Einar Eiland tõstab oma kaastöös esile Haapsalu meeleavaldusel sõna võtnud saate "Kodutunne" assistendi, kes kõneles kehval järjel olevatest lastega eesti peredest, kelle aitamiseks riik raha ei leia, erinevalt pagulastest.
Nagu tihti juhtub, võib ka kõige puhtam ja õilsaim idee muutuda iseenda täielikuks paroodiaks, nendib Aleksandr Maistrovoi, ja kirjutab sellest, kuidas poliitiline korrektsus ja rassismi-süüdistuse kartus kammitseb lääne inimesi kõnelemast jõhkratest seksuaalkuritegudest, mille on toime pannud immigrantidest moslemid.
Homoliikumise strateegiasse on algusest peale kuulunud laste indoktrineerimine ja kaasamine.
Kas me tõesti oleme rahvusena kergeusklikud ullikesed, orjageeni kandjad, kes on minetanud iseolemise?
Itaalia katoliiklasest ajaloolane ja publitsist Roberto de Mattei vaatleb oma artiklis 8.
Kuivõrd homoseksualismi ideoloogia kehtestajad on seadnud oma rünnaku objektiks meie lapsed ning püüavad just neist teha kultuurisõja võitlusvälja, siis oleme kohustatud sellele kõhklematult ja kompromissitult vastu astuma, kirjutab selle nädala juhtkirjas Varro Vooglaid.
Objektiivi kolumnist Malle Pärn vastab Postimehe spordireporteri Mariel Gregori artiklile, milles küsiti kooseluseaduse vastastelt, millest nad kardavad ilma jääda, kui samasooliste kooselu seadustatakse.
Alexander Blackmani juhtumi valguses kirjutab Roland Tõnisson, et Euroopa riikide kaitseväelased ei või iial olla kindlad, millal neist saavad kurjategijad, olgu lahinguolukorras või isegi rahuajal, kuid suuri otsuseid langetavad poliitikuid ei ähvarda miski.
Objektiiv avaldab autori nõusolekul ühe katoliiklasest poksihuvilise poolt sõprade ringile saadetud kirja, milles juttu, kuidas hiljuti poksi raskekaalu maailmameistriks tulnud koloriitse Tyson Fury näol paistab olevat tegemist jumaliku ninanipsuga sellesinase maailma vürstile.
Ajaloolane ja publitsist Lauri Vahtre usub, et kooseluseadus ei ole sugugi ühe protsessi lõpp, vaid hoopis uute arengute algus, mida ei soovi ükski terve mõistusega inimene.
