Sekulaarse riigi ametivõimud ei pea kodanike „usuliste vajaduste rahuldamist" hädavajalikuks toiminguks ning suhtuvad usklikesse kui vastutustundetutesse ullikestesse, käitudes ise oma eelarvamustele tuginedes irratsionaalselt, leiab kolumnist Veiko Vihuri.
Siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee ütles 19. aprillil eetris olnud raadiosaates „Kirikuelu", et kui pühakodadesse peaks tulema lubatust rohkem inimesi, tuleb teha otsus kirikute uksed üldse sulgeda. Nii on tehtud näiteks Itaalias. „Kas see on nagu lahendus, mida tahaks proovida?" küsis ta. Kõlab nagu ähvardus.
Olgu märgitud, et Eestis ei või praegu pidada avalikke jumalateenistusi, ent pühakojad võivad üksikutele palvetajatele olla siiski avatud ning samuti tohivad vaimulikud isekeskis jumalateenistust pidada. Tehakse ka videosalvestusi või videoülekandeid.
Siinkirjutaja on seisukohal, et esiteks ei ole riigivõimu pädevuses jumalateenistuste keelustamine ja kirikute sulgemine – see oleks türanlik otsus, mis ei kuulu ühelgi juhul täitmisele – ning teiseks tuleks leevendada kehtivaidki piiranguid, juhul kui usutalituse korraldajad suudavad tagada, et teatud mõistlikud ja proportsionaalsed ettevaatusabinõud on tarvitusele võetud.
Toidupoed ja apteegid on ju inimestele avatud ning suuremates poodides viibib üheaegselt kümneid ja kümneid inimesi, kes liiguvad vabalt kaubariiulite vahel, katsuvad prooviks kaupa, seisavad järjekorras ja paratamatult satuvad aeg-ajalt lähestikku. Risk nakkust saada on täiesti reaalne, aga selle riskiga arvestatakse, sest toitu tuleb ju kuidagi hankida.
Kirikuhooned on enamasti suured ning kogudused neis üsna väiksed. Maapiirkondades juhtub sageli, et pühapäevasele teenistusele tuleb kõigest kümmekond inimest, kes mahuksid istuma paarimeetriste vahedega. Nad puutuksid kirikus üksteisega palju vähem kokku kui toidupoes.
Linnades, kus kogudused suuremad, oleks vajadusel võimalik pidada mitu erinevat jumalateenistust, et osavõtjate arv ei ületaks teatud asjakohaseid piire. Näiteks Kaarli kirik on pindalalt suurem kui nii mõnigi suur toidupood.
Miks siis kirikutes ei või avalikke jumalateenistusi pidada samadel tingimustel, mida peavad täitma toidupoed?
Vastus on, et sekulaarse riigi ametivõimud ei pea kodanike „usuliste vajaduste rahuldamist" (kasutan teadlikult toda nõukogudeaegset väljendit, et ilmalik mõtteviis reljeefselt esile tuua) hädavajalikuks toiminguks, nagu seda on toidu või ravimite hankimine.
Ilmalikus riigis võib kodanik harrastada mistahes usku, nagu ka osa võtta meelelahutusliku või hariva sisuga sisuga üritustest. Ent teatud piirini. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 40 sätestab, et „Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi," ent lisab kohe tingimuse: „kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust."
Seega on kirik ja ka kõik teised usulised ühendused surutud samale positsioonile nagu näiteks kinod, muuseumid, spordisaalid, ööklubid jms vaba aja veetmise paigad ning riigivõim ei näe vajadust vahet teha. Rahvatervise huvides kuuluvad kõik need paigad ühtviisi sulgemisele.
Teiseks näib sekulaarsel riigiaparaadil olevat sügav sisemine umbusk usutegelaste suhtes, täpsemalt nende suutlikkuse osas käituda ratsionaalselt ja vastutustundlikult. See tuleb hästi esile Ringo Ringvee järgmistes sõnades, millega ta tõrjub mõtet jumalateenistustele seatud piirangute leevendamisest:
„Paljud asjad, mis on teoorias võimalikud, siis need praktikas võimalikud ei ole. Kas me kujutame ette, et inimesed tulevad kirikuhoonesse, seal on ruudukesed maha märgitud, kus nad seisavad, ja siis nad organiseeritult tulevad ja seisavad seal ja organiseeritult lähevad välja. Kes hakkab selle eest vastutama?"
See, et poodides on ju need „ruudukesed" või jooned maha märgitud ja inimesed liiguvad suhteliselt distsiplineeritult, ei näi talle lugevat. Kirikus peab ametivõimude arvates käima vist küll teistsugune rahvas – vastutustundetud „usuhullud", kes usuvad, et viirus neid ei võta ja ratsionaalsed ettevaatusabinõud on pühaduseteotus. Aga see pole ju nii.
Kirikud saavad väga hästi aru olukorra tõsidusest ja on valmis vajalikke tingimusi täitma. Meenutagem, et Saaremaal pääses nakkuspuhang lahti mitte uljaste usuullikeste kogunemisest, vaid Itaaliast imporditud meeskonnaga spordiüritustelt, milles asjaomased ametivõimud ei suvatsenud ohtu näha. Sekulaarse riigi kaitseliinid ei töötanud, sest erinevad ametkonnad olid jätnud vajalikud asjad õigel ajal tegemata.
Praeguse kriisiga seoses on esile tõstetud kiriku „digipööret" ehk jumalateenistuste ja palvuste kolimist internetti. Kahtlemata on tore, et kirikutöös on avanenud uued võimalused, ent „digipööre" ei asenda päriselu, mis koguduste puhul seisneb reaalsetes, mitte virtuaalsetes teenistustes ja talitustes.
Tsiteerin lõpetuseks kolleegi, kes minu arvates on kõnealuse teema tabavalt kokku võtnud:
„Ringvee väide, et avaliku jumalateenistuse pidamine mõistlikke ettevaatusabinõusid tarvitades on võimalik üksnes teoreetiliselt ning mitte praktiliselt, on kogudusi alavääristav ja solvav. Terve mõistuse ja vastutustunde omamine pole pelgalt ametnike privileeg, seda on ka vaimulikel ja koguduseliikmetel. … Eelmine valitsus tahtis usuvabadust piirata diskrimineerimise keeluga. Rahvatervise seadmine absoluutseks hüveks on ilmaliku riigi järjekordne usudogma. Internetijumalateenistuste ülistamine kõlab aga lausa gnostilise hereesiana – materiaalne ihu on halb, lausa kuri, kuna kannab koledat viirust."
Just usklike eluline vajadus jumalateenistusest vahetult osa saada on peamine argument, mida ametivõimudel tuleb arvesse võtta. Kuigi sekulaarne riik peaks olema rajatud ratsionaalsele valitsemisele, käituvad usuelu piirajad irratsionaalselt ning just kirikud esindavad antud küsimuses terve mõistuse häält.