Tänapäeva ühiskonda iseloomustab võimusüsteem, mis on paljuski detsentraliseeritud ja iseorganiseeruv ilma selge käsuahelata, kuid võib kõrvaltvaatajale kergesti jätta mulje koordineeritusest ja juhitusest. USA paremmõtleja Curtis Yarvin on seda kirjeldanud religioonist laenatud mõistega Katedraal. Ehk on sellest mõistest abi ka hiljutise valitsusvahetuseni viinud sündmuste mõtestamiseks.
Kuigi Katedraali kohta liigub erinevaid definitsioone, koonduvad selle alla klassikaliselt peamiselt need institutsioonid, millel formaalselt riigivõimu pole, kuid mis ometi omavad ühiskondlike protsesside juhtimisel väga suurt kaalu – näiteks ülikoolid, ajakirjandus ning erinevad MTÜd ja mõttekojad.
Katedraali moodustavaid institutsioone iseloomustab formaalne sõltumatus – ei ülikoolid, ajakirjandus ega MTÜd ei saa erinevalt tihti arvatust valdavalt kelleltki mingeid keskseid "korraldusi".
Näiteks võin ajakirjanduses mõnevõrra töötanuna kinnitada, et ei reklaamiandjad, poliitikud ega ka ametkonnad ei kirjuta 99%+ juhtudest ühelegi ajakirjanikule ette, mida ta täpselt avaldama peaks. Teatud juhtudel võib rääkida küll rahastussuhtest ja erinevatest "võrgustikest", mida ka Objektiivi veergudel olen välja toonud – kuid ka säärastel juhtudel rõhutatakse alati piinlikult sõltumatust. Ja ka ilmselt usutakse sellesse.
Ometi on näiteks enamikes nn "väärtusküsimustes" kõik eelmainitud institutsioonid valdavalt täpselt samadel seisukohtadel. Kui jutuks tuleb nn abieluvõrdsus, immigratsiooniküsimus, Eesti puhul ka jäägitu toetus kõigile USA poolt initsieeritud sõdadele, loetakse dissidentlikul arvamusel institutsiooni liige esmalt "natuke hulluks", aga dissidentluse püsimisel juba "kahtlaseks". Enamasti päädib protsess isiku lahkumisega.
Laiemas avalikkuses, kes on harjunud mõtlema ametlikes, st formaalsetes ja eksplitsiitsetes võimukategooriates, tekitab säärane koordineeritus jahmatust. Leitakse – ja kui lähtuda kooli ühiskonnaõpetuse tunnist õpetatavast väidetavast ühiskonnakorraldusest, siis täiesti õigustatult – et "selline asi ei saa olla juhuslik".
Võtame nüüd konkreetse näitena äsja toimunud valitsusvahetuse, mille kohta on erinevaid teooriaid ja kahtlusi. Vaatame esmalt peale faktidele. On fakt, et meedia võttis valdavalt abielureferendumi kohta selgelt eitava seisukoha. Sama tegid erinevad siiralt sõltumatud ühingud nagu nt SAPTK peegelpildina loodud Tarmo Jüristo SALK.
Samuti on selge, et referendumi vastu oli ka süstemaatiliselt päevapoliitikasse sekkuv apoliitiline president Kersti Kaljulaid. Kuluaarides räägitakse, et ka peaprokurör Andres Parmas ei ole EKRE suhtes kõige soosivamal seisukohal, olles samas suhteliselt konservatiivsete vaadetega. Uute Uudiste andmetel on aga KAPO peadirektori Arnold Sinisalu abikaasa Kait Sinisalu, kes sai suvel koos Kaljulaiuga Eesti LGBT ühingult prestiižika vikerkaarekangelase auhinna.
Kaljulaidu on jällegi nähtud koos Siim ja Kaja Kallasega restoranis mitteametlikult vestlemas. Samuti on teada, et Euroopa liberaalsete parteide rühmitus ALDE on Keskerakonnalt selgelt nõudnud, et abielureferendumi korral oleks tulnud algatada EI-kampaania.
Nimekirja viimase näite puhul on ainsana tegu selgelt antud korraldusega, kuigi ka sellel puudub juriidiline jõud. Kõik muu on aga interpreteeritav kui teatud mõjukate isikute vaadete juhuslik kattumine või seltskondlik läbikäimine. Millegipärast lihtsalt arvavad ühiskonnas mõjukatel ja tunnustatud positsioonidel inimesed olulistes küsimustes enamjaolt põhimõtteliselt täpselt sama.
