Ahto Lobjakas on tavaline revolutsionäär. Euroopalikest väärtustest pajatavad Lobjaka arvamusavaldused ei esinda tegelikult Euroopat või selle saavutusi, vaid Euroopa vaimseid aluseid lammutavat Revolutsiooni, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Asi on nii: sõnakas arvamusliider ja poliitikakommentaator Ahto Lobjakas on tavaline revolutsionäär. Euroopalikest väärtustest pajatavad Lobjaka arvamusavaldused ei esinda Euroopat või selle saavutusi, vaid Euroopa vaimseid aluseid lammutavat Revolutsiooni, mis on nüüdseks edenenud sajandeid.

Harjumuspärase ettekujutuse kohaselt võitlevad revolutsionäärid barrikaadidel või peavad tagurliku režiimi kukutamiseks nõu põrandaalustes konspiratiivkorterites. Tänapäeval on nad tavaliselt hästi makstud arvamusliidrid, kommentaatorid ja õppejõud, kes naudivad meedia tähelepanu ja liberaalse avalikkuse toetust. (See seletab ka Lobjaka ERRist lahkumise ümber puhkenud silmakirjalikku tormi veeklaasis.) Samas on nad säilitanud kõrgendatud revolutsioonilise eneseteadvuse – nad teavad täpselt maailma ajaloo vääramatut sihti ja seda, kuidas sinna jõuda. Ja ka seda, kes seisavad ajaloo õigel ja kes valel poolel.

Postimehe kolumnist Ivan Makarov kirjutas hiljaaegu, et Eestis on tolerantsuse monopoliseerinud teatud grupp inimesi, kes näitavad sallivuse nimel sellist raevu oma oponentide suhtes, et tuletavad juba meelde Mauseritega vehkides vendluse eest võidelnud kroomnahas komissare. Asi on muidugi palju enamas kui sallivuse nõudmises – kõne all on võitlus oma ideoloogilise tõe ainumaksvusele pääsemise eest. Üks õige revolutsionäär õiendab põhimõttekindlalt arved tagurluse mistahes ilmingutega, mis ohustavad vabaduse, võrdsuse ja vendluse revolutsioonilist loosungit või selle modifitseeritud versioone.

Samuti ei lase teadlik revolutsionäär end eksitada petlikust sildist „konservatiiv“. Ta näeb selle läbi ja paljastab selle taha peitu pugenud tagurlase. Rein Raud väitis mõne aasta eest, et „enamik end Eestis konservatiivideks nimetavaid poliitikuid ei ole konservatiivid, vaid traditsionalistid, kusjuures sageli üsna radikaalsed“. Revolutsionääride arvates peavad konservatiivid – kui nad ikka tahavad olla legitiimne poliitiline jõud – põhimõtteliselt aktsepteerima Revolutsiooni, ja siis lubatakse neil progressiga kaasa minna veidi aeglasemas tempos.

Oma hiljutises vastuses Jaak Valgele heidab ka Lobjakas konservatiividele ette, et nad 1) ei ole tegelikult konservatiivid, vaid reaktsionäärid ja 2) sellistena võtavad nad omaks liberalismile vastanduva sovetliku positsiooni. (Lobjakas: „Reaktsioon mõistetamatu liberalismi vastu tõukub ainsalt mõistetavalt, mis meie keskealisel ja vanemal põlvkonnal on, ja selleks on nõukogude aeg. Pole juhuslik, et liberalismi vastu allergilise reaktsiooni positsioonid, relvad ja strateegiad omavad kõik suurt ja olemuslikku ühisosa nõukogude pärandiga.“) 

Konservatiivide süüdistamine nõukogude-meelsuses ja nende liigitamine reaktsionäärideks on seda iroonilisem, et sõna „reaktsionäär“ kuulub vaieldamatult revolutsioonilisse leksikasse, mis oli omane ka bolševikele. „Reaktsionäär“ on nimelt definitsiooni järgi „tagurlane, reaktsioonilise poliitika elluviija, progressi vaenlane“. Muide, ka selline sõna nagu „saast“, mida Lobjakas EKRE ministrite kohta pruukis, kuulub enamlaste sõnakasutusse – näiteks kuulutasid omal ajal Peterburi eesti kommunistid, et „Eesti kodanlus kaob kui saast wöimsal wee woolul.“

Siiski ei tee kedagi revolutsionääriks teatud kokkulangevused või pelk sõnakasutus. Revolutsiooniline hoiak tuleb esile selles, kuidas mõistetakse inimest ja tema vabadust. See on Lobjaka meelisteema. Liberalism – inimese kui indiviidi vabastamine iganenud religioossetest-sotsiaalsetest kammitsatest – on tema jaoks sedavõrd kesksel kohal, et samastub lääne tsivilisatsiooniga.

„Selle [liberalismi] vastu mõtlejaid on muidugi olnud ja on edaspidigi, aga niipea, kui nad tõmbavad joone enda ja liberaalse mõtte vahele, heidavad nad samal hetkel üle parda lääne tsivilisatsiooni keskse saavutuse ja väärtuse, milleks on inimene ja tema vabadus olla,“ kirjutab Lobjakas, tõugates konservatiivse opositsiooni Revolutsioonile ühe suletõmbega oma Euroopa-konstruktsioonist välja. 

On võimatu mööda vaadata tõsiasjast, et lääne tsivilisatsioon tugineb valdavas osas kristlusele, mille keskmes on Jumal ja inimese tee Tema juurde. Alles Revolutsioon kui oma olemuselt vaimne vastuhakk lääne tsivilisatsiooni alustele seab keskmesse vääriti mõistetud inimese ja tema vabaduse olla, nagu Lobjakas seda nimetab.

Revolutsioon seisneb võitluses „rõhumise ja selle struktuuridega“ ning seejärel ühiskonna ümberkujundamises „vabastatud“ inimese soovide kohaselt. Ahto Lobjakas esindab ja kuulutab kõike seda, mis moonutab ja õõnestab Euroopa tõelist vaimset pärandit. Meenutagem, et üks tema tuntumaid ütlusi kõlab: „Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis.“

Euroopalike väärtuste – tõeliste, kristlusest välja kasvanud väärtuste – kaitsjad aga püüavad vastu seista revolutsionääride poolt esile kutsutud hukatuslikule ja samas ulatuslikule anarhiale, mida me näeme paraku õõnestamas ja lammutamas kõike seda, mis on meie kultuuris ja moraalis tõeliselt õige, ilus ja hea.

Konservatiivid austavad sõna- ja arvamusvabadust, ent ei nõustu selle usurpeerimisega liberaalide-revolutsionääride poolt. Nad meenutavad Ahto Lobjakale ja kõigile teistele, et vabaduse vastutustundlik ja distsiplineeritud kasutamine on üks ehtsatest euroopalik-kristlikest printsiipidest.

Päiseillustratsioonil on mees, keda maa enda rüppe ei võta – Vladimir Iljitš Lenin. Wikimedia commons. 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Veiko Vihuri
Veiko Vihuri on EELK vaimulik ja teoloog ning Objektiivi kolumnist.