On suur õnn praeguses maailmas näha ja mõista, mis päriselt toimub, aru saada terve mõistuse alles hoidnud inimeste kirjutistest ja kõnedest. Ja ise mõtelda, hinnata, otsustada, valikuid teha. Uskuge, teie kõik, kes te ei hüple kaasa progressivistide kisakooris, olete õnnelikud inimesed, kirjutab Malle Pärn.
Üks suurimaid rõõme on hommikul ärgata ja tajuda, et sa ei olegi öö jooksul muutunud/muudetud progressiiviks-uusliberaaliks, mõte töötab, süda lööb, silmad näevad päris maailma, mitte seda, mida meile ette maalivad selle maailma nugipuugid ja kugikoonud ja oherdkaanid. Need nimed (tegelased) on pärit C.S. Lewis'i raamatust „Pahareti kirjapaun". Soovitan lugeda.
On suur õnn praeguses maailmas näha ja mõista, mis päriselt toimub, aru saada terve mõistuse alles hoidnud inimeste kirjutistest ja kõnedest. Ja ise mõtelda, hinnata, otsustada, valikuid teha. Uskuge, teie kõik, kes te ei hüple kaasa progressiivide kisakooris, te olete tõesti õnnelikud inimesed!
Klassikaliselt tähendab liberaal inimest, kes poliitikas kõikidele kodanikele võrdseid õigusi ja vabadusi taotleb.
Tänapäeval on liberaalidest on saanud võltsliberaalid. Termin „uusliberaal" on eufemism. Nende peamine eesmärk on kogu maailmas kehtestada totalitaarne düstoopia. Koonduslaager.
Võltsliberaalid elavad oma väljamõeldud mudelmaailmas, nad ei kuule ega näe midagi muud ja peksavad kõiki, kes ei taha selles mudelis elada. See on kindlasti haigus, ent kas ta on kuidagi ravitav? Inimene, kel hing ja vaim on terved, ei saa vabatahtlikult hakata oma elu ümber kujundama mingi imeliku väljamõeldud mudeli järgi.
Need, kes on siin kakskümmend aastat ehitanud röövlite paradiisi, räägivad Eestist kui õigusriigist. Need, kes on loonud süsteemi, mis lausa sunnib kõiki inimesi üksteist röövima. Ah et sa ei jaksa elektriarvet maksta? Mine võta naabrilt midagi ära, selleks on lõpmatult palju täiesti seaduslikke võimalusi. Röövi ligimest, sest kui sina teda ei röövi, siis röövib tema sind. Ja valitsused ja poliitiline ladvik näitavad lahkesti eeskuju. Ja teevad seadusi, mis kaitsevad osavaid sulisid.
Vargad räägivad kõlavate sõnadega aususest ja süüdistavad ausaid, tõtt rääkivaid inimesi valetamises. Telekaamerate ees, kõigi nähes, avalikult, karistamatult. Meil pole enam ühtki riiklikku instantsi, mis kaitseks tõde ja õiglust, mis ei oleks allutatud rahvavaenulikule võimuaparaadile. Isegi ajakirjandus, mis peaks seisma võimu ja rahva vahel, on teerulliga ühinenud.
Räuskajad, laimajad ja ropendajad heidavad oma rahvast röövlite eest kaitsvatele inimestele ette räiget „retoorikat", soovides igasuguse mõistliku kriitika „vaenukõne" sildi all ära keelata. Loomulikult on selleks vaja kunstlikult loodud kommunistlikku värdterminit, mis meie keeles midagi ei tähenda. Ei saa ju keelata räuskamist, ropendamist ja laimamist, sest siis jääksid võltsliberaalid ise hätta.
Võrdsusest räägivad need, kes nõuavad endale eelisseisundit ja puutumatust. Mitte mingit võrdset kohtlemist ei luba nad nendele, kes ei allu nende mudelmaailma reeglitele.
Võltsliberaalid kasutavad valelikke termineid, sageli lausa vastupidiseid. Sellega õnnestub neil paljude naiivsete (oh taevas, ikka veel!) kodanike ees varjata oma ebaausaid ja rahvale kahjulikke tegusid ja plaane.
Nad kleebivad konservatiividele hukkamõistvaid silte, mis väljendavad täpselt nende endi tegevust. See, kes normaalset inimest kremli käsilaseks sõimab, on seda tegelikult ise. Eks ole ju Kremli huvides meie rahvast omavahel tülli ajada? Las notivad ise üksteist maha, siis tuleb Kreml ja võtab selle väikese avatud ja innovaatilise riigi koos kõigi selle peidetud rikkustega endale.
