Ühiselu reeglid on selleks, et pahad inimesed ei saaks headele karistamatult kurja teha, nendib Malle Pärn.

Ei saa ma aru sellest maailmast. 

Eluaeg olen uurinud ja mõtelnud ja enda meelest häid mõtteid kirja pannud – aga ei tea ma inimesest ega maailmast ikka mitte tuhkagi. 

Päris raske on olla elav aus ja mõtlemisvõimeline inimene. Lihtsam on hakata marionetiks, õppida ära kõik see, mida võim meile õpetab ja millele allumist meilt agressiivselt nõuab, hakata selles võltsis diskursuses võimule ustavaks propagandistiks ja vihata tervet mõistust, mis sellele vägivallale vastu hakkab. 

Kui kirjutad midagi, mis liberastidele ei meeldi, siis ütleb mõni neist irooniliselt: kas sina oled see ainuke tark? Ei ole. Tarku on meil päris palju, aga kuulavad ja mõistavad neid ainult targad. 

Paraku. Rumal kuulab ikka rumalat. Või seda, kes teda valelikult meelitades oma huvides ära kasutada tahab. 

Rumalus ennast enam ei häbene, ta ei soovigi targemaks saada. On uhkusega rumal ja vihkab ja mõnitab tarka. Sest rumaluse relv on vahe ja tõhus. Tark ei saa selle vastu, sest tasand on teine. Rumalusel ei ole enesetsensuuri ega mõõdutunnet, empaatiast ja mõtlemisvõimest rääkimata. Tarkus on tema jaoks lollus. 

Ma ei pea ennast ilmatargaks, on asju, mida ma tean ja on asju, mida ma ei tea. Aga päris loll ma tõesti ka ei ole. Kindlasti olen targem kui kõik need EKRE sõimajad, sest ma saan aru, mida EKRE inimesed räägivad ja mida nad tahavad. Ja ma ei võta sõna asjades, mida ma ei tea. Seal ma usaldan endast targemaid. 

Need sõimajad ei saa sellest aru. Nemad elavad teises maailmas – liberastide väljamõeldud maailmas. Narratiivis. Ja nad vihkavad seda, millest nad aru ei saa. Seda, mis püüab neilt ära võtta eelispositsiooni rumaluse võimu selja taga. 

Ma olen eluaeg tegelnud mõtlemisega, selle maailma ja inimese uurimisega, olen tahtnud tõde teada, ei ole kunagi leppinud mingite petlike loosungitega, ei ole ühegi lolli ideoloogiaga pimeda kanana kaasa jooksnud. Ja ma tahan seda tõde, mida ma olen tajunud ja ära tundnud, teistele edasi anda, – kes soovib ja suudab, see võtab selle vastu. Neid inimesi on palju. Aga palju on ka sõimajaid. 

Liberastidele ei meeldi see, mida EKRE räägib, ega see, mida mina räägin. Jah, ma olen nõus paljude EKRE juhtide seisukohtadega, aga ma ei ole mingi "truualamlik ekre-kummardaja". Ma ei ole üldse kellegi kummardaja. Ei ole kunagi olnud. Ma mõtlen ja teen ise omad valikud. Ma valin selle, mida mina pean õigeks. On ka asju, milles ma nendega nõus ei ole. 

EKRE on nagu lakmus – kõik terve mõistusega inimesed toetavad EKREt. Mõni liberast ütleb, et EKREt toetavad vaid poetagused joodikud. Naera puruks. Ju siis need poetagused joodikud on üksjagu targemad kui meie valitsus ja kõik liberastid takkaotsa? 

Rumalus võib olla inimese juhuslik õnnetus, aga see võib ka olla inimese vabalt valitud seisund. Esimesel juhul võib inimene rumalusest pääseda, areneda targemaks, kui ta targemaid kuulda võtab, kui valib targemaks saamise. Kui ta tahab õppida. Kui ta tahab tõde teada saada. 

Kui ta aga lausa vabalt valib lolluse ja usaldab lolle, siis on see tema saatuslik eksitus. Ja sellest ta ei pääse, kuni ta lolle usaldab. Ta oleks võinud ju valida tarkuse, aga valis lolluse? 

Alati tuleb kaaluda, mida head annab mingi uuendus või muudatus tervele ühiskonnale, meie ühiskonnakorraldusele, meie elukeskkonnale. 

Sest ühiskond püsib korrastatud süsteemil, kokkulepitud reeglite süsteemil. Korralagedus või kaos või anarhia – või ka mingi veidra grupi isekate soovide ülemvõim terve ühiskonna üle – lõhub ühiskonna ära. 

