KOLUMN ⟩ Malle Pärn: ühiskonna normaalseks toimimiseks on vaja vastastikust usaldust
Vale on meil vaba, aga tõe rääkimise eest nõutakse kallist hinda, kirjutab kolumnist Malle Pärn.
Vale on meil vaba, aga tõe rääkimise eest nõutakse kallist hinda, kirjutab kolumnist Malle Pärn.
Sisserände taga on neomarksistlik ja globalistlik plaan lahjendada ja seejärel kaotada vana Euroopa demograafiline ja kultuuriline omapära ning sulatada „Uus Euroopa" rassiseguseks suureks mudaauguks, kus keegi enam ei mäleta oma juuri ja identiteeti, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Inimene, kes oskab endast lugu pidada, peab lugu ka kaasinimesest.
Kolmkümmend viis aastat tagasi vastu võetud Eesti NSV ülemnõukogu deklaratsioon suveräänsusest tuletab meelde põhimõttelise tähtsusega asja – nimelt et Eesti peab olema suveräänne riik, kus kõrgeim võim kuulub kohalikule rahvale, mitte üleliidulistele võimuorganitele, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Eesti praegune peaminister Kaja Kallas on andnud endast kõik, et sarnaneda kuvandile kuninganna Marie-Antoinette'ist, kellele on omistatud sõnad: kui rahval pole leiba, siis söögu nupsusaia.
Eestlaste viga on minu arvates selles, et eestlased ei suuda loobuda siinset õhustikku mürgitavatest poliitilistest ja memoriaalsetest laipadest, olgu see pronkssõdur või Juhan Smuuli kujutis, nendib kolumnist Ivan Makarov.
Kriuksub ja krigiseb.
Kui naiivne peab olema inimene, kes usub, et mingid ülirikkurid ja üsna halastamatud poliitikud nii kangesti muretsevad tema isikliku õnne pärast, et nad on valmis selle pärast sajanditevanuse kultuurikihi ümber kündma, küsib Malle Pärn.
Me kõik oleme löödud välja oma loomulikust keskkonnast ja olekust ja oleme muutunud väliseestlasteks, kodueestlased meil olla ei lasta.
Kui me külvame oma põllule heade seemnete hulka karuputke, siis ei saa me sellelt põllult enam head saaki, sest tugev võõrliik lämmatab ära meie head seemned, ja lõpuks võtab ta põllu üle, nii et seal ei kasvagi enam muud kui vaid see karuputk.