Lõhestamisest räägivad need, kes ise meie rahvast lõhestavad. Nende ideaal oleks see, kui kõik vastuvaidlematult alluksid nende mudelmaailma reeglitele, siis oleks meil nende meelest ühtne ja sõbralik riik – nad ei tea enam sõnade õigeid tähendusi, kõik on neil muudetud mudeliks, kõik on tehis, piiratud, jäik, monotoonne, igav ja hall.
Niisiis, nende sõnadest saame teada, mida nad siin ise ehitavad. Nende esiletõstetud „liberaalsed väärtused" näitavad meile kätte nende endi väärtuse.
Avatus ja sallivus on võltsliberaalidel valikuline. Kõik peavad olema avatud selle suhtes, kes on nendele vastuvõetav, nende toiduahelas. Kõik peavad sallima neid, kelle nemad on selleks eriliselt välja valinud. Üldse mitte sellepärast, et need väljavalitud neile eriliselt meeldiksid, võimalik, et nad ise just hoopis põlgavad neid, igal juhul peavad nad neid endast alamaks, ja sellepärast tuleb neid aina esile tõsta.
Isegi nende õige nimega nimetamine kuulutatakse solvavaks ja neile õiglase hinnangu andmine diskrimineerivaks.
Eesmärgiks on aga selle kaudu ühiskonda lõhestada, inimesed omavahel tülli ajada. Et nad ei näeks läbi nende alatuid plaane, ei mõistaks nende mudeli hullumeelsust.
Võltsliberaalid ei mõtle enam ise, nad lähtuvad neisse sisestatud kitsast programmist.
Avatus ja sallivus ei ole ju tegelikult väärtused. Väärtus ei saa muutuda iseenda vastaandiks, väärtus on väärtus igasuguses olukorras. Avatus ja sallivus on mingi oleku kirjeldused, millel on erinevates olukordades erinev iseloom.
Avatus hea ja kasuliku suhtes on väärtus, aga halva ja alatu suhtes, mingi tervet rahvast hävitava nähtuse suhtes on see kuritegu!
Salliv – on terminina tegelikult alandav, sest sallimine ei ole eesti keeles ju positiivse kõlaga. Sallitakse midagi, mis eriti ei meeldi, et noh, ma kannatan su välja, ma talun su veidrusi, ehkki sa oled minu meelest mõttetu tegelane või lausa alamat sorti inimene.
Jällegi, sallivus näiteks alatuse ja labasuse suhtes ei vii küll meid rahvana edasi. Inimene, kes sallib alatust, on ise alatu!
Miks ei suuda (või ei taha?) me enam taastada normaalseid inimestevahelisi suhteid? Miks on võltsliberaalid tegelikkusest nii kaugele triivinud, et nad ei suuda seda enam näha ega mõista? On see tõepoolest mingi kuri viirus, mis ajuolluse ära sööb ja südame kiviks muudab?
Kui meil oleks kasvõi natukenegi veel alles seda demokraatiat, millest küll räägitakse, aga millest on samuti teerulliga üle sõidetud, – siis oleks meil ju võimalik kuidagi elu paremaks muuta? Jah, kui meil oleksid ühised eesmärgid. Aga ei ole ju!
Konservatiivid tahavad taastada Eesti iseseisvuse ja panna valitsejad oma rahvast teenima. Kahju, et nii suur hulk meie oma inimesi seda tahtmist toetada ei taha. Nemad toetavad võltsliberaale.
Aga võltsliberaalide eesmärk on Eestist teha mingi nukker ääremaa, sõdalastele mängida ja ahnetele maavaraküttidele üles kaevata, õudseid tuulikuid täis toppida, mis toodavad odavat elektrit rikastele läänemadele. Odav on see elekter muidugi ainult nendele, meile on see kallis, meie maksame selle kinni oma laste verega.
Karjääripoliitikute ja ideoloogilise meedia põhitegevus on selle süsteemi alatuste avalik õigustamine, mille etturiteks nad ise on hakanud. Ka need, kes ise oma kätega seda süsteemi ei ehita, kes mingite funktsionäridena ainult hääletavad selle ettevõtmiste poolt, ka nemad on osalised selles hävitustöös, ja peavad selle eest kunagi vastust andma!
Mitte keegi, kes on (vabatahtlikult) andnud ennast kurjuse teenistusse, kes on kasvõi oma vaikiva nõusolekuga aidanud hävitada oma rahvast, ei pääse karistusest!