Mees ütleb: tunnen enda naisena – tunne, kui tahad, kegi ei keela, aga ära kuuluta seda kogu maailmale, ära nõua, et kõik sinu tunnet tunnustaksid, kui nendele tundub, et sa oled mees? Ei saa ju nõuda, et kõik teised tunneksid sedasama mida tunned sina? Teised eeldavad, et sa mehena käituksid nagu mehele meie kultuuris kohane on, ei mitte naiseriietes ülegrimeerituna, huulepulga ja kunstripsmetega ja kõrgetel kontsadel paraaditsed. 

Ja kuidas ikka on meil lood selle liberaalse (teoreetilise) võrdsusega ja võrdsete õigustega? Ja sallivusega? 

Kui sina nõuad oma "tundele" üldist tunnustust, siis pead ju ka sina tunnustama nende teiste tundeid, kellelt sa endale tunnustust nõuad? Muidu meil ju võrdsust ei ole? Sina nõuad endale eelisseisundit? Miks sinu tunded on tähtsamad kui teiste tunded? Miks sa halvustad neid inimesi, kellele sinu käitumine tundub solvavana või veidrana ja inetuna? 

Muidu öeldakse vaidlustes, et "jätke emotsioonid kõrvale" – aga sel juhul tuleb rangelt, peaaegu vägivaldselt arvestada ühe grupi inimeste täiesti subjektiivsete emotsioonidega? 

Kui inimene elab luuludes ja liigub aina rohkem reaalsusest kõrvale – siis ta ju lähebki kord hulluks? Kaotab täiesti reaalsustaju? Hakkab selle reaalsuse vastu sõdima ja seda hävitama? 

Kui need luulud kuulutatakse tõeks, siis muutub see hullumeelsus juba kollektiivseks – kui inimesed juba üksteisele kinnitavad, et need luulud, nende väljamõeldud narratiiv, milles nad elavad ja mida nad aina edasi suurema hullumeelsuse suunas arendavad – ongi tõde ja pärismaailm? 

Just sellises kollektiivses hulluses elavad meie tänapäeva liberaalid – kuni enesetapuni välja, mida me näeme Euroopas. Inimesed annavad oma kodud käest ära, lasevad oma lapsi vägistada ja tappa, ja peavad oma hävitajaid priskesti üleval? 

Kas see ei ole sulaselge hullumeelsus? Euroopa tsivilisatsioon, kõrgkultuur, arenenud heaoluühiskond sooritab enesetappu? 

Sugusegadus, seksuaalne mitmekesisus, rohehullus ja kliimaneutraalsus, allaandmine migrantide armeele – see on üksmeelne pealetung kristlikule kultuurile ja inimlikule ühiskonnakorraldusele. 

Kväär ja drääg ja kliimamütoloogia ja Euroopat vallutavad islami armeed – kõik on ühe puu juurtest üles kasvanud. Kõigil hullustel on sama eesmärk. Hävitada kristlik tsivilisatsioon, Euroopa kultuuriline normaalsus. 

Mõtlemine – elukesksus – liigub peast allapoole teistesse organitesse, kuni suguorganiteni välja, sest selle järgi identifitseeritakse ennast, jagatakse liikidesse. 

Milleks on vaja endale välja mõelda mingi teine tegelikkus, mis ei toetu reaalsusele ega loogikale? Miks neile ei kõlba reaalsus? Kas nad ei ole endaga rahul, sellistena, nagu nad on loodud? Ei meeldi neile see maailm? Aga nad ei saa ju seda ära muuta, saavad vaid ennast asetada oma väljamõeldud süsteemi? Kujutleda, et nad elavad selles narratiivis? 

Reaalsete teaduste asemele ehitatakse narratiiv, keskkonna asemele diskursus, inimese asemele marionett või programmeeritud robot. 

Päris maailm, loodus, ühiskond, ühiselu reeglid – tühistatakse, asemele ehitatakse uus reeglite süsteem, mis ei vasta tegelikkusele, ei lähtu loomulikust keskkonnast ega inimlikust loogikast. 

Ühiselu reeglid peavad kehtima kõikidele, nende ülesanne on kaitsta nõrgemaid, ja ausaid inimesi sulide eest. Kui väga suur osa inimesi ei taha seda uut ühiskonnakorraldust vastu võtta, siis ei saa seda neilt nõuda. 

Ühiselu reeglid on selleks, et pahad inimesed ei saaks headele karistamatult kurja teha. Uued reeglid tehakse enamasti just nende pahade inimeste soovide järgi, justnimelt selleks, et nad saaksid headele karistamatult kurja teha.