Malle Pärn 26. novembril 2019 Konservatiivsel Konverentsil Tallinnas, Õpetajate Majas. Foto: Objektiiv

Sõnavabadus tähendab eelkõige seda, et igal inimesel on võimalus neid mõtteid välja öelda, mis ka teistele olulised võiksid olla. Inimeselt endalt nõuab see ennekõike korralikku ettevalmistust, toonitab Objektiivi kolumnist Malle Pärn.

Demokraatia ei tähenda seda, et igaüks võib vabalt teha seda, mida soovib, ja teised peavad sellega vaikselt leppima. Pigem tähendab see, et inimesed omavahel lepivad kokku ühistes asjades, ja valivad endi hulgast juhtideks need, kes neist asjadest rohkem taipavad kui teised, ning kes on usaldatavamad.  

Juht – eriti demokraatias – on ikkagi see, kes on suuteline oma isiklikust kasusaamisest kõrgemal tasemel elama, ja arvestama kogu rahva huvidega, tegutsema justnimelt teiste nimel ja teiste kaitseks. Oskama ette näha oma tegevuse tagajärgi, ja vastutama nende eest. Mitte peitu pugema ega ennast iga hinna eest õigustama, kui tema vale tegevus või lihtsalt inimlik eksimus ilmsiks tuleb. 

Sõnavabadus ei tähenda seda, et igaüks, kellel häbematust jätkub, kõik avalikult välja ütleb, mis talle pähe tuleb, kus pähe tuleb, ja millal pähe tuleb. 

Inimühiskonnas elamine on võimalik üldse ainult siis, kui vähemalt enamus ühiskonna liikmeid teab ja arvestab oma vastastikuseid kohustusi. Vastutab oma tegude eest. Ükski inimene ei saa üksi, ilma teisteta eksisteerida. Me oleme üksteisest sõltuvad, ja seda peaks iga haritud inimene teadma. 

Me võime ilmselt tänapäeval öelda, et ühiskond koosneb meil ainult haritud inimestest – suurem enamik on koolis käinud üksteist aastat, väga paljud aga mitu head aastat kauem. Omaette küsimus, mis siit tuleneb, on muidugi selle hariduse väärtus – ja selle üle tuleks meil praegu väga tõsiselt mõelda. Kas me ei raiska oma laste kallist eluaega ebaoluliste asjadega tegelemisele? Muidu oleks meie ühiskond ju tunduvalt arukam, puhtam ning ausam.

Sõnavabadus tähendab eelkõige seda, et igal inimesel võimalus on neid mõtteid välja öelda, mis ka teistele olulised võiksid olla. Jällegi nõuab see inimeselt endalt ennekõike korralikku ettevalmistust.

Kes soovib avalikkuse ees sõna võtta, peab valdama keelt, milles ta end väljendada tahab. Kes soovib esineda eetris, peab oskama seda keelt ka kõnelda, vähemalt nõnda, et kuulajal oleks võimalik temast aru saada. Eriti oluline on see raadios, kus mikrofon inimesest peale hääle mitte midagi muud kuulajale edasi ei anna. See, kes pidevalt raadios kõneleb, peab niisiis tõsiselt tegelema kõnetehnikaga, samuti peaks ta ennast erapooletult kuulama ja püüdma oma kõnetehnilistest puudustest lahti saada. Eriti peaks oma kõnet, ja ka mõtet kultiveerima see saatejuht, kes otse eetris esineb.

Mäletan, kunagi aastaid tagasi sattusin häälearsti juurde samal ajal ühe meie tuntud ooperilauljaga. Mul oli mingi pikema-ajaline häälehäire, mis ei sundinud mind küll teatri- ega raadiotööst loobuma, aga mis mind ennast selles sügavalt häiris. Lauljanna imestas: “Ma ei teadnudki, et rääkimiseks on ka häält vaja!”

Paljud meie eetris esinejad arvavad vist nõndasamuti. Ei usu, et neil üldse kriitikameel puuduks, või et nad ennast lindilt kunagi kuulanud ei ole.