Seejuures tuleb rõhutada, et tegu on kahtlemata intelligentsete inimestega, kes usuvad siiralt, et on oma vaadeteni jõudnud kriitilise mõtlemise ja hästi arenenud empaatiavõime, mitte aga näiteks seltskondliku läbikäimise, samade meediaväljaannete lugemise ja samades heades koolides käimise tagajärjel.
Tähelepanelik lugeja märkab nüüd, et olen esialgselt kitsalt Katedraali definitsioonilt – sõltumatud, tunnustatud institutsioonid – libisenud kuidagi peaprokuratuuri, presidendi ja KAPOni. Ühesõnaga süvariigini. Süvariiki eristab Katedraalist aga selle – lubage, ma seletan – formaalne ja "sõltuv" olemus. Erinevad ametkonnad võivad küll "susida", aga neil eksisteerib siiski kohustus järgida teatud protseduurireegleid ja aruandekohustust.
"Tänases Eestis teostavad prokuratuuri tegevuse üle järelevalvet nii kohus, sealhulgas nii läbi kolmeastmelise põhimenetluse kui ka läbi kaebemenetluste õiguskantsler ja parlament," selgitas näiteks endine peaprokurör Lavly Perling 2019. aasta lõpus. Võib vaielda, kas see järelevalve on praktikas piisavalt tõhus – või kas liiga tõhus järelevalve ei seaks kahtluse alla jällegi sõltumatust – aga "midagi nagu on".
Samasugune sõltumatuse ja järelevalve balanss kehtib ka näiteks igas äriettevõttes, millel on nii juhatus kui nõukogu. Ettevõtte tegevjuht on põhimõtteliselt kuningas, kes võib seaduste piires teha mida iganes – kuni hetkeni, kus nõukogu leiab, et tema tegevus pole enam ettevõtte huvides, ja ta suveräänselt oma positsioonilt eemaldab.
On aga veel üks institutsioon, kellele nii prokuratuur, KAPO, president kui eraettevõtja on praktiliselt kohustatud aru andma. Sellest kohustusest võib püüda kõrvale hiilida, aga enamasti lõpeb see halvasti. Nimetatud institutsiooniks on muidugi meedia. Nii käis ka peaprokurör Parmas viisakalt ja operatiivselt Porto Franco skandaali üksikasjadest aru andmas ERRi poliitikatoimetajale Toomas Sildamile (kes on juhuslikult üsna liberaalsete vaadetega ja pole tuntud abielureferendumi jõulise pooldajana). Too jällegi grillis Parmast ka kahtlustuste avalikustamise ajastuse osas – tõsi, viisakalt. Parmas selgitas, et poliitikat arvesse ei võetud ja otsused langetati vastavalt asutuse mandaadile.
Siinkohal teeksin ühe ettepaneku – kuna ka Parmase sõnul kehtib üldiselt põhimõte, et vahetult enne valimisi erinevate kahtlustega välja ei tulda, võiks seda printsiipi laiendada ka olulistele rahvahääletustele või –küsitlustele – paistaks parem välja.
Läheme nüüd ühe astme võrra edasi, soovides tuvastada hüpoteetilist käsuahelat. Kellele annab aru Sildam? Kes võib Sildami vaibale kutsuda? Juba nende küsimuste esitamine tekitas osades lugejatest ilmselt õudusejudina. Mis MÕTTES – ajakirjanik, ja aru andma? Vabandage, kas te soovite vaba ajakirjandust allutada oma kaabude…jne.
Katsed panna liberaalseid ajakirjanikke tundlikes väärtusküsimustes "natukenegi tagasi tõmbama" on eranditult lõppenud koledate skandaalidega, mis jõuavad tihti ka välismeediasse ja kutsuvad esile väga tõsist muret (grave concern). Nii läks Postimehe endise peatoimetaja Peeter Helmega, kellel muuseas erandina oli isegi formaalne alus võimu teostada. Tühjagi – "sa mees ei tule mulle ütlema…"
Värskelt on aga näiteks 100 000 paljuski välismaise jälgijaga ekspresident Toomas Hendrik Ilvese Twitteri konto uudiskünnise ületanud teade jutusaate "Olukorrast riigis" liberaalsete saatejuhtide väljavahetamisest liberaalsete saatejuhtide vastu, mida avalikkuses on entusiastlikult ja faktilise aluseta asutud seostama "kaabudega".
