. Peagi liitus rootslaste vastase koalitsiooniga Preisi kuningriik ja Hannoveri kuurvürstiriik. 

Karl loobus Stralsundi kaitsmisest ja naasis lõpuks Rootsi, kus ta polnud viibinud viimased 15 aastat. Preislased vallutasid peagi Stralsundi ja nende käes oli kogu Pommerimaa. Taani valmistus koos venelastega tungima Rootsi piiridesse ja ring Karl XII ümber tõmbus koomale. Karl andis ennetuslöögi ja tungis taanlaste võimu all olevale Norra territooriumile. Ta asus piirama Fredrikshaldi kindlust, mis oli kogu Lõuna-Norra võtmekindlus. 

Selle piiramise ajal kustutas juhuslik kuul tema eluküünla 1718. aasta 11. detsembril. Langenud oli rootslaste viimane suur sõjakuningas, kes kaitses oma riiki ja rahvast arvukate vaenlaste vastu. 

Eestimaal ja Liivimaal lõppes „kuldne Rootsi aegˮ. Rootsi muutus Skandinaavia juhtivast riigist Euroopa tagahooviks. Mälestus Rootsi viimasest võimsast valitsejast elab aga siiani. See oli mees, kes vääris nime – kuningriigi esimene rüütel. Karli elu oli pühendatud vaid oma isamaa teenimisele.

Suur kuningas kel saatus röövis võidu 
sa olid oma rahva au ja valu 
Suur kuningas kes julges tõsta mõõga 
et Rootsi eales alandust ei taluks