Raadioesineja jaoks on väga oluline, et tal oleks meeldiv hääl ja selge kõne. Mõlemat on võimalik arendada. 

See on väga kena, et meil on nii palju inimesi, kes soovivad aktiivselt tegutseda, teha raadiosaateid ja kirjutada, maalida ja teha teatrit. Aga igaüks neist tegevustest nõuab hoolikat ettevalmistust, suurt tööd! 

Ja seda tööd tuleb teha  e n n e  eetrisse astumist, mitte harjutada kuulajate arvel, n.ö. “paneme asja käima, küll need oskused ja tarkus kah tasapisi tulevad”. Et kui “möla jookseb”, siis muudkui istume mikrofoni ette. 

Eeter on midagi muud kui tuttavatega tänaval või baarileti ees lobisemine. Kõik ametid, mis on seotud teiste inimestega – ja kõik ametid ju on seotud teiste inimestega – nõuavad õppimist, harjutamist, enne kui seda ametit hakatakse pidama. Mis te arvaksite kirurgist, kes patsientide peal harjutama hakkab, või juuksurist, kes kohe hakkab kliente vastu võtma, kui vaid mõte tuleb juuksuriks hakata? Kõiki ameteid on vaja mingi aeg õppida, enne kui hakatakse päriselt täispalga eest tööle. Loomulik on, et ka näitlemist ja mikrofoni ees esinemist on vaja enne õppida!

Kahtlemata oleks olukord parem, kui meil koolides oleks emakeele kõrval võrdse ainena ka sõnakunst. Üldse tuleks koolis panna rohkem rõhku väljendusoskusele. Ka igapäevases suhtlemises on kena ja viisakas kõnelda nii, et kuulaja kuuleks ja aru saaks. Avalikus kõnes seda enam. Eesti keel on imeilus keel, aga ikka ainult siis, kui me kõik häälikud kenasti välja hääldame. 

Mida rohkem on kuulajaid, seda selgem peab olema mõte ja väljendus. Idamaade filosoofiates osatakse sõna tähtsust hinnata. Eks ole ta nagu lind: kui lendu läheb, siis enam kinni ei püüa. Ja seal ta lendab. Ja kui ta on inetu, rumal, vastutustundetu ja kuri, siis saadab ta maailmas palju paha korda, aga tulemus tuleb meile tagasi. Meie vastutame – iga oma sõna eest. 

Mõte, sõna ja tegu – need on kolm astet inimese tegevuses. On suur eksimus mõelda, et vaid tegu on oluline. Mõttel, sõnal ja teol on võrdne vägi, ja võrdsed tagajärjed. Võiks koguni öelda, et nii mõte kui sõna on TEGU.

Sellepärast tuleb ikka kontrollida oma mõtteid ja sõnu! Ka kommertsraadio saatejuhid võiksid rohkem kasutada valmiskirjutatud tekste.  Muide, on omamoodi üsna keeruline kunst eetris maha lugeda kirjutatud teksti nii, et see kõlaks orgaanilise mõtteavaldusena selles hetkes. Tasub ära õppida! Tavaline igapäevane loba risustab eetrit ja rikub kuulaja maitset. 

Halvatasemeline töö on praak. Ma tean, et vanasti praagi eest ei makstud. Praegu seda sõna enam ei kuule. Nüüd ei vaadata enam kvaliteedi peale, kvantiteet on tähtis. Ja tasu peab olema kõrge. 

Võimalik, et see on paratamatu, et moodsam kultuur tundub haritud vanemaealistele inimestele võõrana ja isegi veidrana – enamik aktiivseid tegijaid seal on ju noored ja väheste kogemustega. Vähese vaimsusega. Ja ebaproportsionaalselt suure egoga. 

Tahaks kangesti õhata koos Gustav Suitsuga: “Välguksid ju vaimumõõgad kodutaeva all! Säraksid öös kuldsemini tähed üleval!”