Skandaali püüdis üles kütta samuti "kahtlastel asjaoludel" ametist lahkunud endine saatejuht Ahto Lobjakas, kes hiljuti süvariiki kiitis – tema meelest oli juhul, kui säärane moodustis eksisteerib ning see ka teadlikult valitsuse maha võttis, tegu õigustatud, kuigi ebademokraatliku sammuga.
Aga nüüd tähelepanu – ajakirjanik peab vägagi aru andma, kui tema tegevus satub baaskonsensuse osas vastuollu prevaleeriva arvamusega. Siis nõuavad Twitteris nõudlikult aru näiteks erinevate liberaalsete MTÜde liikmed, aga ka muidu head kodanikud stiilis "vabandust, kas SEE ON OKEI?".
Nii mõisteti hiljuti hukka Kuku raadio originaalse nimega jutusaate "Fookuses" külaliste valik. Keegi Laura Vilbiks (institutsionaalne kuuluvus teadmata) kirjutas: "sest et konspiratsiooniteoreetikust assürioloog on alati hea valik usa poliitikat kommenteerima", viidates ilmselt ebaliberaalsele saatekülalisele nimega Peeter Espak. Saatejuht Mihkel Kunnus oli sunnitud selgitusi jagama. Kunnust tuleb siinkohal tunnustada – vabandama ei hakanud.
Liberaalsele silmakirjalikkusele tähelepanu juhtimine on suhteliselt viljatu tegevus. Ometi on fakt, et ümberpööratud situatsiooni nähakse ühemõtteliselt ajakirjandusvabaduse ründamisena. Alatuid üleskutseid, et mitteliberaalseid väljaandeid nagu Objektiiv peaks "KAPO uurima", nagu pani ette ajakirjanik Herman Kelomees (pange tähele, kes kellele korraldusi jagab), võetakse aga külma kõhuga.
Näidetest ilmselt piisab. Katedraal on liberaalsel baaskonsensusel põhinev detsentraliseeritud, iseorganiseeruv süsteem, millele peavad aru andma kõik, sh selle liikmed – kui ei soovita skandaali –, aga kes ei pea ise aru andma mitte kellelegi – sest seda pole formaalselt olemas. Näidake palun, kus on Katedraali peakorter? Google Mapsist te seda ei leia. Ja käske, kordan, ei jagata – aga kõik saavad regulaarsete "tarkvarauuenduste", st põhiliselt lehelugemise kaudu aru, mis on okei ja mis seda sugugi pole.
Nii paistab mulle, et ka valitsuse vahetas välja mitte süvariik, vaid Katedraal. Keskerakond tunnetas ilmselt, et peamiselt tuleb aru anda mitte valijatele, nagu mõni ühiskonnaõpetuses viie saanud naiivik võib arvata, vaid "katusorganisatsioonile", kui on soov poliitilises karjääris järgmisele tasandile tõusta või ka lihtsalt tulevikus peenetele dineedele kutseid saada. Prokuratuur võis tunnetada, et saab ajastada küll abielureferendumi eelsele päevale – meedia tõenäoliselt skandaali ei tee. Ja tõenäoliselt on praegu esitatud kahtlustustel ka alust – kuigi minevikust on võimalik tuua näiteid, kus samalaadsed süüdistused on aja jooksul "ära vajunud". (Tasub muuseas mõelda, mida oleks ajakirjandus teinud, kui samamoodi oleks "maha võetud" liberaalne valitsus vahetult enne nn abieluvõrdsuse hääletust.)
Kaljulaid oli küllap rõõmus – super, hea võimalus avanes, saame kaabudest lahti. Kallas oli ilmselt üllatunud, aga täis entusiasmi tõestada, et eelmistel koalitsioonikõnelustel juhtunud äpardusest on õppetund saadud. Ratas… loodab või teab, et poliitkarjäär aumehelikust sammust ei pidurdu. Mailis Reps nägi aga Päevalehe allikate sõnul võimalust maksta kätte EKREle, kes teda nn autojuhiskandaali ajal ei toetanud.
Ja nii nad tapsidki meie Ferdinandi – kindlasti juriidiliselt korrektselt ja tõenäoliselt ka ilma keskse koordinatsioonita. Mida ei saa muidugi kunagi välistada – ega ka tõestada, kui just keegi ei soovi vilet puhuda ja end seeläbi permanentselt ja pöördumatult heast seltskonnast eemaldada. Sest kui oli ka vandenõu, oli see vandenõu demokraatia, õigusriigi, vähemuste ja liitlassuhete huvides.